Kui vallandus sõda, siis saatis Wilson House’i Euroopa pealinnadesse tulutu püüdega võitlus peatada; kui sõda lõppes, saatis ta House’i kiiresti Pariisi vaherahu tingimustes kokku leppima. „Ma ei anna teile juhtnööre,” ütles Wilson, „kuna ma tunnen, et te teate, mida teha.”77 House nõustus kogu südamest, et Wilsoni uus diplomaatia on parim lootus kogu maailmale. Ta arvas, et Rahvasteliit on suurepärane idee. Ta uskus samuti, et saab Wilsonist paremini hakkama nende ühiste eesmärkide saavutamisel. Seal, kus president oli liiga idealistlik, liiga dogmaatiline, oli tema, House, putitaja, kes noogutas vajaduse korral pead, kehitas õlgu, muutis rõhuasetust, lubas midagi ühele ja siis teisele, siludes erinevusi ja lükates asju tagant. Ta tegelikult ei tahtnudki, et Wilson tuleks rahukonverentsile. Oma päevikus loetles see lojaalne ametnik järgmise kuue kuu jooksul metoodiliselt Wilsoni vigu: tema tujukushoogusid, järjekindlusetust, kohmakust läbirääkimistel ja mõistuse jäikust.78
Clemenceaule meeldis House väga, osalt seepärast, et ta lahutas Clemenceau meelt, aga ka seepärast, et House näis mõistvat Prantsusmaa muresid.79 „Teiega mul asjad edenevad,” ütles Clemenceau talle, „te olete praktilise meelelaadiga. Ma mõistan teid, kuid Wilsoniga rääkimine on sama mis vestlus Jeesus Kristusega!”80 Lloyd George oli jahedam: House „nägi selgemini kui enamik mehi – ja isegi naisi – madala mere põhja, mida võib leida siin ja seal suurimates ookeanides ja suurimates meestes”.81 Ta oli Lloyd George’i arvates võluv mees, kuid küllaltki piiratud – „sisuliselt müügimees ja mitte tootja”. House oleks olnud hea suursaadik, kuid mitte kunagi välisminister. „See räägib tema kasuks,” lõpetas Lloyd George leebelt, „et ta polnud kaugeltki nii kaval, kui ta ise arvas.” House ei kannatanud Lloyd George’i, „pahandusetegijat, kelle arvamus muutub kui tuulelipp. Tal puuduvad sügavad teadmised teemadest, millega ta tegeleb.”82 Kuid Lloyd George teadis, kuidas lõppeesmärgil silma peal hoida. House, kes arvas, et iga lahkheli võib lahendada, ei teadnud.83 „Ta on suurepärane lepitaja,” oli Bakeri arvamus, „kuid oma nõrkade kohtadega, kuna ta lepitab … pisilahkhelid põhimõttelisteks.” House oli seda juba teinud vaherahu aruteludel.
Esimene maailmasõda oli alanud vigade roduga ning see lõppes segaduses ja hämmelduses. Liitlased (lisame selle mõiste alla USA kui nende assotsieerunud liikme) ei oodanud võitu, kui see saabus. Austria-Ungari oli 1918. aasta suvel nähtavalt lagunemas, kuid Saksamaa näis ikka veel tugev. Liitlaste juhid kavandasid sõda veel vähemalt aastaks. Oktoobri lõpuks aga hakkasid Saksamaa liitlased ära langema ja palusid vaherahu, Saksa armee voogas tagasi omaenda piiride poole ja Saksamaad vapustasid revolutsioonipuhangud. Vaherahu Saksamaaga, mis oli neist kõigist tähtsaim ja lõpuks ka kõige vasturääkivam, sõlmisid kolmepoolsete läbirääkimiste teel uus Saksa valitsus Berliinis, liitlaste sõjanõukogu Pariisis ja Wilson Washingtonis. House kui Wilsoni isiklik esindaja oli nende seas võtmelüli. Sakslased arvestasid, et nende parim võimalus saavutada mõõdukad rahutingimused oli anda end Wilsoni armu alla, ja palusid vaherahu 14 punkti alusel. Wilson, kes püüdis saada vastupunnivaid Euroopa liitlasi oma põhimõtteid aktsepteerima, nõustus, kirjutades selle kohta mitu märgukirja.
Eurooplasi pani see nördima. Veelgi enam, nad polnud kunagi olnud valmis 14 punkti muudatusteta vastu võtma. Prantslased tahtsid olla kindlad, et nad saavad kompensatsiooni suure kahju eest, mida Saksa invasioon nende riigile oli põhjustanud. Britid ei saanud nõustuda meresõiduvabaduse teesiga, kuna see oleks takistanud neil rakendada mereblokaadi relvana vaenlaste vastu. Lõplike arutelude käigus Pariisis nõustus House liitlaste reservatsioonidega ja seetõttu muudeti 14 punkti, et võimaldada reparatsioone Saksamaalt ja meresõiduvabaduse arutelu rahukonverentsil. Peale selle tegid vaherahu sõjalised tingimused, mis nõudsid mitte ainult Saksa vägede väljaviimist Prantsuse ja Belgia territooriumilt, vaid ka lahkumist Saksamaa lääneservalt, suure sammu Saksamaa desarmeerimise poole, mida prantslased kirglikult ihkasid.84
See, kuidas vaherahu tehti, jättis palju ruumi hilisemateks vastastikusteks süüdistusteks. Sakslased võisid ütelda, et nad olid aktsepteerinud vaherahu vaid algse 14 punkti alusel ja et hilisemad rahutingimused polnud seetõttu suures osas legitiimsed. Ning Wilson ja tema toetajad said salakavalaid eurooplasi süüdistada uue diplomaatia puhaste kavatsuste solkimises.
Kui House’il ja Wilsonil oli esimene vestlus Pariisis 14. detsembri 1918 pärastlõunal, olid neil juba tekkinud kahtlused Euroopa kavatsuste suhtes. Kuigi rahukonverents ei pidanud veel paar nädalat ametlikult algama, olid manööverdused juba toimunud. Clemenceau oli juba brittidele välja pakkunud, et nood peaksid välja tulema üldise kokkuleppega rahutingimuste asjus ja et eurooplased, sh itaallased, peaksid kohtuma Londonis kuu algul.85 Ettevaatuse mõttes kindlustas Clemenceau oma tagalat. Ta käis House’il haigevoodis külas ja kinnitas talle, et Londoni kohtumisel pole mingisugust tähtsust. Ta ise läheb sinna vaid lootuses, et see aitab Lloyd George’il eelseisvatel üldvalimistel võita.86 Osutus, et lahkhelid Itaalia territoriaalsete nõudmiste pärast Aadria mere piirkonnas ning Suurbritannia ja Prantsusmaa jagelemine Osmani impeeriumi jagamise üle ei lasknud ühist Euroopa lähenemist saavutada. Kõik kolm Euroopa riiki kõhklesid ka seetõttu, et ei soovinud jätta Wilsonile muljet, nagu püüaksid nad asju enne tema saabumist korda seada.
House, kes jagas Wilsoni arvamust, et USA peaks olema rahuarbiiter, uskus ilma erilise tõenduseta, et Clemenceau on tõenäoliselt mõistlikum kui Lloyd George. Seepärast kohtus Wilson esmalt Clemenceauga. See karastunud ja kaval riigimees kuulas kannatlikult ära, mis Wilsonil oli öelda, sekkudes vaid Rahvasteliidu heakskiiduks. Wilsonile jättis see hea mulje ja House, kes lootis, et Prantsusmaa ja USA moodustavad ühisrinde Suurbritannia vastu, oli väga rahul.87 Wilsonid veetsid jõulud kindral John Pershingiga Ameerika vägede peakorteris Pariisi lähistel ja sõitsid seejärel Londonisse.
Suurbritannias tervitas Wilsonit jälle suur vaimustatud rahvamass, kuid tema ettevalmistavad kõnelused Briti juhtidega ei võtnud algul vedu. President ei suutnud end kuidagi lõdvaks lasta, kuna ta oli solvunud, et Lloyd George ja Briti juhtministrid polnud rutanud Prantsusmaale teda tervitama, ja teda ärritas, et Briti üldvalimiste tõttu lükkus rahukonverentsi algus edasi. Wilsonil oli, nii nagu paljudel ameeriklastel, kahetine suhtumine Suurbritanniasse: ta tunnetas, et USA võlgneb brittidele oma suurte liberaalsete traditsioonide eest, kuid oli samal ajal ettevaatlik ja kadestas Suurbritannia võimu. „Kui Inglismaa nõuab jätkuvat domineerimist maailma meredel pärast sõda,” ütles Wilson André Tardieule, Clemenceau lähedasele kolleegile, „siis saab ja võib USA talle näidata, kuidas mereväge üles ehitada!”88 Pidulikul vastuvõtul Buckinghami palees ütles Wilson ühele Briti ametnikule (kes kandis selle märkuse kohe ka oma ülematele ette) otse välja: „Te ei tohi rääkida meist, kes me oleme siia üle mere saabunud, nagu nõbudest, veelgi vähem nagu vendadest; me pole kumbagi.” On eksitav rääkida, jätkas ta, anglosaksi maailmast, kuna nii paljud ameeriklased on teistest kultuuridest; on rumal toonitada asjaolu, et mõlemad rahvad räägivad inglise keelt. „Ei, on vaid kaks asja, mis võivad rajada ja üleval hoida tihedaid suhteid teie ja minu riigi vahel: need on ideaalide ja huvide ühtsus.”89 Britte kummastas ja lõi veelgi enam verest välja asjaolu, et Wilson jättis vastamata kuninga toostile Ameerika sõjajõudude auks sama komplimendiga Briti sõjajõududele. „Sõprust ei kumanud kusagilt,” kommenteeris Lloyd George, „ega ka rahulolu kohtumisest inimestega, kes olid olnud partnerid ühises ettevõtmises ja üle noatera ühisest ohust pääsenud.”90
Lloyd George, kes tunnistas heade suhete tähtsust USAga, asus Wilsonit töötlema. Nende esimene vestlus tekitas sula.91 Lloyd George teatas kolleegidele kergendustundega, et Wilson näib olema avatud kompromissile küsimustes, mida britid pidasid tähtsaks, sh meresõiduvabadus ja Saksamaa kolooniate saatus. Wilson oli jätnud mulje, et tema peamine mure on Rahvasteliit, mida ta soovis arutada kohe rahukonverentsi alustamisel. Lloyd George oli nõustunud. Ta ütles, et see teeb muude asjade käsitlemise hõlpsamaks. Kaks juhti olid samuti rääkinud sellest, kuidas nad peaksid rahukonverentsil toimima. Eelduste kohaselt pidid nad järgima tava ning istuma maha koos Saksamaa ja teiste kaotanud riikidega ning koostama lepingud.92
Kuid möödunu hea tava polnud piisav