Ameerika erakordsusel on alati olnud kaks poolt: agar pool püüab maailmas õigust jalule seada, teine pool on aga valmis põlgusega selga pöörama, kui keegi peaks nende sõnumit juhtumisi eirama. Rahukokkulepe, ütles Wilson oma kaasreisijatele, peab rajanema uutel põhimõtetel: „Kui see õigesti ei toimi, siis läheb maailmas märul lahti.” Tema ise, lisas ta naljatlemisi, läheb siis kusagile „oma pead liiva sisse peitma, võib-olla Guamile”.63 Usk oma erakordsusse on ameeriklased vahel viinud teatud juhmuseni, kalduvusele pigem teistele rahvastele jutlusi pidada kui neid ära kuulata, samuti kalduvusele eeldada, et Ameerika motiivid on siirad, samal ajal kui teiste omad seda ei ole. Ja Wilson oli üdini ameeriklane. Ta saabus rahukonverentsile, nagu ütles Lloyd George, otsekui misjonär päästma paganlikke eurooplasi, ja tema „pisijutlused” olid pilgeni täis läbinähtavaid märkusi.64
Wilsonit oli kerge osatada ja paljud tegidki seda. Samuti on hõlpus unustada, kui tähtsad olid tema põhimõtted aastal 1919 ning kui paljud inimesed, ja mitte ainult Ühendriikides, soovisid uskuda tema suurde parema maailma unistusse. Neil oli ju omast käest võtta kohutav näide Esimese maailmasõja jäetud hävingust. Wilson hoidis elus lootust, et inimühiskond, hoolimata tõenditest vastupidise kohta, muutub paremaks, et rahvad hakkavad ühel päeval üksmeeles elama. 1919. aastal, enne illusioonide purunemist, oli maailm vägagi valmis teda kuulama.
See, mida Wilsonil oli öelda, äratas poolehoidu mitte ainult liberaalide või patsifistide, vaid ka Euroopa poliitilise ja diplomaatilise eliidi seas, kuigi hiljem ekslikult väideti, et nood ei tahtnud sellest kuuldagi. Sir Maurice Hankeyl, Briti sõjakabineti sekretäril ja seejärel ka rahukonverentsi enda sekretäril, oli alati koopia 14 punktist laekas, milles ta hoidis olulisi viitematerjale. Ta ütles, et need teesid on moraalne taust.65 Üle kogu Euroopa kandsid väljakud, tänavad, raudteejaamad ja pargid Wilsoni nime. Plakatid seintel hüüdsid: „Me soovime Wilsoni rahu!” Itaalias põlvitasid sõdurid tema pildi ees; Prantsusmaal üllitas vasempoolne ajaleht L’Humanité eriväljaande, milles Prantsuse vasakpoolsete juhtfiguurid võistlesid omavahel Wilsonile kiidulaulu laulmises. Araabia mässu liidrid kõrbes, Poola natsionalistid Varssavis, mässulised Kreeka saartel, üliõpilased Pekingis, korealased, kes püüdsid Jaapani kontrolli alt vabaneda – kõik said 14 punktist inspiratsiooni.66 Wilson ise leidis, et see on virgutav, kuid samal ajal hirmutav. „Ma mõtlen vahel,” ütles ta George Creelile, oma säravale propagandajuhile, kes oli samuti George Washingtoni pardal, „ega te ole alateadlikult pununud mulle võrku, millest pole väljapääsu.” Kogu maailma pale on pöördunud Ühendriikide poole, jätkas ta, ometigi teadsid nad mõlemad, et selliseid suuri probleeme ei saa ühe hoobiga lahendada. „Mulle kipub tunduma – loodan südamest, et ma siin eksin –, et ees seisab pettumuse tragöödia.”67
George Washington jõudis Prantsuse Bresti sadamasse 13. detsembril 1918. Sõda oli alles kuu aega tagasi lõppenud. President seisis kaptenisillal ja tema laev loovis aeglaselt läbi Briti, Prantsuse ja Ameerika sõjalaevadest moodustatud koridori. Esimest korda paljude päevade jooksul paistis päike. Tänavad olid ääristatud loorberipärgade ja lippudega. Seintel osutasid plakatid Wilsonile austust, parempoolsete omad Saksamaa käest päästmise ja vasakpoolsete omad tema lubatud uue maailmakorra eest. Suured rahvahulgad, paljud oma rikkalikes traditsioonilistes bretooni kostüümides, katsid igat tolli sõiduteest, igat katust ja puud. Isegi laternapostidel turnisid uudishimulikud. Õhku täitis bretooni torupillide üürgamine ja aina kostsid hüüded: „Vive l’Amérique! Vive Wilson!” Prantsuse välisminister Stéphen Pichon tervitas teda ja sõnas: „Me oleme nii tänulikud, et olete saabunud meile õiglast rahu tooma.” Wilson vastas mittemidagiütlevalt ja Ameerika seltskond astus öisele Pariisi rongile. Kell kolm hommikul juhtus Wilsoni arst oma kupee aknast välja vaatama. „Ma nägin mitte ainult mehi ja naisi, vaid ka väikelapsi seismas paljapäi, meie erirongi rõõmuhüüetega tervitamas.”68
Wilsoni vastuvõtt Pariisis oli veelgi suurem triumf, ja rahvahulk oli veelgi arvukam. „Ülimalt tähelepanuväärne meeleavaldus,” ütles üks Pariisis elav ameeriklane, „kus ilmnes selline pariislaste entusiasm ja poolehoid, millest ma polnud kunagi kuulnud, rääkimata nägemisest.” Rong liikus Luxembourgi jaama, mis oli kaunistatud vanikute ja lippudega ning üle kuhjatud lilledega. Prantsuse peaminister Clemenceau oli kohal koos oma valitsuse liikmete ja kauaaegse vastase, president Raymond Poincaréga. Kui Pariisis kõlasid Wilsoni saabumise puhul aupaugud, hakkas rahvas tunglema vastu sõdureid, kes ääristasid teed. President ja tema abikaasa sõitsid lahtise katusega autos üle Concordia väljaku ja edasi mööda Champs-Elysées’d oma residentsi, saadetuna hõisetest. Tol õhtul, vaikse perekondliku lõuna ajal, ütles Wilson, et ta oli vastuvõtuga väga rahul. Ta oli hoolikalt jälginud masside käitumist, olevat ta laudkonnale öelnud, ja oli veendunud, et rahvas oli olnud äärmiselt sõbralik.69
2
Esmamuljed
Pariisi saabumise päeva pärastlõunal oli Wilsonil kohtumine oma kõige usaldusväärsema nõunikuga. Kolonel Edward House ei näinud välja rikka teksaslasena, kes ta oli. Ta oli väikest kasvu, kahvatu, tagasihoidlik ja habras ning istus tihti, tekk üle põlvede, kuna ta oli külmakartlik. Just sel ajal, kui rahukonverents algas, tabas teda gripp, mis oleks ta peaaegu teise ilma viinud. House rääkis maheda ja leebe häälega, liigutades oma väikseid tundlikke käsi, otsekui hoiaks nende vahel mingit eset, nagu märkis üks vaatleja. Tema jutt kõlas muutumatult rahuliku, väljapeetult mõistliku ja elurõõmsana.70 Inimestele tuletas ta sageli meelde üht suurt Prantsuse möödunud aja kardinali, võib-olla Mazarini.
Tegelikult ta polnudki kolonel; see oli vaid autiitel. Ta polnud kunagi sõjas võidelnud, kuid ta teadis konfliktist palju: tema lapsepõlve Texas oli maailm, kus käsi sirutus relva järele esimese solvava vihje peale. House oskas ratsutada ja tulistada juba kolme aasta vanuselt. Ühel tema vendadest lasti pool nägu sodiks lapsikus tulevahetuses; teine hukkus trapetsilt alla kukkudes. Ka House’iga juhtus õnnetus, kui ta kukkus köielt ja lõi pea ära. Ta ei paranenudki sellest kunagi täielikult. Kuna ta ei suutnud teiste üle enam füüsiliselt domineerida, õppis ta seda tegema psühholoogiliselt. „Mul oli kombeks poisse üksteise vastu üles ässitada,” ütles ta oma biograafile, „et näha, mida nad peale hakkavad, ja püüdsin nad siis jälle maha rahustada.”71
Temast sai meisterlik inimesetundja. Peaaegu igaüks, kes temaga kohtus, pidas teda kohe sümpaatseks ja sõbralikuks. „Lähim sõber,” ütles ühe tema vaenlase poeg, „isegi kui ta kipub sulle kõri kallale.”72 House armastas võimu ja poliitikat, eriti kui sai toimetada telgitagustes. Pariisis nimetas Baker teda, vaid pooleldi imetlevalt, „väikeseks oksakohaks, läbi mille peab mahtuma palju suuri sündmusi”.73 Ta andis harva intervjuusid ega võtnud peaaegu kunagi vastu ameteid. Sellega andis ta kõigile palju kõneainet. Tihti sõnas ta, et soovib vaid kasu tuua. Kuid oma päevikus märkis House hoolikalt üles kõik võimsad ja pealetükkivad isikud, kes võtsid end järjekorda, et temaga kohtuda. Ta talletas samuti iga ükskõik kui ülepakutud komplimendi.74
Ta oli demokraat nagu enamik valgetest lõunaosariiklastest, kuid asus partei liberaalsel, progressiivsel poolel. Kui Wilson läks poliitikasse, siis tundis House, kes oli juba Texase poliitikas tegija, et temaga võib koos töötada. Need kaks meest kohtusid esimest korda 1911. aastal, kui Wilson valmistus presidendiks kandideerima. „Juba algusest peale oli meie side lähedane,” meenutas House aastaid hiljem, kui sõprus oli parandamatult katkenud, „peaaegu päris algusest saati võnkusid meie meeled samal sagedusel.”75 Ta osutas Wilsonile vankumatut lojaalsust, mida viimane vajas, ja Wilson andis talle võimu. Kui Wilsoni esimene naine suri, siis hakkas Wilson