3
Pariis
Pariis oli kurb ja ilus, kui rahutegijad hakkasid 1919. aasta jaanuaris kogunema kõigist maailma osadest. Rahvas oli mahasurutud ja kurblik, kuid naised olid ikka veel erakordselt elegantsed. „Üha uuesti,” kirjutas Kanada delegaat oma naisele, „kohtab inimest, kes oleks nagu välja astunud ajakirjast La Vie Parisienne või Vogue selle parematel hetkedel.”112 Rahakamad suutsid alati leida ilusaid rõivaid ja kalliskive. Kui restoranidel leidus varusid, siis olid nad ikka imehead. Ööklubides tipsisid paarid fokstrotte ja tangosid. Ilm oli üllatavalt mahe. Rohi oli ikka veel roheline ja leidus õitsvaid lilli. Oli tublisti sadanud ja Seine oli vett tulvil. Kaide ääres tunglesid veetulva imetlejad ja tänavamoosekandid laulsid Prantsusmaa suurest võidust Saksamaa üle ning uuest saabuvast maailmast.113
Äsja lõppenud sõja märke oli kõikjal: põgenikud põhjapoolsetest laastatud regioonidest; sõjasaagiks haaratud Saksa kahurid Concordia väljakul ja Champs-Elysées’l; rusuhunnikud ja laudadega kinnilöödud aknad seal, kuhu olid langenud Saksa pommid. Tuileries’ roosiaeda tähistas ammutav kraater. Grands Boulevardsi avenüül oli kastanite reas tühikud, kust puud olid ahjukütteks maha võetud. Jumalaema kiriku akendel puudusid vitraažid, mis olid ohutusse paika toimetatud; nende asemel mähkisid kahvatukollased aknaklaasid sisemuse leigesse valgusse. Oli suur puudus söest, piimast ja leivast.
Ka prantsuse ühiskond kandis arme. Samal ajal kui laternapostide küljes ja akendest laperdasid võidulipud, palusid invaliidid ja demobiliseeritud sõdurid, kulunud vorm seljas, tänavanurgal almust; peaaegu iga teine naine kandis leinamärki. Vasakpoolne press kutsus üles revolutsioonile, parempoolne repressioonidele. Streigid ja protestid järgnesid üksteisele. Sel talvel ja kevadel olid tänavatel pidevalt meeleavaldused, kus osalesid inimesed tavapärastes prantsuse tööliste sinistes tunkedes, ja neile vastu seisva keskklassi meeleavaldused.
Ei britid ega ka ameeriklased olnud soovinud rahukonverentsi korraldamist Pariisis. Nagu House oma päevikus tunnistas: „Õiglase rahu sõlmimine on juba iseenesest raske, aga seda on peaaegu võimatu teha sõdiva poole pealinna õhustikus. See võib õnnestuda, kuid võib ka traagiliselt untsu minna.”114 Prantslased olid liiga kerged tuld võtma, nad olid liiga palju kannatanud ja liiga kibestunud sakslaste pärast, et luua vajalikku rahulikku õhkkonda. Wilson oli eelistanud Genfi, kuni Šveitsist hakkasid laekuma ärevad teated, et riik on revolutsiooni äärel ja täis pikitud Saksa spioone.115 Clemenceau ei kõhelnud ja nõudis Pariisi.116 „Ma pole kunagi,” ütles Lloyd George hiljem, eriti kui ta oli nördinud, „soovinud konverentsi selles neetud pealinnas pidada. Nii House kui ka mina soovisime seda pidada neutraalses kohas, kuid vanamees kaebles ja protestis nii kangesti, et me andsime talle järele.”117
Võib-olla on see vaid legend, et Clemenceau nõudis, et teda maetaks püsti, näoga Saksamaa poole. Kuid on vaieldamatu, et ta oli enamiku oma elust olnud valvas Prantsusmaa suure naabri suhtes. Ta oli vaid 28aastane, kui algas Prantsuse-Preisi sõda. Ta kuulus noorte vasakpoolsete vabariiklaste gruppi, kes jätkasid võitlust Pariisis pärast Prantsuse armee lüüasaamist. Ta oli tunnistajaks, kuidas linn nälga nägi, Prantsuse valitsus kapituleerus ja uus Saksa impeerium Versailles’ peeglisaalis välja kuulutati. Vast valitud rahvasaadikuna hääletas ta rahutingimuste vastu Saksamaaga. Ajakirjaniku, kirjaniku, poliitiku ja lõpuks peaministrina hoiatas ta häälekalt: Saksamaa on Prantsusmaale oht. „Saksamaa on pälvinud minu jäägitu vihkamise,” ütles ta vahetult enne oma surma ühele Ameerika ajakirjanikule, „selle eest, mida ta on Prantsusmaale teinud.”118 Ta ei taotlenud pärast 1871. aastat aktiivselt sõda; ta aktsepteeris seda kui vältimatut fakti. Probleem, ütles ta, ei peitu Prantsusmaas: „Saksamaa usub, et selle võidu loogika tähendab domineerimist, kuid meie ei usu, et meie kaotuse loogika on pärisorjus.”119
Soodsa võimaluse saamiseks – seda tunnistas Clemenceau alati – vajas Prantsusmaa liitlasi. Enne 1914. aastat oli uus Saksamaa olnud võimas vastane; selle tööstus, eksport ja jõukus üha kasvasid, samal ajal kui Prantsusmaa näitajad olid staatilised ja sündimus vähenes. Nüüd, kui sõdurite hulk tähendab võitluses vähem, kipub ununema, kui tähtis oli võimekus panna välja suuri armeesid. Nagu Clemenceau ütles Prantsuse senatis ratifitseerimisdebattide käigus, ei ole lepingus Saksamaaga „sätestatud, et prantslastel peab sündima palju lapsi, kuid seda oleks pidanud lepingusse lülitama esimese asjana”.120 Nende puuduste tõttu oli Prantsusmaa sunnitud käe sirutama oma põlisvaenlastele, Tsaari-Venemaale idas ja Suurbritanniale teispool La Manche’i väina, et Vene inimjõud ning Briti tööstus ja merejõud tasakaalustaksid Prantsusmaad Saksamaaga. 1918. aastaks oli palju muutunud, kuid mitte põhimine tasakaalustamatus. Sakslasi oli ikka veel rohkem kui prantslasi. Kui kaua aega võtab Saksa majanduse taastamine, arvestades selle suuremas osas terveks jäänud infrastruktuuri? Ja nüüd ei saa Prantsusmaa enam Venemaale loota.
Rahukonverentsi ajal ärritas Prantsusmaa liitlasi suuresti see, milles nad nägid prantsuse põikpäisust, prantsuse ahnust ja prantsuse kättemaksuhimu. Nad ei olnud kannatanud seda, mida Prantsusmaa oli kannatanud. Igas linnas ja külas jutustavad Prantsusmaa inimkaotustest sõjamemoriaalid, kus on kirjas Esimeses maailmasõjas langenute nimed, mõned ka Teisest maailmasõjast. Neljandik 18–30 aasta vanuseid prantsuse mehi hukkus sõjas, üle 1,3 miljoni 40miljonilisest sõjaeelsest rahvastikust. Prantsusmaa kaotas proportsionaalselt rohkem oma elanikest kui teised sõdivad pooled. Kaks korda nii palju tema sõduritest said haavata. Põhjas olid suured maamassiivid täis pikitud mürsuauke, hakitud tranšeedega, tähistatud ristide ridadega. Verduni kindluse ümber, kus toimus prantslaste jaoks kõige hävitavam lahing, ei kasvanud enam ühtki elusolendit, ükski lind ei võtnud laulu üles. Söekaevandused, millest Prantsuse majandus sõltus oma energiatarbes, olid üle ujutatud; energiamahukad tehased olid purustatud või Saksamaale veetud. 15 500 ruutkilomeetrit Prantsusmaast, mis oli enne sõda andnud 20 protsenti selle viljasaagist, 90 protsenti rauamaagist ja 65 protsenti terasest, oli täielikult varemeis. Võib-olla oleks Wilson Clemenceau nõudmisi paremini mõistnud, kui ta oleks aegsasti käinud seda laastamist isiklikult vaatamas.121
Rahukonverentsil tuli Clemenceaul kõiki olulisi niite oma käes hoida. Prantsuse delegatsioon ammutas parimast, mida Prantsusmaal oli pakkuda, kuid ei tulnud kordagi kokku konverentsi esimese nelja kuu jooksul.122 Clemenceau konsulteeris harva välisministeeriumi professionaalidega Quai d’Orsayl, mis valmistas neile meelepaha.123 Ta ei pööranud samuti erilist tähelepanu ekspertidele ülikoolidest, kellele ta oli andnud korralduse koostada raporteid Prantsusmaa majanduslike ja territoriaalsete nõuete kohta ning osaleda konverentsi käigus tekkinud komisjonides ja komiteedes. „Tema ideed pole korrastatud, töömeetod puudub,” kaebas tark vana Paul Cambon Londonist, „kõik kohustused ja vastutus on koondatud enese peale, seega miski ei toimi. Ja seejuures on mees 78 aastat vana, diabeedihaige … võtab päevas vastu viiskümmend inimest ja pingutab ennast tuhande üksikasjaga, mis tuleks jätta ministrite hooleks. … Sõja ajal polnud ma hetkegi nii rahutu rahu pärast.”124
Stéphen Pichon, Clemenceau välisminister, oli armastusväärne, mugav ja kõhklev inimene, kes sai igal hommikul oma juhtnöörid ja kellel ei tulnud kunagi pähe neid mitte täita.125 Clemenceaule ta meeldis oma muretul viisil. „Kes on Pichon?” küsis ta ühel päeval. „Teie välisminister,” tuli vastus. „Seda ta on,” ütles vana Tiiger, „ma olin unustanud.”126127 Teisel puhul ootasid Pichon ja ekspertide grupp kannatlikult tagaplaanil, et koosolek lõpuks algaks, kui Clemenceau õrritas Balfouri viimase nõunike hulga üle. Kui Balfour vastas: „Nad teevad sama, mida veel suurem hulk teeb teie jaoks,” siis Clemenceau vihastas vahelejäämise tõttu ja pöördus ringi. „Lahkuge kõik,” ütles ta Pichonile. „Teid pole siin vaja!”128
Kui Clemenceau üldse küsimusi arutas, siis toimus see õhtul tema majas väikese grupiga, kuhu kuulusid tema ustav abi, kindral Henri Mordacq, särav ja tüütu