Ime Andides. Vince Rause

õitsema. Mõne kuuga oli ta ära koristanud kõik maaelu kaubad ja täitnud riiulid rauakaupadega. Ta elas endiselt vaesuse piiril ja magas poe kohal asuva toa põrandal, kuid kui müük edenema hakkas, teadis ta, et on oma tuleviku kindlustanud.

      1945. aastal, kui Seler abiellus mu ema Eugeniaga, muutus see tulevik veelgi rikkamaks. Ema oli täpselt sama ambitsioonikas ja iseseisev nagu isagi ning nad olid algusest peale midagi enamat kui vaid abielupaar, nad olid tugev meeskond, kes jagas helget tulevikuvisiooni. Nagu mu isal, oli ka Eugenial olnud raske lapsepõlv. 1939. aastal, kui ta oli kuueteistkümneaastane, põgenes ta koos vanemate ja vanaemaga Ukrainast Teise maailmasõja koleduste eest.Tema vanemad, kes olid Ukrainas olnud mesinikud, seadsid end Uruguay maapiirkonnas sisse ning neil õnnestus end mesilaste pidamisest ja meemüügist tagasihoidlikult ära elatada. Selline elu oli täis rasket tööd ja piiratud võimalusi, seega kolis Eugenia kahekümneaastaselt Montevideosse paremat tulevikku otsima nagu mu isagi. Kui ema isaga abiellus, töötas ta linnas suures meditsiinilaboratooriumis, mistõttu aitas ta esialgu rauakaupluses ainult oma vabal ajal. Abielu varajastel päevadel oli neil väga raske. Raha oli nii vähe, et nad ei saanud endale isegi mööblit lubada, nad alustasid ühist elu tühjas korteris. Kuid viimaks tasus raske töö ära ja rauakauplus hakkas kasumit sisse tooma. Selleks ajaks, kui mu õde Graciela 1947. aastal sündis, sai mu ema laboratooriumitöölt ära tulla ja töötada täiskohaga isa juures. 1949. aastal sündisin mina. Kolm aastat hiljem Susy. Selleks ajaks oli Eugeniast saanud pereäri taganttõukav jõud ning tema töökus ja taip olid aidanud teenida meile väga korraliku elutaseme. Kuid hoolimata sellest, et töö oli oluline, keerles mu ema elu ikka kodu ja perekonna ümber. Ühel päeval, kui ma olin kaheteistkümneaastane, teatas ema, et leidis meile ideaalse maja Carrascos, ühes Montevideo parimatest elupiirkondadest. Ma ei unusta iial rõõmu tema silmis, kui ta meile maja kirjeldas. Ta ütles, et see on modernne, kahekorruseline maja ranna lähedal, suurte akende ja suurte valgusküllaste tubadega, laia muruplatsi ja tuulise verandaga. Majal oli ilus vaade merele ja see meeldis emale maja juures kõige rohkem. Ma mäletan siiani, millise naudinguga ta ütles: „Me saame vaadata, kuidas päike merre loojub!” Ta sinised silmad olid pisarais. Tal oli olnud nii vähe ja nüüd oli ta leidnud oma unistuste maja, paiga, millest saab talle kodu terveks eluks.

      Montevideos on Carrasco väga prestiižne piirkond ning me avastasime, et elasime selles uues kodus Uruguay ühiskonna koorekihi hulgas. Meie naabrid olid riigi kõige prominentsemad töösturid, professionaalid, kunstnikud ja poliitikud. Selles paigas oli staatust ja võimu, see oli hoopis midagi muud kui tagasihoidlik maailm, millesse mu ema sündinud oli, ning ta tundis kindlasti suurt rahulolutunnet, et oli meile sinna koha välja teeninud. Kuid ta oli liiga kahe jalaga maa peal, et lasta naabruskonnal või seal elamisel endale liigselt muljet avaldada. Polnud tähtis, kui edukaks me olime saanud, ema ei kavatsenud hüljata neid väärtusi, mille vaimus teda oli kasvatatud, ega iial unustada, kes ta on.

      Üks esimesi asju, mida ema uues kodus tegi, oli see, et ta aitas oma ema Linal, kes oli elanud koos meiega minu lapsepõlvest alates, kaevata maja taga üles ühe lapi lopsakat rohelist muru, et luua sinna juurviljaaed. (Lina kasvatas seal aias ka natuke kanu ja parte ning see kindlasti ehmatas naabreid, kui nad taipasid, et see sinisilme hallipäine vana naine, kes riietus lihtsalt nagu Euroopa talupoeg ja kandis oma aiatööriistu puusadel rippuva nahkvöö küljes, juhtis ühes linna kõige kombekamas ja peenemas naabruskonnas väikest farmi.) Lina hoole all hakkas aed peagi rikkalikult ube, herneid, maitseaineid, paprikaid, kabatšokke, maisi ja tomateid tootma – seda kõike oli meile endale söömiseks liiga palju, kuid ema ei lasknud millelgi raisku minna. Nad veetsid koos Linaga tunde köögis, pannes ülejäänud toodangu purkidesse ja ladustades seda sahvris, nii et me saaksime aasta läbi oma aia vilju nautida. Ema vihkas raiskamist ja teesklust, hindas kokkuhoidlikkust ning ei kaotanud kunagi usku raske töö väärtusesse. Isa äri nõudis emalt palju ning ta töötas hoolega ja pikki päevi selleks, et seda saadaks edu, kuid ta osales väga aktiivselt ka meie elus, ta oli alati kohal, et meid kooli saata või koju oodata, ei puudunud kunagi mu jalgpalli- ja ragbimängudelt ega mu õe koolinäidenditelt ja -esinemistelt. Ta oli naine, kel oli suurepärane vaikne energia, ta oli julgustav ja andis head nõu, ta oli väga leidlik ja oskas olukordi hästi hinnata – see tekitas austust kõigis, kes teda tundsid, ning ta tõestas aina uuesti ja uuesti, et on nende usaldust väärt. Kord saatis ema näiteks Rotary klubi ekskursioonil viitteist Carrasco last nädalavahetuse reisil Buenos Airesesse. Mõni tund pärast seda, kui nad olid kohale jõudnud, toimus linnas sõjaväeline riigipööre, mille eesmärk oli valitsus kukutada. Tänavatel valitses kaos ja meie kodutelefon helises vahetpidamata, sest murelikud vanemad helistasid ja tahtsid teada, kas nende lastega on kõik korras. Ikka ja jälle kuulsin ma, kuidas isa kinnitas neile täiesti enesekindlalt: „Nad on koos Xeniaga. Nendega on kõik korras.” Ja tänu ema pingutustele oligi nendega kõik korras. Oli kesköö, Buenos Aireses ei olnud enam turvaline ning mu ema teadis, et viimane praam tagasi Montevideosse lahkub vaid mõne minuti pärast, niisiis helistas ta laevafirmale ja veenis närvilisi kapteneid, et nad viivitaks viimase väljumisega nii kaua, kuni ta lastega kohale jõuab. Seejärel kogus ta lapsed kokku ja juhatas nad läbi Buenos Airese rahutute tänavate pimedasse sadamasse, kus praam neid ootas. Nad jõudsid kõik turvaliselt pardale ja praam lahkus sadamast natuke pärast kella kolme öösel – kolm tundi pärast graafikujärgset väljumisaega. Ema oli tõeline tugevuse sammas, kuid see tugevus põhines alati soojusel ja armastusel ning tema armastuse ja hoole tõttu kasvasin ma üles uskudes, et maailm on turvaline ja kodune paik.

      Selleks ajaks, kui ma keskkooli läksin, oli mu vanematel Uruguays kolm suurt edukat rauakauplust. Samuti importis isa kaupa mujalt maailmast ja müüs seda hulgi väiksematele rauakauplustele üle kogu Lõuna-Ameerika. Vaene Estación Gonzálezest pärit maapoiss oli elus kaugele jõudnud ja ma arvan, et see tõi talle suurt rahulolu, kuid ma ei kahelnud hetkekski, et ta oli teinud seda kõike meie jaoks. Ta oli võimaldanud meile mugava ja privileege täis elu, mida ta enda isa poleks suutnud ettegi kujutada, ta oli meid rahaliselt kindlustanud ja kaitsnud meid nii kuis oskas, ning kuigi ta ei olnud eriti tundeline mees, näitas ta meile oma armastust õrnalt, vaikselt ja endale igas mõttes truuks jäädes. Kui ma väike olin, võttis ta mind endaga rauakauplusesse kaasa, jalutas minuga riiulite vahel ja jagas minuga kannatlikult saladusi kogu selle läikiva kauba kohta, millele oli rajatud meie perekonna jõukus. See on pöördpolt, Nando. Sellega saab asju kergseina külge kinnitada. See on öös – see pannakse presentriide augu ümber, et seda tugevdada, siis saab august nööri läbi tõmmata ja selle kinni siduda. See on kiilankur. See on puidupolt. Need on liblikmutrid. Siin hoiame me seibe – vedruseibe, lukustusseibe, tähtseibe ja igas suuruses lameseibe. Meil on puukruvisid, Phillipsi kruvisid, ühe piluga kruvisid, ristpeaga kruvisid, isekeermestavaid kruvisid … Meil on tavalisi naelu, viimistlusnaelu, katusenaelu, keerdnaelu, puunaelu, krohvinaelu, topeltpeaga naelu, rohkem naelu, kui sa ettegi oskad kujutada …