Aknast välja vaadates märkasin, et tekkima hakkas udu, ja seejärel tundsin õlal kellegi kätt.
„Vahetame kohad, Nando, ma tahan mägesid vaadata.”
See oli mu sõber Panchito, kes istus mu kõrval vahekäigu pool. Noogutasin ja tõusin istmelt. Kui ma kohtade vahetamiseks püsti tõusin, hüüdis keegi: „Mõtle ruttu, Nando!” ja ma pöörasin ringi just õigel hetkel, et püüda kinni ragbipall, mille keegi oli salongi tagaosast visanud. Viskasin palli edasi ja vajusin istmele. Kõik ümberringi naersid ja lobisesid, inimesed liikusid ühelt kohalt teisele, käies mööda vahekäiku edasi ja tagasi oma sõprade juures. Mõned sõbrad, nende hulgas ka mu kõige vanem amigo Guido Magri, istusid lennuki tagaosas ja mängisid kaarte lennumeeskonna liikmetega, kelle hulgas oli ka stjuuard, ent kui pall salongis ringi lendama hakkas, astus stjuuard ette ja üritas olukorda maha rahustada. „Pange pall ära,” hüüdis ta. „Rahunege maha ja istuge palun oma kohtadele!” Kuid me olime noored ragbimängijad, kes olid koos sõpradega reisil, ja me ei tahtnud maha rahuneda. Meie meeskond Montevideo Old Christians oli üks parimaid ragbimeeskondi Uruguays ja me võtsime oma tavapäraseid mänge väga tõsiselt. Kuid Tšiilis pidime me mängima kõigest sõprusmängu, mistõttu oli see reis meie jaoks tegelikult puhkus ja lennukis valitsev õhkkond näitas selgelt, et puhkus oli juba alanud.
Sõpradega koos oli tore reisida, eriti nende sõpradega. Me olime koos nii palju läbi elanud – kõik need aastad õppimist ja treenimist, südantlõhestavaid kaotusi, raskelt kätte tulnud võite. Olime üles kasvanud meeskonnakaaslastena, ammutades jõudu üksteise tugevustest, õppides üksteist pingelistes olukordades usaldama. Kuid ragbi ei olnud vorminud mitte ainult meie sõprust, see oli vorminud ka meie iseloomu ja lähendanud meid üksteisele nagu vendi.
Paljud meist Old Christiansi klubis olid tundnud üksteist rohkem kui kümme aastat, alates neist päevist, mil mängisime koolipoiste ragbit Iiri kristliku vennaskonna juhendamisel Stella Marise koolis. Kristlik vennaskond oli tulnud Uruguaysse 1950. aastate alguses grupi katoliiklike vanemate palvel, kes soovisid, et nad asutaksid Montevideosse katoliikliku erakooli. Viis iiri venda võtsid kutse vastu ning 1955. aastal lõid nad Stella Marise kolledži – 9 kuni 16 aasta vanuste poiste erakooli, mis asus Carrasco naabruskonnas, kus suurem osa õpilastest elas.
Kristliku vennaskonna jaoks oli katoliikliku hariduse esmane eesmärk kasvatada iseloomu, mitte intellekti, ning nende õpetamismeetodid rõhutasid distsipliini, kahetsust, isetust ja lugupidamist. Selleks et neid väärtusi ka klassiruumist väljaspool edendada, laitsid nad maha meie loomuliku lõunaameerikaliku kire jalgpalli vastu – see mäng õhutas nende arvates isekust ja egotismi – ning suunasid meid karmima, maalähedasema ragbimängu poole. Ragbi oli olnud iirlaste kirg juba mitu sugupõlve, kuid meie riigis oli see mäng põhimõtteliselt tundmatu. Esialgu tundus mäng meile kummaline – nii jõhker ja valus, nii palju lükkamist ja tõuklemist ning nii vähe jalgpallile omast hoogsat põnevust. Kuid kristlik vennaskond oli kindel, et omadused, mida läheb vaja selle spordiala omandamiseks, on needsamad, mida läheb vaja selleks, et elada kombekat katoliku elu – tagasihoidlikkus, püsivus, enesedistsipliin ja pühendumine teistele –, ning nad olid otsustanud, et me mängime seda spordiala ja mängime seda hästi. Ei läinud kaua aega mõistmaks, et kui kristlik vennaskond endale mingi eesmärgi seadis, siis polnud peaaegu midagi, mis oleks suutnud nende otsust muuta. Seega heitsime oma jalgpallid kõrvale ja tutvusime tihke teravatipulise seanahast palliga, mida kasutatakse ragbis.
Pikkades rasketes trennides, mis toimusid kooli taga asuvatel väljadel, hakkasid vennad nullist pihta, drillides meid mängu kõigis erinevates detailides – kuhjategemises ja tuuseldamises, rüseluses ja küljejoonelt sissevisetes ning selles, kuidas palli lüüa, sööta ja vastast maha tõmmata. Me saime teada, et ragbimängijad ei kanna kaitsmeid ega kiivreid, kuid ometi eeldati meilt agressiivset mängu ja suurt füüsilist julgust. Kuid ragbi oli midagi enamat kui toore jõu mäng, see nõudis ka head strateegiat, kiiret mõtlemist ja väledust. Eelkõige nõudis see mäng, et meeskonnakaaslastel tekiks üksteise vastu raudkindel usaldus. Meile selgitati, et kui üks meeskonnaliige kukub või pikali lükatakse, siis „saab temast muru”. Sellega tahtsid nad öelda, et vastasmeeskond võib pikali kukkunud mängija peal trampida ja tallata, nagu oleks ta muru. Ühe esimese asjana õpetati meile, kuidas käituda, kui mõnest meeskonnaliikmest saab muru. „Teist peab saama tema kaitsja. Te peate end ohverdama, et talle kaitset pakkuda. Ta peab teadma, et saab teie peale loota.”
Kristliku vennaskonna jaoks oli ragbi midagi enamat kui lihtsalt mäng – see oli sport, mis oli tõstetud moraalse distsipliiniga samale tasandile. Ning selle südames oli raudkindel uskumus, et mitte ükski teine spordiala ei õpeta nii pühendunult, kui oluline on ühise eesmärgi nimel pingutada, kannatada ja ohverdada. Nad olid nii kirglikud, et meil ei jäänud muud üle kui neid uskuda, ning kui me hakkasime mängu sügavamalt mõistma, nägime ka ise, et vendadel oli õigus.
Väga lihtsalt seletades on ragbi eesmärk saada enda kätte kontroll palli üle – tavaliselt kavalust, kiirust ja toorest jõudu kombineerides – ja seejärel, söötes seda vilunult ühelt jooksvalt meeskonnaliikmelt teisele, viia pall punkti saamiseks üle väravajoone. Ragbi võib olla mäng täis pimestavat kiirust ja vilumust, mäng täis täpseid sööte ja hiilgavaid pettemanöövreid. Kuid minu arvates peitub mängu olemus siiski jõhkras kontrollitud madinas, mida tuntakse rüseluse nime all ja mis on ragbile niivõrd iseloomulik. Rüseluses moodustavad mõlemad meeskonnad tihedalt kokku pressitud kolmerealise puntra, milles mängijad küürutavad õlg õla kõrval ja nende käed on omavahel põimunud, et moodustada tugevalt läbipõimunud inimsein. Kaks meeskonda sööstavad võitlusse ja ühe meeskonna esimene rida lööb vastaste esimese reaga õlad kokku, et moodustuks tihe suletud ring. Kohtuniku märguande peale visatakse pall ringi keskele maha ja kummagi meeskonna inimsein üritab suruda vastaseid pallist piisavalt kaugele, et üks nende enda esimese rivi mängijatest saaks lüüa palli oma meeskonnakaaslaste jalgade vahelt seina tagumisse otsa, kus ootab poolkaitsja, et pall kätte saada ja sööta see kaitsjale, kes algatab seejärel rünnaku.
Mäng rüseluse keskel on metsik – põlved löövad meelekohtadesse, küünarnukid virutavad vastu lõugu, sääred veritsevad pidevalt tugevate naastudega putsade löökidest. See on toores, raske töö, kuid kõik muutub välgukiirusel, kui poolkaitsja palli kätte saab ja algab rünnak. Esimene sööt on tõenäoliselt tagasi väledale lendavale poolkaitsjale, kes põikab tema poole suunduvate kaitseliini mängijate eest kõrvale, võites sellega aega, et temast tagapool asuvad mängijad saaksid leida väljakul vaba ala. Just sel hetkel, kui teda hakatakse pikali tõmbama, söödab lendav poolkaitsja palli tagasi keskkaitsjale, kes põikab kõrvale ühe mahatõmbaja eest, kuid komistab siis järgmise jala taha ning söödab palli ettepoole äärekaitsjale. Nüüd liigub pall kiirelt ühelt kaitsjalt teisele – äärekaitsjalt keskkaitsjale ja jälle tagasi äärekaitsjale – ning iga mängija raiub, keerleb, sööstab või surub aina edasi, enne kui mahatõmbajad ta pikali rebivad. Pallikandjaid tuuseldatakse nende teekonnal, kui pall maha kukub, moodustatakse kuhi, iga sentimeetri pärast käib võitlus, kuid siis leiab üks meie mängijatest mingi nurga, pisikese aknakese, kust paistab sisse valgust, ja viimase pingutussööstuga tormab mööda kaitseliini