Minu töö rüseluses oli võtta koht sisse küürutava esimese rea taga, mu pea kiilutud nende puusade vahele, mu õlad surutud vastu nende reisi ja mu käed sirutatud üle nende selgade. Kui mäng pihta hakkas, pidin mina kogu jõust ettepoole sööstma ja üritama meie inimseina edasi lükata. Ma mäletan seda tunnet nii hästi: esialgu tundub vastasmeeskonna inimsein tohutult tugev ja võimatu nihutada. Kuid siiski surud sa jalad maapinda, üritad ummikseisus vastu pidada, ei ole nõus alla andma. Ma mäletan, kuidas lükkasin end ülima pingutuse hetkedel ettepoole, kuni jalad olid täielikult välja sirutatud, mu keha oli madalal ja maapinnaga paralleelne, surudes lootusetult vastu midagi, mis paistis olevat kaljukindel kivisein. Mõnikord tundus, nagu kestaks ummikseis igavesti, kuid kui me oma kohtadele jäime ja iga mees oma tööd tegi, andis vastupanu järele ja imekombel hakkas see liikumatu objekt aeglaselt nihkuma. Kõige tähelepanuväärsem on see, et edu saavutamise hetkel ei ole võimalik eristada iseenda pingutust kogu meeskonna pingutusest. Pole võimalik öelda, kus lõppeb sinu jõud ja algab teiste oma. Mingis mõttes pole sind eraldiseisva inimesena enam olemas. Üürikeseks hetkeks unustad sa enda olemasolu. Sinust saab osa millestki suuremast ja võimsamast, kui sa ise iial suudaksid olla. Su pingutused ja tahe kaovad meeskonna ühise tahte vahele ära ning kui see tahe on ühine ja fokuseeritud, paiskub meeskond ettepoole ja inimsein hakkab imekombel liikuma.
Minu jaoks seisneb selles ragbi olemus. Mitte ükski teine spordiala ei paku nii intensiivset isetuse ja ühise eesmärgi tunnet. Ma arvan, et sellepärast ragbimängijad igal pool maailmas tunnevadki sellist vendlustunnet ja kirge mängu vastu. Noore mehena ei osanud ma neid tundeid muidugi sõnadesse panna, kuid ma teadsin ja teadsid ka mu meeskonnakaaslased, et selles mängus oli midagi erilist, ning kristliku vennaskonna juhendamisel tekkis meis selle mängu vastu kirglik armastus, mis vormis ka meie sõprussuhteid ja elu. Kaheksa aastat mängisime kogu südamest kristliku vennaskonna jaoks – vennaskond noori ladina nimedega poisse, kes mängisid sügavate briti juurtega mängu Uruguay päikeselise taeva all ning kandsid uhkusega oma vormil erkrohelist ristikheina. Õigupoolest sai mängust meie elu nii suur osa, et kui me Stella Marise kooli kuueteistkümneaastastena ära lõpetasime, ei suutnud paljud meist taluda mõtet, et ragbimängupäevad on läbi. Meie päästjaks sai Old Christiansi klubi – ragbimeeskond, mille olid 1965. aastal moodustanud Stella Marise ragbiprogrammi endised õpilased, et anda Stella Marise ragbikatele võimalus pärast kooliaastate lõppemist edasi mängida.
Kui kristlik vennaskond alles Uruguaysse saabus, olid väga vähesed inimesed üldse kunagi ragbimatši näinud, kuid 1960. aastateks kogus mäng juba populaarsust ning Old Christiansil oli piisavalt meeskondi, kellele vastu astuda. 1965. aastal liitusime riikliku ragbiliigaga ning peagi olime kinnitanud kanda ühe riigi parima meeskonnana, võites 1968. ja 1970. aastal riiklikud meistrivõistlused. Edust julgust saanuna hakkasime planeerima mänge Argentinas ning avastasime peagi, et suudame vastu seista parimatele meeskondadele, mida sel riigil pakkuda oli. 1971. aastal reisisime Tšiilisse, kus tulime hästi toime, mängides tugevate meeskondade vastu, nende hulgas ka Tšiili rahvuslik meeskond. Reis osutus nii edukaks, et me otsustasime 1972. aastal tagasi minna. Ma olin seda reisi juba mitu kuud oodanud ja kui ma reisijate salongis ringi vaatasin, polnud kahtlustki, et mu meeskonnakaaslased tundsid sama. Me olime koos nii palju läbi elanud. Ma teadsin, et ragbimeeskonnas sõlmitud sõprused jäävad kestma terveks eluks, ja olin õnnelik, et nii paljud mu sõbrad olid koos minuga lennukis. Seal oli Coco Nicolich, üks meie lukkudest ja üks meeskonna suurimatest ja tugevamatest mängijatest. Enrique Platero, tõsine ja kindlameelne, oli tugi – üks neist tursketest kuttidest, kes aitavad rüseluses joont kindlustada. Roy Harley oli ääreründaja, kes kasutas oma kiirust selleks, et mahatõmbajate eest kõrvale põigelda ja jätta nad tühja õhku haarama. Roberto Canessa oli ääremängija ning üks meeskonna kõige tugevamatest ja vastupidavamatest. Arturo Nogueira oli lendav poolkaitsja, heade pikkade söötude tegija ja meeskonna parim lööja. Antonio Vizintínile võis juba peale vaadates öelda, et oma laia selja ja jämeda kaelaga on ta üks esimese rivi ründajatest, kellele langeb rüseluses kõige suurem raskus. Gustavo Zerbino – kelle julgust ja sihikindlust ma alati imetlesin – oli mitmekülgne mängija, kes tegutses mitmel erineval positsioonil. Marcelo Pérez del Castillo, veel üks ääreründaja, oli väga väle, väga vapper, suurepärane pallikandja ja raevukas mahatõmbaja. Samuti oli Marcelo meie meeskonna kapten, liider, kelle hoolde oleksime usaldanud oma elu. Uuesti Tšiilisse minna oli Marcelo idee ja ta oli palju vaeva näinud, et see võimalikuks saaks: ta oli üürinud lennuki, palganud piloodid, organiseerinud mängud Tšiilis ja tekitanud meeletu reisielevuse.
Oli ka teisi – Alexis Hounie, Gastón Costemalle, Daniel Shaw –, kes kõik olid head mängijad ja mu sõbrad. Kuid mu vanim sõber oli Guido Magri. Tema ja mina olime tuttavaks saanud oma esimesel päeval Stella Marise koolis – mina olin kaheksa-aastane ja Guido aasta vanem – ning sellest ajast peale olime lahutamatud. Me kasvasime Guidoga koos üles, mängisime jalgpalli ning jagasime vaimustust mootorrataste, autode ja autovõidusõidu osas. Kui ma olin viieteistkümneaastane, oli meil mõlemal oma tobedalt ümber ehitatud mopeed – olime eemaldanud summutid, suunatuled ja poritiivad – ning me sõitsime nendega Las Deliciasesse, naabruskonna populaarsesse jäätisekohvikusse, kus vahtisime, sülg suunurgas, lähedalasuva Sagrado Corazóni kooli tüdrukuid, lootes, et suudame neile oma tuunitud masinatega muljet avaldada. Guido oli usaldusväärne sõber, kellel oli hea huumorimeel ja helge naer. Samuti oli ta silmapaistev poolkaitsja, väle ja kaval nagu rebane, osavate kätega ja väga vapper. Kristliku vennaskonna juhendamisel hakkasime mõlemad ragbit kirglikult armastama. Igal hooajal nägime kõvasti vaeva, et oma oskusi paremaks muuta, ning selleks ajaks, kui ma olin viieteistkümneaastaseks saanud, olime mõlemad välja teeninud koha Stella Marise First XV hulgas – meeskonna algkoosseisus. Pärast kooli lõppu liitusime mõlemad Old Christiansiga ja veetsime mitu õnnelikku hooaega, nautides noorte ragbimängijate hoogsat sotsiaalelu. Guido jaoks tuli sellele käratsevale elustiilile 1969. aastal järsk lõpp, kui ta ühe Tšiili diplomaadi kauni tütrega tuttavaks sai ja temasse armus. Tüdruk oli nüüd tema kihlatu ja Guido käitus tema pärast hea meelega korralikult.
Pärast Guido kihlust nägin ma teda vähem ja hakkasin veetma rohkem aega oma teise suure sõbra, Panchito Abaliga. Panchito oli minust aasta noorem ja kuigi ka tema oli Stella Marise lõpetanud ja endine kooli First XV liige, olime tuttavaks saanud vaid paar aastat varem, kui Panchito Old Christiansiga liitus. Me saime otsekohe sõpradeks ja järgnevate aastatega muutusime sama lähedaseks nagu vennad, nautides tugevat sõbramehetunnet ja sügavat omavahelist sümpaatiat, hoolimata sellest, et paljude jaoks tundusime ilmselt ebatavalise paarina. Panchito oli meie äärekaitsja – see on positsioon, mis nõuab kiiruse, jõu, intelligentsuse, väleduse ja välkkiirete reaktsioonide kombineerimist. Juhul kui ragbimeeskonnas on mõni glamuurne positsioon, siis on see kindla peale äärekaitsja ja Panchitole sobis see roll täiuslikult. Pikkade jalgade ja laiade õlgadega, tuhiseva kiiruse ja gepardi väledusega mängis ta sellise loomuliku graatsilisusega, et isegi ta kõige hiilgavamad liigutused näisid täiesti pingevabad. Kuid Panchito jaoks tundus kõik pingevaba, eriti tema teine suur kirg – ilusate tüdrukute jahtimine. Muidugi ei tulnud seejuures kahjuks, et tal olid filmistaari blondid lokid või et ta oli rikas, hea sportlane ja õnnistatud sellise loomuliku karismaga, millest suurem osa meist võis vaid unistada. Tollal uskusin ma, et pole olemas naist, kes suudaks Panchitole vastu panna, kui poiss talle juba kord silma peale on pannud. Panchitol polnud tüdrukute leidmisega mingisugust probleemi, paistis, et nad leiavad ise tee tema juurde, ja ta sõbrunes nendega nii kiirelt, et mõnikord tundus see lausa maagilisena. Näiteks ütles ta mulle kord ragbimatši vaheajal: „Mul on meile mõlemale pärast mängu kohtingukaaslane. Need kaks seal esimeses reas.”
Ma heitsin pilgu sinna, kus tüdrukud istusid. Ma ei olnud neid kunagi varem näinud.
„Kuidas see sul õnnestus?” küsisin. „Sa pole väljakult äragi käinud!”
Panchito kehitas küsimuse peale õlgu, kuid mulle meenus, et mängu alguses oli ta jooksnud palli järele väljakujoontest väljapoole, kus tüdrukud istusid. Tal oli olnud aega neile vaid naeratada ja paar sõna öelda, kuid Panchitole sellest piisas.
Minu jaoks oli olukord teistsugune. Mina, nagu ka Panchito, suhtusin