Samuti nõudis minult suurt pingutust tüdrukutega tutvumine, kuid ma püüdsin ikka edasi. Ilusad tüdrukud olid minu jaoks sama suur kinnisidee nagu Pancholegi, ent kuigi ma unistasin, et oleksin samasugune loomulik naistemees nagu tema, teadsin ma siiski, et pole samast klassist. Natuke häbeliku, pikkade jäsemetega ja kiitsakana, paksude klaasidega prillide ja keskpärase välimusega pidin ma leppima tõsiasjaga, et suurem osa tüdrukutest ei pidanud mind suurepäraseks. Ma ei olnud ebapopulaarne – käisin üsna paljudel kohtingutel –, kuid oleks vale väita, et tüdrukud ootasid Nandoga kohtama minemiseks järjekorras. Ma pidin palju vaeva nägema, et tüdrukus huvi tekitada, ja isegi kui see õnnestus, ei läinud kõik alati nii, nagu planeeritud. Näiteks õnnestus mul kord pärast mitut kuud üritamist minna kohtingule tüdrukuga, kes mulle väga meeldis. Ma viisin ta Las Deliciasesse ja ta ootas autos, kuni mina meile jäätist tooma läksin. Kui ma tagasi auto poole kõndisin, jäätis mõlemas käes, komistasin ma kõnniteel millegi taha ja kaotasin tasakaalu. Üritasin koperdades ja auto poole komberdades tasakaalu tagasi saada ja jäätiseid päästa, kuid mul polnud mingit lootust. Olen tihti mõelnud sellele, millisena võisin ma paista autos istuvale tüdrukule: kohtingukaaslane suure ringiga üle tänava tema poole sööstmas, küürus, silmad suured nagu tõllarattad, suu pärani lahti. Ta vaarub auto suunas ning paistab seejärel tüdruku poole hüppavat, paiskudes põsega vastu juhipoolset akent, pea põrkab tugevalt klaasilt tagasi. Maha vajudes libiseb ta vaateväljast ning alles jäävad vaid aknale laiali määritud kaks sulavat jäätisepalli.
Panchitoga poleks iial midagi sellist juhtunud. Tema oli andekas ja kõik kadestasid seda, kui graatsiliselt ja kergelt ta läbi elu liugles. Kuid mina tundsin teda hästi ja teadsin, et Panchito elu polnud nii lihtne, kui tundus. Kogu selle sarmi ja enesekindluse all peitus melanhoolne süda. Ta võis olla kergesti ärrituv ja eemalolev. Tihti vajus ta pikaks ajaks sünge meeleolu ja halva tuju rüppe. Ning temas oli mingi kuratlik rahutus, mis mind mõnikord häiris. Ta provotseeris mind alati hulljulgete küsimustega. Kui kaugele sina oleksid valmis minema, Nando? Kas sa spikerdaksid eksamil? Kas sa rööviks panka? Varastaksid auto?
Ma naersin alati, kui ta niimoodi rääkis, kuid panin paratamatult tähele seda varjatud viha ja kurbust, mida need küsimused paljastasid. Ma ei mõistnud teda selle pärast hukka, sest ma teadsin, et see on murtud südame pärast. Panchito vanemad lahutasid, kui ta oli neljateistkümneaastane. See katastroof oli haavanud teda nii, et paraneda polnud võimalik, ja jätnud ta hinge palju vihkamist. Tal oli kaks venda ja üks kasuvend isa eelmisest abielust, kuid midagi jäi siiski puudu. Ma arvan, et ta janunes õnneliku ja tervikliku perekonna armastuse ja lohutuse järele. Igatahes ei kulunud mul kaua aega taipamaks, et hoolimata kõigist looduse poolt antud annetest, millega teda oli õnnistatud, hoolimata kõigest sellest, mille pärast ma teda kadestasin, kadestas tema mind veel rohkem selle pärast, millest tema võis vaid unistada – minu õdede, vanaema, ema ja isa pärast, kes me kõik õnnelikult koos elasime.
Kuid minu jaoks oli Panchito rohkem vend kui sõber ja mu perekond tundis tema vastu sama. Sellest hetkest, kui nad esimest korda kohtusid, võtsid mu ema ja isa Panchito omaks nagu oma poja ega andnud talle muud võimalust, kui meie kodu ka enda omaks pidada. Panchito võttis selle kutse soojalt vastu ja peagi sai temast meie elu loomulik osa. Ta veetis meie juures nädalavahetusi, käis meiega reisimas, võttis osa kõigist meie pühadest ja perekonnaüritustest. Ta armastas autosid ja sõitmist sama palju nagu meie isaga ning talle meeldis meiega autode võidusõite vaatamas käia. Susy jaoks oli ta nagu teine vanem vend. Mu emale oli ta eriliselt kallis. Ma mäletan, kuidas ta upitas end köögipinnale, samal ajal kui ema süüa tegi, ja nad rääkisid tundide viisi. Ema narris teda tihti selle pärast, et ta tüdrukutest nii vaimustuses oli. „Muust sa ei mõtlegi,” ütles ema. „Millal sa küll suureks kasvad?”
„Kui ma suureks kasvan, siis alles hakkan neid tõsiselt taga ajama!” vastas Panchito. „Proua Parrado, ma olen alles kaheksateist! Ma alles alustasin.”
Ma nägin Panchitos nii palju tugevust ja sügavust – selles, kui ustav sõber ta mulle oli, kui raevukalt ta Susyt kaitses ja tema eest hoolitses, isegi selles, kui lahkelt ta kohtles oma isa kodus teenijaid, kes armastasid teda nagu oma poega. Kuid kõige enam nägin ma temas meest, kes ihkas elus kõige rohkem tunda õnneliku perekonna rõõme. Ma tundsin ta südant. Ma nägin ta tulevikku. Ta tutvub naisega, kes suudab teda taltsutada. Temast saab hea abikaasa ja armastav isa. Mina abiellun samuti. Meie perekonnad on nagu üks, meie lapsed kasvavad koos üles. Loomulikult ei arutanud me neid asju kunagi – me olime teismelised poisid –, kuid arvatavasti ta teadis, et ma teda mõistsin, ja ma usun, et see teadmine tugevdas meie sõprust veelgi.
Siiski olime me noored mehed ja tulevik oli vaid kauge aimdus. Ambitsioonid ja kohustused võisid oodata. Ma elasin hetkes nagu Panchitogi. Küll hiljem on aega elu tõsiselt võtta. Ma olin noor, oli aeg elu nautida ja elu nautimine oli kohe kindlasti mu elu keskmes. Ma ei olnud küll laisk ega enesekeskne, ma pidasin end heaks pojaks, tubliks töötajaks, usaldusväärseks sõbraks ning ausaks ja korralikuks inimeseks – mul lihtsalt ei olnud suureks kasvamisega kiiret. Elu oli minu jaoks midagi, mis juhtus praegu. Mul ei olnud kindlaid põhimõtteid, eesmärke ega ajendeid. Kui keegi oleks noil päevil mu käest küsinud, mis on elu eesmärk, siis oleksin naernud ja vastanud: „Lõbutseda.” Tol hetkel ei tulnud mulle pähegi, et sain endale seda luksust ja muretut suhtumist lubada vaid ohverduste tõttu, mida oli teinud minu isa, kes oli juba väga varajasest noorusest elu tõsiselt võtnud, hoolikalt eesmärke planeerinud ning aastaid praktiseeritud distsipliini ja iseenese pingutuste tõttu võimaldanud mulle elu täis privileege, kindlustunnet ja jõudeaega, mida ma nii muuseas iseenesestmõistetavaks pidasin.
Minu isa Seler Parrado sündis Estación Gonzálezes – tolmuses linnakeses Uruguay viljakate põldudega sisemaal, kus suurtes rantšodes või estancia’tes toodeti kallist kõrgekvaliteedilist veiseliha, mille poolest Uruguay on tuntud. Tema enda isa oli vaene kaupmees, kes sõitis hobukaarikuga ühest estancia’st teise, müües sadulaid, päitseid, saapaid ja muud farmieluks vajalikku kaupa otse rantšode omanikele või gautšodele, kes nende karja eest hoolitsesid. See oli keeruline elu täis raskusi ja ebakindlust ning väga väheste mugavustega. (Alati, kui ma oma elu pärast torisesin, tuletas isa mulle meelde, et kui tema väike oli, siis käis ta vetsus väikeses putkas majast viieteistkümne meetri kaugusel ega näinud vetsupaberirulli enne, kui ta üheteistkümneaastaseks sai ja nad vanematega Montevideosse kolisid.)
Elu maal ei jätnud eriti aega puhkamiseks ega mängimiseks. Iga päev kõndis mu isa mööda muldteed kooli ja tagasi, kuid sellest hoolimata oodati temalt, et ta panustaks samuti pere igapäevastesse ellujäämispingutustesse. Kuueaastaselt töötas ta juba oma perekonna talus – hoolitses kanade ja partide eest, kandis kaevust vett, kogus tulehakatist ja aitas emal juurviljaaeda pidada. Kaheksa-aastaselt oli temast saanud isa assistent, ta veetis pikki tunde isa kaupmehekaarikul, kui nad ühest rantšost teise sõitsid. Tema lapsepõlv ei olnud muretu, kuid see pani teda rasket tööd väärtustama ja õpetas talle, et midagi ei tooda kandikul ette, oma elu peab ise looma.
Kui mu isa oli üheteistkümneaastane, kolis perekond Montevideosse, kus ta isa avas poe ja müüs seal sama kaupa, mida oli maal karjakasvatajatele ja talunikele müünud. Selerist sai automehaanik – ta oli juba lapsest peale autodesse ja mootoritesse väga kirglikult suhtunud –, kuid kui ta oli kahekümnendate eluaastate keskel, otsustas mu vanaisa pensionile jääda ja isa võttis poe juhtimise üle. Vanaisa oli poe asukoha targalt valinud, see asus Montevideo peamise raudteejaama lähedal. Noil päevil oli raudtee peamine viis, kuidas maalt linna reisida, ning kui karjakasvatajad ja gautšod linna varusid täiendama tulid, astusid nad rongilt maha ja kõndisid kohe tema poe uksest mööda. Ent selleks ajaks, kui Seler poe üle võttis, oli eluolu muutunud. Rongi asemel oli nüüd kõige populaarsem transpordivahend buss ja bussijaam jäi poest