ESIMENE PEATÜKK
Enne
Oli reede, kolmeteistkümnes oktoober. Me viskasime selle üle nalja – lennata üle Andide säärasel õnnetusttooval päeval –, kuid noored mehed naljatavadki neil teemadel nii vabalt. Meie lend oli alguse saanud eelmisel päeval Montevideost, minu kodulinnast, sihtpunktiks Tšiili linn Santiago. See oli tšarterlend Fairchildi kahemootorilises turbopropelleritega lennukis, mis vedas minu ragbimeeskonda – Old Christiansi ragbiklubi – sõprusmängule ühe Tšiili parima meeskonna vastu. Pardal oli nelikümmend viis inimest, kaasa arvatud neli lennumeeskonna liiget – piloot, kaaspiloot, mehaanik ja stjuuard. Suurem osa reisijatest oli mu meeskonnakaaslased, kuid samuti olid meiega kaasas sõbrad, perekonnaliikmed ja teised meeskonna toetajad, kaasa arvatud mu ema Eugenia ja mu noorem õde Susy, kes istusid minust üle vahekäigu üks rida eespool. Esialgne teekond, mis oleks võtnud umbes kolm ja pool tundi, pidi kulgema otse Santiagosse. Ent kui olime juba paar tundi lennanud, sundisid teadaanded halbadest ilmaoludest mägedes Fairchildi pilooti Julio Ferradast maanduma vanas Hispaania koloniaalajastu linnas Mendozas, mis asub Andide jalamist ida pool.
Maandusime Mendozas lõuna paiku, lootes, et saame paari tunni pärast taas õhku tõusta. Kuid ilmateade polnud eriti julgustav ja peagi sai selgeks, et peame ööseks sinna jääma. Kellelegi ei meeldinud, et peame ühe päeva oma reisist ära raiskama, kuid Mendoza oli võluv paik, seega otsustasime seal viibitud ajast viimast võtta. Mõned poisid lõid aega surnuks Mendoza laiade puiesteede kohvikutes või tutvusid linna ajaloolistes piirkondades vaatamisväärsustega. Mina veetsin pärastlõuna koos sõpradega linnast väljas autode võidusõitu vaadates. Õhtul läksime kinno, samal ajal kui mõned teised läksid tantsima Argentina tüdrukutega, kellega olid varem kohtunud. Ema ja Susy veetsid aega Mendoza omapärastes suveniiripoodides, ostes kingitusi Tšiili sõpradele ja suveniire kodustele. Ema oli eriti rahul, et leidis ühest väikesest butiigist paari pisikesi punaseid lapsekingi, mis tema arvates oli suurepärane kingitus mu õe Graciela väikesele pojale.
Enamik meist magas järgmisel hommikul kaua ja kui me ärkasime, kibelesime juba lahkuma, kuid lennuki väljumise kohta ei olnud endiselt mitte mingisugust infot, seega läksime laiali, et veel pisut Mendozat kogeda. Viimaks saime sõna, et peame täpselt kella üheks lennujaama kogunema, kuid kohale jõudes avastasime, et Ferradas ja tema kaaspiloot Dante Lagurara ei olnud veel otsustanud, kas me saame õhku tõusta või mitte. Me reageerisime sellisele uudisele pettumuse ja vihaga, kuid keegi meist ei mõistnud, kui raske otsuse ees piloodid seisid. Hommikune ilmateade oli hoiatanud meie lennuteele jääva turbulentsi eest, kuid pärast seda, kui Ferradas oli vestelnud ühe äsja Santiagost kohale jõudnud kaubalennuki piloodiga, oli ta kindel, et Fairchild suudab ilmale vaatamata turvaliselt lennata. Suurem mure oli kellaaeg. Juba oli käes varajane pärastlõuna. Ajaks, kui kõik reisijad pardale jõuavad ja lennujaama ametnikega kõik vajalikud asjad aetud saavad, oleks kell juba kõvasti rohkem kui kaks. Pärastlõunal aga tõuseb Andide jalamilt ülespoole soe õhumass, mis kohtub lumepiirist kõrgemal jääkülma õhuga ning muudab atmosfääri mägede kohal reetlikult ebastabiilseks. Meie piloodid teadsid, et see on üle Andide lendamiseks kõige ohtlikum aeg. Mitte kuidagi polnud võimalik ette ennustada, kus õhukeerised tekkida võiksid, aga kui need meid kätte saaksid, siis pillutaksid need meie lennukit sinna ja tänna nagu puulehekest.
Samas ei saanud me ka Mendozasse jääda. Meie lennuk oli Fairchild F-227, mille olime laenanud Uruguay õhujõududelt. Argentina seadused keelasid võõral sõjalennukil viibida Argentina pinnal kauem kui kakskümmend neli tundi. Kuna aeg hakkas läbi saama, pidid Ferradas ja Lagurara kiirelt vastu võtma otsuse: kas startida Santiago suunas ja astuda julgelt vastu pärastlõunasele taevale või viia Fairchild tagasi Montevideosse ja tõmmata meie puhkusele kriips peale.
Kuni piloodid valikuvõimalusi kaalusid, muutusime meie aina kärsitumaks. Olime oma Tšiili-reisist juba ühe päeva kaotanud ning meid ärritas mõte sellest, et võiksime kaotada veel mõne. Olime julged noored mehed, kartmatud ja ennast täis, ning meile tegi viha, et meie puhkus libiseb käest selle pärast, mis meile paistis nagu pilootide argus. Me ei hoidnud oma tundeid vaka all. Kui piloote lennujaamas nägime, saatsime nende suunas teele pilkeid ja vilesid. Nokkisime nende kallal ja seadsime kahtluse alla nende pädevuse. „Me palkasime teid selleks, et te meid Tšiilisse viiks,” hüüdis keegi, „ja me tahame, et te seda ka teeks!” Pole võimalik öelda, kas meie käitumine mõjutas nende otsust või mitte – paistis, et rahutuks muutis see nad küll –, kuid lõpuks, pärast viimast konsultatsiooni Laguraraga, heitis Ferradas pilgu kannatamatult vastust ootavale rahvahulgale ning teatas, et lendame Santiagosse. Võtsime selle uudise vastu lärmakalt juubeldades.
Viimaks väljus Fairchild Mendoza lennujaamast kohaliku aja järgi kaheksateist minutit kaks läbi. Kõrgust võttes pööras lennuk järsult vasakule ja peagi sõitsime lõunasse, meist paremal, läänepoolsel silmapiiril kõrgumas Argentina Andid.
Lennuki parempoolsetest akendest imetlesin ma mägesid, mis sööstsid meie alla jäävast kuivast platoost üles nagu must miraaž, nii kõledad ja suursugused, nii hämmastavalt avarad ja hiiglaslikud, et juba ainuüksi nende nägemine pani mu südame pekslema. Hiiglaslikku lainetavasse, kilomeetritena laiuvasse aluskivimisse juurdununa sööstsid nende mustad harjad tasandikelt kõrgustesse, üks tipp teise kõrval, moodustades justkui tohutu linnusemüüri. Ma ei olnud poeetiliste kalduvustega noormees, kuid selles, kuidas need mäed liikumatult omal kohal seisid, tundus olevat mingisugune ähvardus ning oli võimatu mitte mõelda neist kui millestki elavast, kel on oma mõistus ja süda ning juurdlev teadvus. Pole siis ime, et vanaaja inimesed pidasid neid mägesid pühapaigaks, taeva lävepakuks ja jumalate elupaigaks.
Uruguay on väga lage maa ja minu teadmised – nagu ka paljudel mu sõpradel selles lennukis – Andidest või ükskõik millistest mägedest olid piiratud sellega, mida olin raamatutest lugenud. Koolis õppisime, et Andid on maailma kõige pikem mäestik, mis ulatub Lõuna-Ameerikas põhja pool asuvast Venezuelast kuni mandri lõunapoolseima tipuni Tulemaa saartel. Teadsin ka seda, et Andid on kõrguselt teine mäeahelik planeedil: keskmise kõrguse järgi maapinnast on sellest kõrgem vaid Himaalaja.
Ma olin kuulnud, et inimesed rääkisid Andidest kui ühest Maa suurimast geoloogilisest imest, ning vaade lennukiaknast pani mind sügavalt mõistma, mida selle all mõeldi. Põhjas, lõunas ja läänes laiusid mäed nii kaugele, kui silm seletas, ning kuigi nad olid kilomeetrite kaugusel, lasid nende kõrgus ja mass neil ületamatutena paista. Õigupoolest – mis meisse puutus, siis seda nad olidki. Meie sihtkoht Santiago asus Mendozast peaaegu otse läänes, kuid see Andide piirkond, mis neid kaht linna lahutab, on üks mäeaheliku kõige kõrgemaid ja sellesse kuuluvad mõned maailma kõrgeimad mäed. Kusagil seal oli näiteks Aconcagua, kõrgeim mägi läänepoolkeral ja üks seitsmest kõige kõrgemast meie planeedil. Oma 6961 meetri kõrgusel asuva tipuga jääb ta Everestile alla vaid 1890 meetriga ning hiiglaslikud on ka tema naabrid, kelle hulka kuuluvad 6705 meetri kõrgune Mercedario ja 6570 meetri kõrgune Tupungato. Nende hiiglaste kõrval on ka teisi suursuguseid tippe, mille kõrgus jääb 4800 ja 6100 meetri vahele ning millele keegi selles metsikus piirkonnas pole vaevunud isegi nime andma.
Selliste tee peale jäävate tippude puhul polnud võimalustki, et Fairchild, mille maksimum lennukõrgus on 6860 meetrit, saaks hõlpsalt otse idast läände Santiagosse sõita. Selle asemel olid piloodid võtnud kursi, mis viiks meid Mendozast umbes 160 kilomeetrit lõunasse Planchóni mäekuruni – kitsa koridorini läbi mägede –, mis oli piisavalt madal, et lennuk sealt üle lennata saaks. Me lendame piki Andide idapoolseid jalameid nii, et mäed jäävad meist kogu aeg paremale, kuni jõuame mäekuruni. Seejärel pöörame läände ja sõelume mägede vahelt läbi. Lend peaks kestma umbes poolteist tundi. Peaksime enne pimeda saabumist Santiagosse jõudma.
Reisi esimesel poolel oli taevas selge ja vähem kui tunniga olime jõudnud Planchóni mäekuru vahetusse lähedusse. Ma muidugi ei teadnud selle kuru nime ega ka mingit