Mõtlen hiljem, kui naljakas on elu: kohtud Californias peol mingi suvalise kena kutiga, kes räägib sulle, kuidas ta kunagi filmistsenaariume kirjutas ja ühega oleks peaaegu asjaks läinud, aga siiski ei läinud. Ja ütleb siis, et nüüd ta töötab koolis ja armastab lapsi ning talvel lumelauaga mägedes sõitmas käia, ja hiljem voodis, kui ta on sinuga täiesti erakordseid asju teinud, räägib ta sulle sellest, kui väga ta sooviks inimesi aidata, ja sa ei suuda uskuda, kui väga sind liigutab pilk, mis seejuures ta silmadesse tekib, kui sügav ta ikka on ja kuidas need killukesed temast, mida sa näed, panevad sind temasse armuma – ja hiljem, palju hiljem, kui ta on sinu juurde sisse kolinud ning ostnud sulle viimase peal küüslaugupressi ja paari täiesti imelisi türkiissiniseid saapaid ja kirjutanud sulle laulu, mida ta kitarri saatel ette kannab, lähed sa tema kodulinna ja avastad korraga, oh hoidku küll, et tegu on rikaste inimeste üksjagu ära hellitatud pojakesega, kelle puhul silm igasugu asjade osas kinni pigistatakse, ja need inimesed ei võta sind sugugi automaatselt omaks, kui arvata välja üks ürgvana tädi, kes ei paista kellelegi teisele meeldivat.
Näete isegi, kui palju selles kõiges vastuolusid on. Ja sedagi, et sul tuleb sõlmida rahu inimestega, kellest saavad su hõimlased, ning õppida neile meele järele olema – ning just seda sa teedki. Aga selle õhtu järel tead sa ka seda, et vaatad meest nüüdsest hoopis teise pilguga ning oled tema kohta ühe uue asjana teada saanud, et on lausa ime, et ta on oma lapsepõlve sedavõrd rikkumatuna üle elanud ja sellisena su südamesse jõudnud.
Ja sa armastad teda endiselt kogu südamest.
Aga järgnevatel päevadel, koju naasmise järel hakkad endalt küsima, miks ta ei vasta tädi Blixi puudutavatele küsimustele ilma silmi pööritamata ja on pisut tõre, kuna sa ilma enne ta emaga konsulteerimata sellesama tädi teie pulma kutsusid. Ta vahetab teemat ja kui sina selle juurde tagasi tuled, ta ohkab ja teatab: „Oh, ta ei saanud loodetud raha ja niisiis kolis ta põhja poole ja muutus imelikuks. Ta vaatab kõiki alati sellise pilguga, nagu näeks ta neist otse läbi, kõige halva kihtidest läbi, otse põhja välja.“
Ja sina ütled selle peale midagi stiilis, et ehk ta imetleb neid nii-öelda halbu kihte (ise sõrmedega õhku jutumärke joonistades), ning mees ei jõua ära imestada, miks tädi Blix sulle korraga kinnisideeks on muutunud, ja sina väidad, et pole sul mingit kinnisideed. Ja ei ole ka.
Aga ometi küsid sa endalt, miks sa vabadel hetkedel, mil sul midagi muud mõttes pole, oma peas Blixiga juttu ajad. Sa küsid endalt sedagi, kas armastus on tõepoolest kogu universumi tõeline väljendus ja kas need sädemed, mida sa näed, on ka päriselt olemas. Sa kinnitad endale, et ta eksib sinu osas – sind ei oota mingi tohutult sisukas elu ja üllatused; sind huvitavad üksnes igapäevane armastus ja õnn tema õetütrepoja seltsis. Maja äärelinnas ja kolm last.
Ja mingil moel, viisil, mida sa ei oska seletada, tead sa, et see jutt ei veena teda mitte üks raas. Ja sedagi, et üksnes tema tundmisest piisab, et olla teel millegi endast võimsama poole, millest võib kogunisti saada sedalaadi salapärane ja pöörane asi, mida sa ei suuda iialgi kellelegi ära seletada. Nagu tookord, kui sa käisid planetaariumis, tõstsid pilgu ja vaatasid üles, miljardeid valgusaastaid esindavate tähtede poole ning tundsid end tillukese pulseeriva valgustäpi, hubiseva tulukesena universumis, aga midagi sellist ei saanud ju juhtuda.
Ja ehk sellepärast mu pea valutabki.
Kolmas peatükk
MARNIE
Viis kuud hiljem, pärast nädalaid kestnud ettevalmistusi pulmadeks, kleidi ostmist, kutsete kirjutamist, peopaiga valimist, mida valdavalt korraldas mu ema, küsides minu käest üksnes telefoni ja Skype’i teel nõusolekut, istun ma Floridas Jacksonville’is oma vanemate kodulinna kirikusaali kõrval väikeses ruumis, kus tavalises universumis piltilus pruut oma rõõmsate kaaslaste seltsis laulatuse algust ootaks, ning vaatan pealt, kuidas mu elu aegluubis tükkideks pudeneb.
Noah ei ole laulatuse ajaks välja ilmunud.
Ta on praeguseks hilinenud nelikümmend seitse ja pool minutit ja nagu ma kõigile, kes vähegi kuulama vaevuvad, seletan, ei ole sellest midagi hullu. Küll ta kohale ilmub. Küll ilmub.
Pole võimatu seegi, et ta saadab mulle sõnumi stiilis: Hei! Ma olen episkopaalkirikus! Kus kõik teised on? Ja mina vastan talle näiteks nii: Haa-haa-haa! Mida? Mitte episkopaalkirikus! Me abiellume metodistlikus kirikus, see on ühe kvartali kaugusel! Ja siis toksame mõlemad naerunäoga emotikonile, tema kihutab kohale ja kõik ongi hästi.
Aga hetke seisuga pole midagi sellist juhtunud.
Hetke seisuga on asjad sedasi, et ma higistan selles piinakambris koos oma õe Natalie ja kahe lapsepõlvesõbranna, Elleni ja Sophroniaga, mis kole, seljas kleit, mille ema mulle välja valis ja mis näib nüüd andvat mulle hiiglasliku valge polsterdatud tooli välimuse, mu keelest on saanud kuivanud priske lihatükk, juuksed on tiritud kuklasse krunniks, mis paneb lauba valutama, ning mu jalad on oma tavalisest mõõdust kaks korda jämedamaks paisunud ja temperatuur selles akendeta ruumis on umbes viissada kraadi ning õnneks ei vaata mu õde ja kaks kaaslast minu poole, sest neil on minu pärast nii kohutavalt piinlik, et neile ei tule pähe teha muud, kui maailma lõpu saabumise hetkeni oma telefoni vahtida.
Kuulen oma pelgupaigast, kuidas orelimängija esitab sama kolme akordi üha uuesti ja uuesti. Küsin endalt, mitu tundi ta nende mängimist jätkata suudab ja kuidas ta teab, millal on õige aeg lõpetada. Ja üleüldse, kelle ülesanne on pulmade ärajäämisest teada anda? Ehk sarnaneb see toiming surnukskuulutamisega ning kirikuõpetaja ja mu isa ja tõenäoliselt ka mina heidame pilgu kellale ja üks meist ütleb: „No nii, ma teen selle ära. Neli kolmkümmend neli. Rahvas, laulatus jääb ära.“
Ohissandohissandohissandohissandohissandohissand. Noah ei jää kunagi kuskile hiljaks, kui just lennufirma käsi mängus pole, ja niisiis peab ta surnud olema või siis on tal koos Whipple’iga käsil mingi imeline seiklus, milles tüdrukud osaleda ei saa. Ja sel juhul pean ma oma eeldatava tulevase abikaasa üles otsima ja ära tapma.
Aga mis siis, kui ta ongi surnud? Mis siis, kui iga hetk ilmub lagedale politseinik ning talutab mu haiglasse ja mina pean seal ta surnukeha tuvastama, pulmakleit seljas, ise hüsteeriliselt nuuksumas?
Harutan loori kinni hoidvad nõelad lahti ja asun kuklasse kokku kistud juukseid vabaks tirima.
„Ei,“ ütleb Natalie. „Ära tee seda.“ Ta tuleb ja istub mu kõrvale, silmad niisked ja kumavad. Ta on kuuendat kuud rase ning ehk just seetõttu, et ta kannab oma kehas inimkonna tulevikku, on ta viimasel ajal pisut liiga mures selle pärast, et maailm ei pruugigi etteaimatavaks ja loogiliseks paigaks osutuda. Tal on kogu aeg selline nägu peas, nagu puhkeks ta kohe nutma. Kui ma kaks päeva tagasi Californiast saabusin, käis ta mul lennujaamas vastas ja kui raadiost tuli Prince’i laul, siis ausõna, ta pidi auto kinni pidama, sest nuttis lahinal ega näinud läbi pisarate sõita. Ja kõik ta enda sõnul vaid seetõttu, et Prince poleks pidanud surema.
„Sellele kõigele on mingi mõistlik seletus olemas,“ ütleb ta nüüd kõrge habiseva häälega. „Võib-olla on sild lahti. Või oli smokingilaenutus suletud. Saada talle veel üks sõnum.“
Ma hakkan naerma. „Päriselt ka, Nat? Sild? Smokingilaenutus? Päriselt?“
„Saada talle veel üks sõnum.“
Teen seda.
Hei musirull … mis toimub?
Vaikus.
Ei jaksa sind ära oodata! #meil on täna laulatus!!!!!
Oh pagan. Viis minutit hiljem kirjutan: Oled juba üleval? LOL!
Sõlmin Natalie teadmata universumiga kokkuleppe: kui ma nüüd telefoni käest panen ja seda tuhandeni lugedes kordagi ei vaata, siis kirjutab mees hetkel, kui ma telefoni uuesti pihku võtan, parasjagu vastust. Mu nina all plingivad kolm väikest täppi ja ta annab teada,