Ma olen sellest üle, päriselt olen. Ma lootsin küll palju enamat, kuid praeguseks olen ma oma perekonna ükskõiksusega sedavõrd harjunud, et ei tee väljagi, kui nad silmi pööritavad, arvates, et ma ei märka seda, või sellest, kuidas nad alati ütlevad „Tule taevas appi, Blix!“.
Marnie haagib end Noah’ käevangu ning suudleb meest põsele ja ütleb mulle juhuks, kui ma seda veel ei teadnud, et too on parim kolmanda klassi õpetaja ning kõik ta klassi lapsed ja nonde emad armastavad teda pööraselt. Vaatan meest ja naeratan.
Noah niheleb ebamugavust tundes. „Marnie, ma kardan, et peame nüüd minema. Liiklus muutub iga hetkega hullemaks.“
„Muidugi peate,“ nõustun. „Mina laseksin samuti sellelt peolt jalga, kui suudaksin sobiva ettekäände välja mõelda.“
Mehe näoilme ei muutu, kuid tüdruk pöördub minu poole vaatama ja naeratab laialt. „Niisiis,“ ütleb mees talle, „ma toon sulle su jaki. Kas sa jätsid selle kabinetti?“
„Küll ma ise toon,“ ütleb Marnie, kuid ma puudutan ta käsivart ja kui tüdruk minu poole vaatama pöördub, raputan vaevumärgatavalt pead. Las ta läheb. Ja niipea, kui ta on läinud, ütlen: „Kuula mind, ma pean sulle seda ütlema. Sa oled imeline ja väekas ning sind ootab ees pööraselt sisukas elu. Sel on sinu jaoks palju üllatusi varuks. Universum viib su tohututesse kõrgusesse.“
Tüdruk naerab. „Nonoh. Mulle ei meeldi eriti üllatused.“
„Need on kindlasti head üllatused,“ ütlen mina. „See on oluline. Ära lepi millegagi, mida sa tegelikult ei taha. See on kõige tähtsam.“
Sulgen silmad. Ma tahan talle öelda, et tema on läbinisti kuldne ja Noah läbinisti beež ja kui mees teda vaatab, muutub õhk õnnetult sogaseks – ja kui ma saaks, kui ma ei teaks, et ta peaks mind hulluks, ütleksin talle, et tema ja mina oleme omavahel kuidagimoodi seotud ja ma olen teda otsinud.
Aga Noah on juba tagasi, kaasas tüdruku jakk, käekott ja korraldus tagasi sisse minna ja perekonnaga hüvasti jätta.
Tüdruk pöördub tema poole. „Sinu tädi Blix ütles, et ta tuleb pulma, kas pole tore?“
Mees aitab talle jaki selga ja ütleb: „Noh, jah, ma ütlen emale, et ta tädi külaliste nimekirja lisaks,“ ning suudleb mind seejärel kergelt põsele. „Ole siis tubli,“ ütleb ta mulle.
Aeg minekule asutada. Ta astub meheliku ja kärsitu sammuga minekule, andes naisele järgnemiseks märku.
„Näed, võta see! Sulle ka natuke värvi!“ Tõmban kaelast oma sinise reljeefse mustriga siidsametist sassis narmastega lemmiksalli, panen selle tüdrukule kaela ning ta naeratab ja läkitab mulle õhusuudluse.
Kui nad majja lähevad, näen, kuidas ta oma näo mehe poole kallutab, seda ümbritseb armastuse roosa, kuldne ja leegitsevpunane sädemetevihm.
Kui nad on läinud, rahuneb õhk mu ümber tasapisi. Sädemed vaibuvad ja kustuvad nagu iseseisvuspüha säraküünlad, kui need on lõpuni põlenud ja neist jäävad alles vaid teravad metallpulgad.
Sulgen silmad ja tunnen end korraga väsinu ja tühjaks tõmmatuna. Ja seejärel tean ma midagi, mida ma enne ei teadnud, see tõde on niisama vankumatu kui kõik varem tuntu: Marnie MacGraw ja Noah ei abiellu.
Tegelikult on nende suhe juba läbi.
Teine peatükk
MARNIE
„Oh issand, oli see vast häving,“ ütleb Noah autos. „Kapitaalne! Ja Whipple, sa ebard, kas sa suudaksid sõites sellise mulje jätta, nagu oleksid sa pisutki kaine? Nagu sa ei üritaks iga hinna eest täis peaga roolis vahele jääda? Me siin taga tahaks kangesti ellu jääda.“
Ma võin vanduda, et Whipple’i auto – uhiuus BMW kabriolett – näib kurve läbivat kahel rattal ning ta ise on täiuseni arendanud vasaku käe kahe sõrmega rooli hoidmise kauni kunsti, teises käes kokteiliklaas. Klaasist loksub punast jooki istmetele ja keskkonsoolile.
Ma istusin automaatselt tagumisele istmele ja siis hüppas Noah mu üllatuseks minu kõrvale, jättes Whipple’i üksi esiistmele, mis tähendab, et ta peab vestluses osalemiseks pidevalt üle õla kiikama. Ja iga kord, kui ta pead pöörab, kaldub auto mõistagi kursilt kõrvale ja tema surub jala veel kõvemini gaasipedaalile.
Oi, milliseks pettumuseks on tänane õhtu kujunenud. Ma tõepoolest ei taha oma abielu ämmaprobleemidega alustada. Mu ülemus Sylvie ütleb ikka, et midagi hullemat on raske ette kujutada. Ja nüüd, kus ma autos istun, kuulen kõrvus ema häält: „Sinust oli väga ebaviisaks terve õhtu selle vana daamiga rääkida! Sa oleksid pidanud kõigi teiste külalistega suhtlema! Pidu oligi ju mõeldud selleks, et sa oma peigmehe perekonna ja sõpradega tutvuksid.“
Ja nüüd siis suurim pettumus: kuulus Simon Whipple, kelle kohta ma igasugu fantastilisi asju olen kuulnud, osutus täiesti tavaliseks punase näoga, hirnuvaks ja ülekasvanud korbivennaks. Ja Noah näib tema juuresolekul iga minutiga kiirenevat taandarengut läbi tegevat.
Me oleme teel ühe nende järjekordse sõbra juurde, kellega ma Noah’ sõnul tutvuma pean. Tegu on kodulinnatuuriga, nagu Noah mulle ütles. Kohtumised kohalike veidrikega. Ta tõmbab mu enda vastu ja asub mu kaela imema, otsekui oleks tal plaanis mulle maasikas tekitada. Justkui tunduks talle, et tagumisel istmel istudes tuleb käituda nagu keskkooli ajal. „Püha kurat, mul on nii-nii kahju selle pärast, mis ma sulle enne kokku keerasin,“ ütleb ta liiga valju häälega mulle otse kõrva. „Jätsin su tädi Blixi kombitsate vahele.“
„Sa oled talle ikka täiega sees,“ teatab Whipple.
„On ju? Ta on nagu mõni lapsi sööv vanamutt metsast.“
„Sellepärast, et ta on nõid,“ seletab Whipple. „Marnie, sul veab hullult, et sa veel ühes tükis oled. Ma ütlesin Noah’le: „Mees, sa pead oma pruudi ära päästma. Muidu ta putkab su ema ja vanatädi käest pääsemiseks mägedesse.“
„See tüdruk küll mitte,“ teatab Noah. „Tema on mul peos.“
Tõmbun mehest eemale. Ta habe kriibib mind ja hingeõhk lehkab nagu pruulikoda. Näperdan salli, mille Blix mulle andis. See on imeline, sinise erinevates varjundites ja augumustriga, mis näeb niimoodi välja, nagu seda oleks meelega põletatud. „Kas ta on päriselt ka nõid?“ pärin ja mõlemad mehed puhkevad naerma. „Ei-ei, rääkige mulle sellest. Kas ta tegeleb võlukunstiga? Kas ta kuulub mõnda nõiakogudusse?“
„Koguduse kohta ma ei tea,“ ütleb Whipple, „aga mingeid loitse ta teeb küll täiega, on ju nii, mees?“
„Loitsusid ja nõiajooke ja kogu sellist kama,“ kinnitab Noah. „Tal on see värk nagu täiega käpas. Kui minu arvamust teada tahate, on kõik need asjad natuke üle võlli.“
„Ta tundub väga tore olevat,“ arvan mina. „Mulle ta meeldis.“
Noah nõjatub istmete vahel ettepoole, võtab Whipple’i paremast käest klaasi ja joob selle tühjaks.
Whipple naerab. „Kuule, see oli minu oma! Ma olen selle välja teeninud.“
„Mul on seda rohkem vaja, mees, ja pealegi oled sina roolis.“
„Rääkige mulle,“ uurin edasi, „mida ta teinud on? Te ei saa ju päriselt uskuda, et ta on nõid.“
Aga nemad on juba järgmise teema juurde liikunud ja arutavad nüüd seda, kas mingid tüdrukud, keda nad keskkooli ajast teavad, on ka peol, kuhu me kõik suundume. Keegi Layla-nimeline läheb ilmselt täiega leili, kui saab teada, et Noah on enne temaga konsulteerimata kellegagi kihlunud.
Vaatan aknast välja ja silmitsen mööduvaid