Teenijapiigad pesevad seal kandikuid ja üks neist – Mavis, ma märkasin, et ta on armunud UPS-i kullerisse, kes täna siin käis – hõikab mulle: „Väljas on külm, proua Holliday,“ ja mina vastan, et tuleme varsti tagasi teed jooma.
Viimaks olemegi väljas ning öine õhk on nii külm ja terav, et peame sügavalt hinge tõmbama. Avaras tagahoovis, mis on suur nagu golfiväljak ja kus hekid ja roosiaed ulatuvad tiigini välja, on imetore. Kollane valgus voolab läbi peosaali akende välja terrassile ja aeda valgustavad kümned valgusallikad: valged paberkotid, mis ümbritsevad elektroonilisi küünlaid.
Öö on sedavõrd täiuslik, et ma ei pane sugugi imeks, kui hõljuma hakkab lumehelbeid, otsekui oleks keegi kuskil meie meeleheaks lülitile vajutanud.
„Oh heldeke!“ ütleb Marnie käsi välja sirutades. „Sa vaata vaid! Minu kandis sajab lund nii harva! See on imeline!“
„Selle aasta esimene lumi,“ vastan. „Inimesed rõõmustavad selle üle alati.“
„Noah rääkis mulle, et te kasvasite siin üles. Kas te tunnete sellest kohast vahel puudust ka?“
„Ei,“ vastan mina. „Mitte nüüd, kui mul on Brooklyn.“
Räägin talle oma pöörasest majast ja jaburast väikesest kogukonnast: lastest ja vanematest ja vanuritest, kes üksteise korteritest sisse ja välja käivad ja oma lugusid jutustavad ja üksteist õpetavad ja kõiki kamandavad. Räägin talle Lolast, oma parimast sõbrast kõrvalkorterist, kes kakskümmend aastat tagasi abikaasa kaotas, ning Jessicast ja tema armsast naksakast pojast ja sellest, kuidas nad kõik nii väga armastust vajavad ja ometi iga kord hirmu tunnevad, kui armastus nende lähedusse satub – ja siis, kuna Marnie peab seda teadma, selgitan talle kogu nendega seotud kosjasobitamise värki: nimelt ma paratamatult lihtsalt näen, kes kelle juurde kuulub. Mõtlen, et räägin talle ka Patrickust, kuid jään siis vait, kuna tüdruku silmad on suureks veninud ja ta küsib: „Kas te tegelete kosjasobitamisega?“
Ja ongi olemas! Siin me olemegi, just siin, kuhu pidime jõudma.
„Jah. Mul on selline veider tunnetus, mis paneb mind nägema inimesi, kes peavad koos olema. Sul on see ju samuti olemas, eks ole?“
Ta vahib mulle otsa. „Kuidas te seda teadsite? Ma olen terve elu ringi käinud ja selliste asjade peale mõelnud. Ma näen kahte inimest ja lihtsalt tean, et nad kuuluvad kokku; ma ei tea kuidas, aga ma tean. Ma lihtsalt … tean seda.“
„Jah, minuga on samamoodi.“
Olen vait ja sunnin teda mõttes edasi rääkima.
„Kõige paremini õnnestus see mul siis, kui ma oma õele abikaasa leidsin,“ tähendab ta viimaks. „Ta oli mu toakaaslase vend ja ma kohtusin temaga, kui ta tuli mu toakaaslast jõuluvaheajale viima, ja teadsin kohe samal hetkel, et ta Natalie jaoks see õige mees. Ma ei suutnud enam millestki muust mõelda. Mul oli tunne, et mu süda ei lakka valutamast enne, kui ma olen saanud neid tutvustada. Ja tõepoolest, kui nad kohtusid – see oli tõeline tulevärk. Nad armusid peaaegu silmapilkselt. Ma ei tea, kuidas ma seda teadsin, aga teadsin.“
„Muidugi teadsid,“ ütlen vaikselt.
Vaatan aeda ja puid, mis mõjuvad valge lumise taeva taustal varjudena, ja tahaksin tänutundest pikali kukkuda. Ongi korras: minu elutee on otsa saamas ja universum saatis mulle selle tüdruku. Viimaks ometi.
„Sul on palju andeid,“ ütlen, kui ma viimaks taas rääkida suudan.
„Kas see on teie meelest anne? Mulle endale tundub, et ma olen lihtsalt see inimene, kes istub ja mõtleb: „Oi, minu töökaaslane Melinda peaks kohtuma selle kutiga, kes pärast tunde jalgpallitrenne juhendab, kuna nad sobivad omavahel kokku.“ Mu õde leiutab samal ajal asju, mis päästavad maailma, samas kui minu aju aur kulub enamasti märkamiseks, kes mu lähikonnas armuda võiksid. Kah mul asi.“
Tunnen, kuidas süda nii valjusti peksab, et pean sõrmed enda taltsutamiseks kõvasti kokku suruma. „Kuula mind,“ ütlen, „armastuse puhul tuleb arvestada ühe laostava tõsiasjaga: nimelt on see tõepoolest täpselt nii oluline, nagu inimesed väidavad seda olevat, ja tegemist pole kindlustuspoliisiga üksinduse vastu. Armastus tähendab kõike. Terve universum püsib selle najal püsti.“
„Nojah. See ei ole olulisem kui vähiravi leidmine.“
„Jah, on küll. See on elujõud. Tegelikult on see kõik, mis olemas on.“
Ta põimib käsivarred ümber keha ja ma vaatan, kuidas lumehelbed pehmelt ta käsivartele heljuvad.
„Mõnikord,“ tunnistab tüdruk, „näen ma inimeste ümber värve. Ja väikeseid tulukesi. Mu perekond tunneks seda kuuldes õudust. Nemad peaksid seda arvatavasti mingiks neuroloogiliseks hälbeks. Aga mina näen – kerget sädemevihma, mis tekib justkui tühja koha pealt.“
„Ma tean. See on tegelikult lihtsalt mõtete energia,“ ütlen tüdrukule. Ning seejärel surun hambad huulde ja asun otse asja kallale. „Kas sa kasutad teinekord ka mõtteid, et mingeid asju juhtuma panna? Kasvõi lõbu pärast?“
„Mismoodi?“
„Las ma näitan. Pöörame ringi ja vaatame sellest aknast sisse. Nii – noh, valime selle punases kampsunis naise.“
Ta puhkeb naerma. „Millise? Nad kõik kannavad punast kampsunit.“
„Selle, kellel on punased juuksed. Kiirgame talle mõned mõtted. Saadame valget valgust. Tee seda ja vaata, mis edasi juhtub.“
Me oleme mõlemad vait. Ma lasen naisel kümmelda kumavas valges valguses, nagu ma seda ikka teen. Ja tõepoolest, umbes kolmekümne sekundi möödudes paneb ta joogi käest ja vaatab toas ringi, otsekui oleks kuulnud kedagi end hüüdvat. Marnie naerab vaimustatult.
„Nägid? Me tulime sellega toime! Me saatsime talle midagi head ja see jõudis temani,“ ütlen.
„Oot-oot! Kas see on energia? Toimib see alati?“
„Mitte alati. Mõnikord punnitakse vastu. Mina teen seda üksnes lõbu pärast. Kosjasobitamine – vaat see tundub kusagilt mujalt tulevat. Otsekui keegi näitaks mulle, millised inimesed peavad koos olema.“
Ta silmitseb mind huvitatult. Punased laigud tüdruku põskedel kumavad eredalt. „Kas sa siis oled välja mõelnud, kuidas endale kosjasobitajana elatist teenida? Ehk pean ma ise sama tegema.“
„Oi, kullake. Ma teenin elatist, olles mina ise. Ma olen aru saanud, et seesama intuitsioon, mis lubab mul teada, millised inimesed kokku sobivad, juhatab mind ühtlasi just sinna, kus ma olema pean. Mul pole alates hetkest, mil ma otsustasin hakata elama nii, nagu ma tahan, millestki puudust olnud.“
„Oh sa,“ ütleb tüdruk ja naerab. „Ma kujutan ette ennast seda oma isale selgitamas.“ Seejärel haarab ta mu käe pihku. „Hei! Kas sa tuled meie pulma? Ma väga-väga tahan, et sa tuleksid.“
„Muidugi tulen,“ vastan. Kui ma sel ajal veel elus olen. Kui ma vähegi saan.
Ja just sel hetkel otsustab universum, et nüüd aitab küll, ning tagumisest uksest väljub Noah, kes pikkade sammudega meie poole astub. Otsekui mees, kel on täita pisut tüütu ülesanne.
„Ma olen teid igalt poolt otsinud,“ ütleb mees. „Oh taevas, lund sajab! Ja teil pole isegi mantleid seljas.“
„Mul pole seda vajagi,“ vastab Marnie. „Vaata, kuidas lumi valguse käes sillerdab. Mul polnud aimugi, et lumi võib selline olla.“
„See on kõigest kerge lumesadu,“ ütleb mees ja asetab käe ta õlgadele. Ta on nii kena mees, mõtlen endamisi, oma tumedate juuste ja silmadega, aga tema hägus beež aura näeb nii nukker välja. Marnie lööb armsalt roosatama ja vaatab meest sellise kiindumusega, et teda ümbritseb tähesära.
„Mul oli just su mõrsjaga äärmiselt meeldiv jutuajamine,“ ütlen mehele.
„Nojah,