Ma pidin kohtuma Marnie MacGraw’ga.
Asetan käe alakõhule, kerakujulisele kasvajale, mis on minus möödunud talvest saadik kasvanud – kõva tahke mass, mis, nagu ma juba tean, mu enne suve saabumist tapab.
Tule aga siiapoole, Marnie MacGraw. Mul on tarvis sulle nii paljust rääkida.
Veel mitte. Veel mitte. Ta ei tule.
Ah jaa. Muidugi. Kui sind viisakale lõunaosariikide seltskonnale demonstreeritakse, kui sa juhtud olema pärija tulevane, siis tuleb sul täita teatud kohustusi. Ja Marnie MacGraw on sellega kaasneva pinge all rapsima hakanud ja närviliseks muutunud – ning seejärel saab ta hakkama kohutava fopaaga; see on nii vaimustavalt jõle, et ainuüksi selle eest oleks ta isegi siis, kui ma teda juba tundnud poleks, minu silmis elu lõpuni heas kirjas olnud. Ta keeldub Wendy pakutud kõmri küülikust. Esialgu ta üksnes raputab viisakalt pead, kui see ta nina alla torgatakse. Tüdruk üritab väita, et tal pole kõht tühi, kuigi see ei pea ilmselgelt paika, nagu Wendy oma lasersilmade välkudes silmapilk selgeks teeb, sest Marnie ja Noah on tunde teel olnud ning Wendy teab juhtumisi sedagi, et nad pole söönud ei hommiku- ega lõunasööki ja on püüdnud hakkama saada lennul pakutud maapähklitega.
„Aga kullake, sa pead sööma!“ hüüatab Wendy. „Oh sa issake, sul pole nende luude peal lihakübetki!“
Panen silmad kinni. Ta on vaid mõned minutid siin olla jõudnud ja juba ära teeninud hävitava „oh sa issakese“. Marnie, kellel nüüd ka jalad vabisevad, sirutab käe ning võtab ühe lusikakoogi ja punase viinamarja, aga seegi valik on vale.
„Ei-ei, mu kullake, võta siit nüüd ometi tükike,“ julgustab Wendy. Tunnen ta hääles teravust. Miskipärast on Noah unustanud oma tõelisele armastusele rääkida, et perekonnakoodeksi kohaselt on külalised kohustatud juustusaia maitsma ning seejärel selle imelist maitset nautides peaaegu minestama, jätmata mainimata, kuidas see on eelmise aastava võrreldes oluliselt hõrgum.
Ja siis ütleb Marnie midagi sellist, mis talle kriipsu peale tõmbab. Ta suust pudenevad kogelevad sõnad: „Va-vabandust, aga mulle tõepoolest ei istu küüliku söömine“.
Varjan suu käega, et teised mu laia naeratust ei näeks.
No nii! Mu õetütre silmad välgatavad, ta naerab oma rabedat ja pelutavat naeru ning küsib valju häälega, mis sunnib kõiki vakatama ja vaatama jääma: „Mu kullake, kust tuleb ometi mõte, et … on mingit moodi … küülikuga seotud? Heldene taevas! Kas sa tõesti ei tea, et see on lihtsalt selle toidu nimi? Palun ole nii kena ja ära ütle mulle, et sa päriselt ka niimoodi mõtled!“
„Vabandust, ma ei … oi, palun väga vabandust …“
Aga pole parata. Mis tehtud, see tehtud. Liud tõmmatakse ta nina alt ära ja Wendy vuhiseb pead vangutades minema. Inimesed jätkavad jutuajamisi. Wendy, kelle vastu on eksitud. Need tänapäeva noored. Ei mingeid kombeid.
Ja kus siis Noah, Wendy päästja ja kaitsja, selle väikese stseeni ajal viibis? Ajan kaela õieli, et paremini näha. Nojaa, muidugi, tema on oma parima sõbra Simon Whipple’i seltsi putkanud. Näen, kuidas ta kõrval asuvas piljarditoas millegi Whipple’i öeldu üle naerab, kaks sälgu trambivad mingi arusaamatu ja mõttetu nalja üle hirnudes kapju.
Niisiis ajan end püsti ja lähen tüdruku juurde. Marnie põskedel on kaks leegitsevpunast plekki, ta blondid juuksed on ilma baretita lahtised ja õige pisut sassis ning väga vabalt võib juhtuda, et tema mainet ei päästa Wendy silmis enam miski. Selline soeng sobib randa, mitte seltskonda. Päris kindlasti pole tegemist soenguga, mida Virginia Fairlane’i seltskonna vägevad pidanuks oma iga-aastasel jõulujärgsel teepeol nägema.
Viin tüdruku oma istekoha juurde ja patsutan sohvale enda kõrval; ta istub ja surub sõrmed meelekohtadele. „Vabandust,“ ütleb tüdruk. „Ma olen ikka tõeline tohman, mis?“
„Ole nüüd,“ vastan. „Pole tarvis rohkem vabandust paluda, kullake.“
Näen tüdruku silmist, kuidas talle hakkab pisitasa kohale jõudma, kui palju asju ta on jõudnud juba valesti teha. Kui prohmakas juustusaiaga kõrvale jätta, siis on ka tema riietus selle väikese suaree jaoks täiesti sobimatu. Mustad kitsad püksid! Nende peal tuunika! Marnie MacGraw julgeb keset neid kohustuslikke punaseid kašmiirkampsuneid ja hoolega puhvitud soengukuhilaid viibida oma sorgus ja silma kippuvate lahtiste kollaste salkude ja häbematult halli särgiga – mille kaunistuseks pole kasutatud ainumastki sillerdavat ehet, mis annaks mõista, et jõuludest pühamaid pühi pole olemas ja jõulujärgne teejoomine on parim osa jõuludest! Ja siis veel ta jalanõud – türkiissinisest nahast kauboisaapad! Need on mõistagi fantastilised. Aga ei sobi kuidagi kõrgseltskonda.
Võtan tüdruku käe lohutavalt pihku ja otsin ühtlasi salamisi ta elujoont. Vanal naisel on palju võimalusi inimeste puudutamiseks, kuna enamasti peetakse teda ohutuks ja nähtamatuks.
„Ära tee Wendyst välja,“ sosistan tüdrukule. „Tal jäi kombeõpetusetunnis käimata, kuna tal oli samal ajal korraga käsil kaks heidutuskursust.“
Marnie silmitseb oma käsi. „Ei, mina käitusin kohutavalt. Ma oleks pidanud lihtsalt selle juustusaia vastu võtma.“
„Persetki sa oleksid,“ sosistan vastu ja see ajab ta naerma. Inimeste meelest on kangesti naljakas, kui vana naine ütleb „persetki“; tundub, nagu rikuksime me vandudes kõiki loodusseaduseid. „Sa üritasid viisakalt keelduda nunnu karvase looma söömisest ja tänuks nähtud vaeva eest sind lihtsalt häbistati.“
Ta vaatab mulle otsa, „Aga … aga tegelikult see pole ju jänes. Ma vähemalt arvan nii.“
„Ja mis siis sellest. Seda juustusaia ju nimetataksegi kõmri küülikuks. Ja no mida veel? Kas inimene peaks enne jõulude ajal teepeole tulemist kõikide Põhja-Euroopa toitude hingeelu endale selgeks tegema? No anna kannatust!“
„Ma oleksin pidanud mõtlema.“
„Kuule, keda sa õigupoolest kaitsed? Ennast või õhku täis majaprouat?“
„Mida?“
Patsutan tüdruku kätt. „Sa oled imeline,“ ütlen. „Ja kui aus olla, siis on mu õetütar üks paras topis. Sa vaata tervet seda seltskonda. Harilikult ei taha ma kritiseerimisega endale kurjade jõudude viha kaela tõmmata, aga sa ainult vaata kõiki neid teeseldud naeratusi ja pännis nägusid. Ma pean koju jõudes ennast traatharjaga küürima, et siin külge kleepunud negatiivsusest lahti saada. Ja sinul soovitan ma sama teha. Kamp kuradima silmakirjateenreid, kes närivad juustusaiu, olenemata sellest, kas need maitsevad neile või mitte. Tahad, ma räägin sulle veel midagi?“
„Mida?“
Kummardun tema poole ja sosistan teatraalselt: „Nad sööksid seda isegi siis, kui see oleks jänesepabulatest tehtud. Sest Wendy Spinnaker on nende juht ja käskija.“
Ta hakkab naerma. Marnie naer meeldib mulle. Istume kamraadlikus vaikuses – kõigi teiste jaoks oleme kõigest kaks võõrast, kes viisakusfraase vahetavad, kuna peagi saavad neist hõimlased. Aga mina pakatan soovist talle kõik ära rääkida. Alustan ma mõistagi ebaõnnestunult, kuna olen seltskondliku vestluse arendamise oskuse minetanud.
„No nii, räägi mulle natuke endast,“ pahvatan. „Kas sa oled enne oma elu selle poisi omaga sidumist jõudnud vallalisena ära teha kõik, mida sa tahtnud oled?“
Ta kergitab pisut kulme. „Noh, jah, mul on hea töökoht ja ma olen … igasuguseid asju teinud. Igasugu kohtades käinud. Teate küll. Ma saan kohe kolmkümmend aastat vanaks, niisiis on aeg hakata täiskasvanuks saamiseks valmistuma. Paikseks jääda.“
„Paikseks jääda. Minu meelest kõlab see täiesti jubedalt, või mida sa ise arvad?“
„Minu meelest see kõlab …