„Marnie,“ ütleb Noah ja ta suu on nii kuiv, et tekitab rääkimise ajal latsuvat heli. Tahan, et ta ei kasutaks enam mu nime. Tahan, et ta oleks normaalne ja rõõmus ja peigmehe moodi, aga seda pole loota. „Marnie,“ ütleb ta uuesti, „musi, mul on nii väga-väga kahju, aga ma kardan, et ma lihtsalt ei tule sellega toime.“
Ja maailm – suur, avar, kaunis maailm – kaob, kuivab kokku pisitillukeseks täpiks otse mu ees. Ma kuulen vaid vere kohinat kõrvus ja tajun sügaval sisimas, et mitte miski – mitte miski – ei ole enam kunagi mõistuspärane.
Neljas peatükk
MARNIE
Tegelikult on midagi sellist minuga varemgi juhtunud.
Kolmandas klassis valiti mind jõuluetenduses neitsi Maarja rolli mängima. Ma pidin kandma ema sinist kilejat hommikumantlit ja valmistasin endale plastist peavõru külge kinnitamiseks fooliumist aupaiste. Neitsi Maarja roll oli toona mu elu kõrgpunkt – ja ma olin juba hakanud aru saama, et selles elus napsab kõik suuremad preemiad endale mu õde Natalie, nägemata ise seejuures erilist vaeva: head hinded, õpetajate imetluse, peikad, plastmassist briljantsõrmuse Cracker Jacki karbist.
Aga Natalie ei saanud neitsi Maarja olla, kuna ta oli seda rolli juba kaks aastat tagasi mänginud, niisiis pidi tema nüüd karjus olema. Nüüd oli minu võimalus ja ma pidin sõime najale toetudes seisma, süles Smithide kaheksanädalane beebi, kes oli Jeesuslapsukese osatäitja. Proua Smith oli mulle õpetanud, kuidas lapse pead toetada ja kõike muud.
Aga kui me etenduse ajaks kirikusse läksime, siis selgus, et aset on leidnud kohutav arusaamatus: nimekirja kohaselt pidanuks tegelikult järgmine neitsi Maarja osatäitja olema hoopis Janie Hopkins neljandast klassist. Just nimelt, selle kohta oli nimekiri. Ja kuigi Janie polnud kuude kaupa pühapäevakoolis näole andnud, oli ta nüüd igatahes kohal ja pealegi pidi ta kevadel minema kolima ja oli selle tõttu kurb, niisiis kükitas pühapäevakooli juhataja mu kõrvale, vaatas mulle tundeid tulvil silmadega otsa ja ütles, et loodetavasti ma mõistan teda: me peame ikkagi kristlikult käituma ja laskma Janiel neitsi Maarja olla. Mulle kerkis klomp kurku, kuid ma suutsin öelda, et loomulikult, mis seal ikka. Ma võtsin oma aupaiste maha ja hommikumantli seljast ning istusin publiku sekka, kuna selleks ajaks polnud mul isegi karjasekostüümi enam kuskilt võtta.
Ja kui ma üheksandas klassis käisin, helistas Todd Yellin ja kui ma telefoni vastu võtsin, kutsus ta mind kinno ja ma olin nõus ja kui ma siis järgmisel päeval söögivahetunni ajal koolis temaga rääkima läksin, selgus, et enda meelest oli ta rääkinud mitte minu, vaid Nataliega ning tahtnud temaga kinno minna. Nataliega! Mu õde ei käinud temaga ühes klassiski. Mina käisin. Ja kaheteistkümnendas klassis juhtunu oli veel kõige hullem: mu peika Brad Whitaker, kõige lahedam abiturient, unustas miskitmoodi ära, et me käime, ning kutsus lõpuballile kellegi teise.
Ja siin ma olen, ikka seesama Marnie, ainult praegu on kõik veel palju hullem, kuna – kuradi kurat – on mu pulmapäev, päev, mis peaks olema täielikult minu ja selle mehe päralt, kes väitis, et ta armastab mind, aga praegu on valgus liiga ere, mesilaste sumin liiga vali ning Noah on käed taskusse surunud ja ta tiirutab maha vahtides ringiratast.
Ja kõik see on nii paganama ebaõiglane, sest kurat võtaks, tema hakkas mind esimesena armastama. See oli tema, kes leidis, et meil on aeg koos elama hakata; mees, kes on sedavõrd seikluslik ja imeline, et tegi mulle abieluettepaneku just selleks üüritud purilennukis – taipamata, et üleval on müra niivõrd vali, et ta peab karjuma, tuulehoog rebib tal kihlasõrmuse käest ning lennutab selle taevasse ja ta peab uue ostma.
Lisaks kirjutas ta laulu, mida pulmas ette kanda; laulu meie armastusest. Ja räägib mulle pidevalt, kuidas ta mind armastab. Iga reede pärastlõunal toob ta mulle kotitäie mandleid šokolaadis. Lakib mu varbaküüsi … ja paneb mu jaoks vanni ümber küünlad põlema. Ja iga kord, kui ma oma perekonna järele igatsen ja end pisut nukrana tunnen, teatab tema, et meil on popipäev, me jääme koju ning veedame päeva pidžaamat seljast võtmata otse topsist jäätist süües ja õlut juues.
Ja nüüd on ta siis peast segi läinud.
See on paanikahoog, muud ei midagi. Tõmban sügavalt hinge ja võtan tal käest. „Noah,“ kuulen end ütlemas. „Kõik on hästi, kullake, hinga sügavalt. Näe, istume. Hingame koos mõned korrad sügavalt,“ ütlen.
„Marnie, kuula mind, ma armastan sind liiga palju, et sinuga niimoodi käituda. Sellest ei tule midagi välja. Meil ei tule midagi välja. Nüüd saan ma sellest aru. Mul on väga kahju, musi, aga ma ei suuda seda teha.“
„Muidugi tuleb see meil välja,“ kuulen end vastamas. „Me armastame teineteist ja muu polegi …“
„Ei! See pole nii. Teineteise armastamisest ei piisa. Kas sa arvad, et ma tahan sinuga niimoodi käituda? Marnie, ma olen omadega täiesti sassis. Ma ei ole valmis kogu seda abikaasavärki läbi tegema. Ma arvasin, et olen, aga ma pean enne veel igasuguseid asju tegema. Ma ei tule sellega toime, musi.“
Mu suu tõmbub kuivaks. „Kas sul on keegi teine? Mõni teine naine?“
„Ei,“ vastab tema. Ta pilk vilab. „Jumaluke, ei! Mitte kedagi ei ole. Asi pole selles.“
„Milles. Asi. Siis. On.“
„Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma lihtsalt ei suuda seda abielutõotust anda. Ma ei saa veel paikseks jääda, saada meheks muruniitjaga.“
„Muruniitjaga? Mida kuradit on muruniitjal selle kõigega pistmist?“
Ta jääb vait.
„Kas asi on jäävuses? Kas seda muruniitja tähendabki? Mida põrgut sa selle muruniitjaga öelda tahad?“
Ta varjab näo kätega ja istub kõrgesse rohtu.
Ma hakkan naerma. „Oi, ma saan aru, mis värk on! Te istusite Whipple’iga terve öö üleval, on nii? Ja nüüd oled sa pohmellis ja magamata ja ilmselt on sul ka vedelikupuudus. Sa pead iga mõne tunni tagant sööma ja öösel vähemalt kuus tundi magama, muidu keerad sa ära.“
Ta ei vasta mulle, vaid lihtsalt surub pead käte vahele.
„Kurat võtaks, Noah Spinnaker. Inimesed ootavad meid ja sul on vaja veidi magada, paari tabletti ibuprofeeni ja paari liitrit jäävett, ehk koguni üht Verist Maryt ja võib-olla ka hamburgerit sibularõngastega, ja oledki jälle kombes.“
Asi on hullumeelsusele vaatamata äkitselt täiesti klaar.
Potsatan rohule mehe kõrvale. Mina olen ainus, kes saab ta päästa, ja temaga abiellumine on selleks ainus võimalus; jah, mu kleidil on nüüd muru- ja ilmselt ka poriplekid, aga see ei lähe mulle korda. Silitan ta selga, ta ilusat lihaselist selga, mida ma olen tuhat korda silitanud ja mida ma tahaksin silitada järgmised viiskümmend aastat.
„Noah, kallis, kõik on hästi. Kuula mind, sa oled mulle kallim kui elu ja ma tean, et me oleme kokku loodud ja meid ootab õnnelik abielu.“
„Ei,“ pobiseb tema oma käsivarre vastas. „Sellest ei tule midagi välja.“
„Tuleb küll, usu mind. Ja kui ei tulegi – mis siis sellest? Siis lahutame. Inimesed teevad seda kogu aeg.“
Järgneb vaikus ja siis ta ütleb: „Lahutus on nii jube.“
Selgitan talle, kui palju jubedam oleks see, kui üks meist peab kirikusse kõndima ja mu vanemate ning kõigi seal istuvate inimeste südame murdma teatega, et muruniitjate pärast ei tulegi mingeid pulmi.
Hetk hiljem küsib mees: „Mis siis, kui me teeme kohutava vea?“
„See ei ole viga,“ kinnitan ja taipan, et usun seda kogu südamest. „Aga nii või teisiti, teeme selle vea ära, kui tarvis! Mis sellest siis on? Noah, see ju ongi elu. Läbikukkumine ja vigade tegemine ja samal ajal järgmisteks kordadeks