Elaine jäi hetkeks vait ja vedas sõrmega klaasiserva ümber ringe. Ta näis mingi erakordselt keerulise probleemi üle juurdlevat. „Mida sa tema kohta tead?”
„Oma isa kohta?” Beth raputas pead. „Selles asi ongi, et absoluutselt mitte midagi. Sel pole siiani mingit tähtsust olnud. Ma võin siiralt öelda, et ilma isata kasvamine ei ole mulle kuidagi negatiivselt mõjunud. Vähemalt ma ei tea, et oleks. Mul oli suurepärane lapsepõlv ja ma armastasin oma ema väga. Kuna me olime vaid kahekesi, olime eriliselt lähedased. Oh, me oleme aastate jooksul mu isast põgusalt rääkinud, aga ema ei öelnud kunagi midagi muud, kui et see oli viga ja ta ei armastanud teda, kuid see ei tähenda, et ta ei armastaks mind, ja ma uskusin teda. Alles siis, kui sain teada, et me ei sobi Jake’ile doonoriks, hakkasin emale peale käima, et ta mulle rohkem räägiks. Nimestki oleks algul piisanud. Tänapäeval, kui on olemas internet, on suhteliselt lihtne inimesi üles leida.” Beth tõusis püsti ja valas neile veini juurde. „Aga siis oli juba liiga hilja. Ema oli saanud insuldi ega suutnud enam rääkida. Ta suri paar päeva hiljem.”
Elaine läks kaminasimsi juurde. „Aga kõik need kaardid?”
„Mis nendega on?”
„Kas sa tead, kellelt need kõik on?”
„Mõnda tean, aga mitte kõiki.”
Elaine kergitas teatraalselt kulmi. „Minu arust näib see olevat hea koht, kust alustada.”
Beth hüppas diivanilt püsti ja tundis, kuidas tema südamesse tulvab lootust. „Issand, Elaine, sul võib tõepoolest õigus olla.”
Ta sirvis kaardid ükshaaval läbi. Kokku oli neid seitsekümmend kaks, ja lõpuks olid need kahes kuhjas, millest ühes vaid kaks huvipakkuvat kaarti. Nad istusid rätsepaistes kamina ees, ning Beth, kes oli oma kurnatuse ajutiselt unustanud, polnud end enam pikka aega nii tarmukana tundnud.
Ta võttis kätte esimese kaardi. „Hea küll, siin on kirjas: Mul oli väga kahju kuulda Teie ema surmast. Mul on palju õnnelikke mälestusi koos veedetud ajast ning ma tean, et kõik, kes teda armastasid, jäävad teda igatsema. Südamlike tervitustega Graham Winterton.”
„Oled sa seda nime kunagi varem kuulnud?” küsis Elaine.
Beth krimpsutas nägu ja püüdis mõelda. „See kõlab küll kuidagi veidi tuttavalt. Ma pean Michaelilt küsima. Vaatame teist kaarti.”
Ta võttis selle kätte. See oli peaaegu kõikidest teistest kaartidest suurem ning selle esiküljel olid kõrgreljeefis kujutatud liiliad. „Liilia oli mu ema lemmiklill. Mis sa arvad, kas see mees teadis seda? Kas see võiks olla salapärane vihje?”
„Ära nüüd liialt innustu, Beth. Pooltel neist kaartidest on liiliad. See on ju ometi leinalill. Mis seal kirjas on?”
Beth avas kaardi ja luges püüdlikult ette: „Sõnad ei suuda väljendada seda kurvastust, mida ma tundsin, kui tänases lehes surmakuulutust nägin. Kuigi ma ei olnud Teie ema ammuaega näinud, olime kunagi lähedased ja uudis tema lahkumisest valmistab mulle suurt kurbust. Ma jään teda alati suure kiindumusega meenutama. Siiralt kaasa tundes Albert Smith.”
Elaine haaras kätega peast kinni. „Ei! Smith? See muudab otsimise muidugi palju lihtsamaks.”
Beth pööras kaardi teistpidi ja otsis vihjeid. Ümbrik oli juba muu prahiga minema visatud, ja see ärritas teda, kuna postmargist oleks võinud abi olla. Ta tõstis kaardi nina alla ja hingas sisse papi lõhna. Ta uuris käekirja. Kirjutamiseks oli kasutatud täitesulepead ning käekiri oli väike, kuid hoolikas. Lisaks viitas mehe sõnavalik ja väljendusviis sellele, et ta on tema emaga umbes samavanune. „Albert Smith,” ütles ta valjult.
Ta raputas pead. „Ma pole temast kunagi varem kuulnud, nii et mingis mõttes oleks see loogiline. See peab olema nimi, mida ma pole kunagi kuulnud, sest me ei rääkinud mu isast ju kunagi.”
„Smith,” kordas Elaine. „Sellest on nüüd küll kahju. Kas ta poleks siis võinud olla Albert Waverley-Pemberton?”
„Kes see veel on?”
„Ei keegi, ma mõtlesin selle just välja. Ma pidasin silmas seda, et oleks parem, kui tal oleks mingi veider nimi, kuna selliste jälgi on lihtsam ajada.”
Beth ohkas ja korjas kaardid kokku. „See on nagunii umbropsu, Elaine. Ja mida ma ütleksin, kui ta tõesti üles leiaksin? Tere, mina olen Beth, sinu kaua kadunud tütar. Mu pojal on neeru vaja, kuidas sul ajaga on?”
„Hmm, kui sa seda niimoodi ütled … Ja pealegi võib ta olla liiga vana.”
„Küllap on seegi võimalik, kuigi inimene võib olla elusdoonor kaheksakümnenda eluaastani, kui ta tervis on korras. Mu ema oli seitsekümmend kaks, seega võib mu isa olla natuke vanem või natuke noorem. Pealegi võis ta hiljem veel lapsi saada, ja sellisel juhul oleks mul poolvendi või -õdesid, kellel võiks olla sobiv veregrupp ja koetüüp. Me soovime lihtsalt Jake’i võimalusi kasvatada, mitte nõuda, et inimesed loovutaksid oma elundid kellelegi võhivõõrale.”
„Kas sa oled oma ema asjad juba läbi vaadanud? Dokumendid, paberid, sellised isiklikud asjad? Sealt võib midagi leida.”
„Ma teen seda varsti, kuigi mitte eriti hea meelega. Ta viskas palju asju ära, kui Manchesteri kolis, aga loodetavasti on kõik tähtis ikka alles.”
Beth võttis tühja veinipudeli ja viis selle prügikasti juurde. „Ma läheksin nüüd vanni, Elaine, kui sobib.”
Elaine haaras Bethil õlgadest kinni. „Hea mõte, kullake, ja mina tulen homme jälle ja toon vormirooga.” Ta pani oma jahedad käed Bethi põskedele. „Kuula mind, sa pead veidikene kosuma.”
Kui Beth end viimaks sooja vette libistas, sulges ta silmad ja jäi ootama, et Jo Malone’i rahustav vannivaht mõjuma hakkaks. Ta oli seda õige ohtrasti vanniveele lisanud, nii et hinnaline pudel sai peaaegu tühjaks, aga ta arvas, et on selle ära teeninud. Ta oli täna matnud oma ema. Nad olid praktiliselt iga päev omavahel rääkinud, ja ometi oli nii palju jäänud ütlemata. Beth mõtles kaartidele, mis talle oli saadetud, lilledele, kõikidele inimestele matustel. Neil oli õigus. Mary oli olnud hea naine ning armastav ja hoolitsev ema. Beth ei suutnud veel päriselt uskuda, et ta ei näe ema enam kunagi. Kui pisarad taas voolama hakkasid, pigistas ta nina sõrmedega kinni ja libistas end vee alla.
Viies peatükk
Pärast paari kodus veedetud päeva nägi Jake juba palju parem välja. Puna oli tema palgeile naasnud ja jaksu oli juba nii palju, et ta tahtis õue minna ja vastu aeda jalgpalli taguda.
„Selle jaoks on vist liiga külm, kallike. Jää õige tuppa ja mängi midagi siin,” püüdis Beth teda veenda.
Jake ohkas ja vajus diivanile. „Aga siin on kogu aeg igav. Ma tahan õues mängida. Ma pean harjutama, et oleksin sama hea kui teised poisid ja mind valitaks esimesena.” Ta pani käed rinnale risti ja tema kortsu tõmmatud kulmud andsid märku ärritusest. „Mulle ei meeldi, kui mind viimasena valitakse.”
Michael sekkus: „See on hea märk, Beth. Me ei saa teda kogu ülejäänud eluks vati sisse mähkida.” Ta laskus põlvedele, et tema nägu oleks Jake’i näoga kohakuti. „Läheme aga, väikemees. Ainult natukeseks.”
Beth