„Oma abikaasat Thomast.” Ta patsutas kõhtu ja lisas: „Me ootame last.”
„No see on küll ütlemata tore. Minu poiss on seal all, meie Billy.” Ta osutas peaga. „Tema ema on seal eemal, ja täitsa endast väljas. Me kaotasime oma Gary eelmisel aastal mootorrattaõnnetuses ja ta pole sellest siiani üle saanud.” Mees vakatas ja raputas pead. „Seda ta enam üle ei ela, seda küll mitte.” Ta heitis pilgu Mary kõhule. „Millal see beebi siis sünnib?”
„Oh, ma sain alles äsja teada, et olen rase. Thomas veel ei teagi.” Mary hakkas värisema ja tundis, kuidas tema lõug tudiseb ja sõnad jäävad kurku kinni. „Thomas on kogu mu elu. Ma ei suudaks seda vist taluda, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ma olen teda armastanud alates sellest ajast, kui olin viieaastane. Ma ei või teda kaotada.”
Vana mees sirutas oma jändriku käe välja. „Mina olen Arnold. Mis sa kostad, kas saame sellest koos üle, mis, piiga?” Ta võttis välja plasku ja pakkus Maryle. „Sutsuke brändit annab sulle sooja, ee … Mis su nimi on?”
Mary raputas brändi poole pead. „Minu nimi on Mary, Mary Roberts.”
Arnold võttis plaskust suure sõõmu ning krimpsutas nägu, kui brändi kurku valgus. „Ma ütlen sulle nüüd midagi, Mary,” ütles ta. „Need kaevurid seal all on väärt viimset kui penni tollest palgatõusust. See on üks räpane ja ohtlik töö.” Mehe kibe hääletoon paljastas temas kääriva viha. „Aga mis parata? Kaevandus on meie peres veres. Meie Billyl oli juba sündides kivisöetolm juustes.”
Mary põimis käed enda ümber. „Mina ei salli seda samuti, aga Thomas lubas, et tuleb töölt ära, kui laps sünnib. Me peame nimelt võõrastemaja, nii et mul on seal tema abi vaja.” Ta vaatas oma külmetavaid jalgu. Kiiruga riietudes, et võimalikult ruttu teele asuda, oli ta pistnud jalga sandaalid ja nüüd immitses tema varvaste vahelt pori.
Šaht ärkas taas kriginal ellu ja rahvas vakatas. Kaks tuletõrjujat, kes kongi maapinnale toimetasid, vahetasid pilgu, misjärel üks neist pöördus oma komandöri poole ja raputas pead.
„Ei!” karjatas Mary. „Kas see on minu Thomas?”
Ta püüdis jooksu pista, kuid Arnold hoidis teda kinni. „Mary, kullake, ole nüüd mõistlik, sul oleks targem mitte vaadata.”
Oli juba hiline pärastlõuna, kui vesine päike lõpuks läbi pilvede tungis, ja Mary värises ikka veel. Tema selg valutas ja kõht korises, kuid mõte toidust tekitas vaid tahtmise öökida.
Tuletõrjujate pealik, kelle nägu oli must ja ilme tõsine, võttis kiivri peast ja libistas käega läbi pead ligi kleepunud juuste. Ta tõstis valjuhääldi suu ette. „Palun tulge kõik lähemale.”
Rahvahulk vakatas ja astus paar sammu ettepoole. Mary klammerdus Arnoldi külge.
Tuletõrjuja köhatas kurgu puhtaks. „Nagu te teate, on peašahtis, umbes kuuesaja meetri sügavusel toimunud mitu plahvatust. Oletatavasti on umbes kaheksakümmend kaevurit ikka veel peaharus oleva tulekahju taga lõksus. Me oleme mingil määral edasi pääsenud, kuid on ilmselge, et tulekahju on võimust võtnud.” Inimesed hingasid korraga sisse, mis peatas hetkeks tuletõrjuja sõnavõtu. Ta andis käega märku vaikimiseks, enne kui jätkas tõsisel häälel. „Šahtis olev õhk kannab ohtlikus koguses vingugaasi.” Mees tõmbas keelega üle huulte ja neelatas kuuldavalt. „Arvatavasti on ebatõenäoline, et keegi võiks sellistes tingimustes ellu jääda.” Valjuhääldist kostis kõrvulukustavalt vali vilin ja Mary pani käed kõrvadele.
Äkitselt hakkas tal kohutavalt palav ja ta kartis, et võib minestada. Ta surus käed vastu kõhtu ja pööras end Arnoldi poole: „Millest ta räägib?”
Arnold pühkis silmi ja jäi siis pilgutamata kaugusse vaatama. „Ta püüab ilmselt öelda, et meie poisid on surnud.”
Mary põlved lõid nõtkuma ja ta vajus porisele maapinnale. „Ei,” halas ta. „Mitte Thomas, mitte minu Thomas.”
Otsingud kuulutati ametlikult lõppenuks alles nelja tunni pärast. Päästjad kutsuti šahtist välja, kuna neil polnud seal enam turvaline, ning töödejuhataja soovitas peredel koju minna ja veidi puhata. Kui rahvamass hakkas kahanema, istus Mary põikpäiselt porisele nõlvale ja põimis käed ümber põlvede. Ta ei kavatsenud mingil juhul Thomast hüljata just siis, kui mees teda kõige enam vajas. Ta tundis, kuidas Arnold pigistab teda õrnalt õlast. „Aja end püsti, piiga. Siin istumisest pole kellelegi tolku, ja sa pead oma lapsukesele mõtlema.”
Mary jõudis koju alles hilisõhtul. Ruth, olgu ta õnnistatud, oli hommikusöögiga imetlusväärselt hästi hakkama saanud, kõik potid oma kohtadele tagasi pannud ja toad korda teinud. Kui Mary sisse astus, istus ta köögilaua taga ja luges lehte. „Oh, proua Roberts. Ma ei oska kohe midagi öelda. Ma kuulsin raadiost, mis juhtus. Seal öeldi, et keegi ei pääsenud eluga.” Ta tõusis püsti ja sirutas käed tööandja poole.
Mary ei teinud sellest žestist väljagi, ta tundis, et murduks vähimagi sõbralikkuseavalduse peale. „Ma lähen üles oma tuppa, Ruth. Aitäh kõige eest, mida sa oled täna teinud. Ma hüvitan selle sulle.”
Olles üksi magamistoas, avas Mary kapi ja võttis sealt ühe Thomase särgi. Ta surus selle vastu nina ja hingas sisse mehe lõhna. Ta tahtis teda endasse imada, et Thomase tuttav lõhn sööbiks igaveseks temasse. Ta võttis riided seljast ja pani mehe särgi selga. Praegu oli see kaugelt liiga suur, kuid Mary tundis mõnevõrra lohutust mõttest, et paari kuu pärast on see talle täpselt paras. Ta hakkab Thomase last kasvatama ja räägib tollele, kui vapper mees ta oli ja kui väga ta ootas isaks saamist.
Kui väsimus võimust võttis, vajus Mary padjale ja sulges silmad, kuid juba mõne sekundi pärast ajasid pildid leekide taga lämbuvast Thomasest ta jalule ja ta jooksis vannituppa. Ta uhas külma veega nägu ning silmitses oma peegeldust kraanikausi kohal rippuvast laigulisest peeglist. Tema põsed olid poristest pisarajälgedest kirjud ning silmad punased ja turses. Mary hakkas oma sorakile vajunud juukseid sättima, mõeldes hetkeks, et Thomas ei peaks teda nii korratuna nägema. Ta peatus ja haaras kätega kraanikausi servast. Tal polnud aimugi, kuidas ta peaks ilma Thomaseta hakkama saama, kuidas ta peaks nende lapse üksinda üles kasvatama. See oli ainus, mis tal nüüd Thomasest veel oli, kuid see oli hinnalisem kui miski muu. Mary mõtles, kas sellest võiks piisata, et eesseisvate süngete päevadega hakkama saada.
Mary ärkas mõne tunni pärast. Ta lebas voodil, Thomase särk ikka veel seljas. Tema suu kuivas, pea tuikas ja juustes oli suitsuhais. Tema vasak käsi rippus üle voodiääre ning see surises, nagu oleks nõelu täis. Alles mõne sekundi pärast meenus Maryle, et tema elu on igaveseks muutunud.
Ta tõttas vannituppa, seisis seljaga WC-poti poole ning sikutas särgi üles. Ta tõmbas aluspüksid alla, vaatas punast plekki jalgevahes ja karjatas.
Kolmas peatükk
Märts 2016
Raagus puude vahelt tungis läbi ere päikesekiir, mis peegeldus silmipimestavalt tagasi kirsipuust kirstul olevalt kuldselt nimetahvlilt. Beth pani käe näo ette varjuks ja pilgutas silmi. Härmas maa krudises ta jalge all ning ta vaatas kissitades teiste leinajate poole, kes seisid langetatud päi ja mõned tupsutasid silmi. Beth võttis varrukast taskuräti ja surus selle suu ette, lämmatades karjatuse, mis ähvardas katkestada selle sünktõsise koosviibimise. Vikaar lasi ringi käima karbi mullaga ning Beth võttis sealt peotäie ja viskas õrnalt kirstule. Mulla langemine mütsuga kõvale puidule kajas ta peas vastu. Ta oli oma ema väga armastanud, aga see poleks pidanud niimoodi lõppema. Nii palju oli veel ütlemata, kuid nüüd oli juba liiga hilja.
Vikaari sõnad lõikusid läbi jäise märtsituule ning tema valge rüü voogas tema ümber ja lakki täis juuksed, mis olid üle kiila pealae kammitud, tõusid tuule käes koomiliselt püsti.
„Kuna kõikvõimas Jumal on otsustanud võtta sellest maailmast Mary Robertsi hinge, paneme tema ihu nüüd hauda, mullast