„Pole midagi, me oleme juba peaaegu lõpetanud.” Ta tõusis püsti ja surus nii Bethil kui ka Michaelil kätt. „Te võite mulle alati helistada, nii päeval kui öösel, kui miski teile muret teeb, ükskõik mis. Te ei ole üksi, me aitame koos Jake’il selle kõigega hakkama saada.”
Kui nad koridori jõudsid, tundis Beth tavapärast sundi poja juurde tagasi minna. Ta ei mäletanud, millal ta oli viimati lihtsalt kusagile kõndinud ilma hirmutundeta, mis teda sihtpunkti poole tõmbas. Michael hüüdis talle järele.
„Ma lähen toon meile kohvi.”
Beth pööras ringi ja lehvitas nõusoleku märgiks kätt ning klõbistas siis oma kõrgetel kontsadel mööda värskelt pestud põrandat edasi. Ta märkas välja pandud teadet, mis hoiatas inimesi märjal põrandal libisemast, kuid ei aeglustanud sammu. Bethi parem jalg libises väljapoole moel, mis oleks mõnes muus olukorras olnud koomiline, kuid tal õnnestus püsti jääda ja ta jätkas teed, jättes muidu laitmatult puhtale põrandale pika musta pidurdusjälje. Tal oli kuidagi õnnestunud tasakaalu säilitada, edasi minna. Midagi muud polegi tarvis teha, tuletas ta endale meelde, midagi muud polegi tarvis teha.
Jake oli voodis istukil ja jõi apelsinimahla. Tema ees kandikul oli tühi taldrik.
„Sa sõid siis kõik ära? Mida pakuti?”
„Kala ja herneid ja seda kartuliputru, aga ma surusin tükid kahvliga katki, ja siis oli veel õunakrõbedik jäätisega, aga õunad olid nii tulised, et ma kõrvetasin keele ära.”
Beth piilus poja suhu. „Oh heldus, aga ma näen, et sa oled jäätist söönud. See oli maasikajäätis, eks?” Ta võttis varrukast salvrätiku. See oli juba kokku kortsutatud ja kasutatud, kuid ta niisutas seda keelega ja pühkis seejärel poja roosad vuntsid ära.
Michael naasis kohviga. Beth võttis topsiku vastu, aga nagu ikka, oli see tulikuum ning ta pani selle ettevaatuse mõttes öökapile.
„Kas soovid, et mina jääksin täna öösel Jake’i juurde, kallis? Tundub, et sa oled ümber kukkumas.”
Beth lasi peal Jake’i padjale vajuda ja sulges silmad. Michael oli tema kurnatust juba märganud, nii et enam polnud mõtet teeselda. „Kui ma võiksin lihtsalt hetkeks silmad kinni panna, on kõik hästi.” Beth teadis, et see pole tõsi. Isegi kui ta oleks järgmised kaksteist tundi sügavalt maganud, oleks ta end ärgates ikka täiesti rampväsinuna tundnud. Tema füüsilise ja vaimse jaksu varasalv oli peaaegu tühjaks ammutatud ning tal polnud aimugi, kuidas seda uuesti täita. Ta tõstis tohutu jõupingutusega pead ja ütles Jake’ile:
„Kas sa tahaksid, et issi jääks täna sinu juurde?” See oli retooriline küsimus ja tal polnud vaja vastust oodatagi.
„Jah, issi!” Jake lõi oma tillukesi käsi kokku, nagu kutsuks Michaelit lavale. „Issi on parim.”
Beth ajas end voodilt püsti ja sirutas käed poja poole. „Tule siis siia ja anna mulle musi.”
Jake ajas end põlvili ja põimis oma piitspeenikesed käsivarred ema kaela ümber. Tema tilluke keha oli soe, kuid habras ja Beth ei julgenud teda liiga kõvasti kallistada. Ta libistas hoopis käe poja pidžaamapluusi alla ja sügas oma pikkade küüntega tema väikest selga. Niimoodi oli ta Jake’i väikelapsena magama uinutanud, ja see meeldis poisile siiamaani. Beth kiigutas Jake’i ühelt küljelt teisele ning meenutas, kui lihtne, õnnelik ja muretu oli nende elu olnud enne seda, kui Jake sai muserdava diagnoosi.
Bethi mõtted liikusid taas ema juurde. Ka tema oli Jake’i kogu südamest armastanud. Jake oli tema ainus lapselaps, ja ta oli teda lausa jumaldanud. Ta tüütas sõbrad oma lugudega poisist surmani ära, kandis käekotis kaasas tema pilti, mida ta igal võimalusel inimestele silme alla torkas, ning ta oli andnud poisile parima võimaliku kingituse – oma aja. Kui Jake oli tema juures, võisid potid jääda pesemata ja majapidamistööd oodata. Just seetõttu ei suutnud Beth kuidagi aru saada, miks Mary oli enda teada jätnud midagi, mis oleks võinud Jake’i elu päästa. See oli müsteerium, mille tema ema oli endaga hauda kaasa viinud.
Neljas peatükk
Majas oli kottpime, kui Beth koju jõudis. Ta klõpsas esikulambi põlema ja kissitas silmi, kui need püüdsid äkilise ereda valgusega harjuda. Hommikul saabunud lillekimbust tulvav aroom, mis täitis kööki, varjutas haigla antiseptikulõhna, mis tundus olevat igaveseks tema ninna sisse kolinud. Ta oli palunud, et vaid perekonnaliikmed lilli saadaksid. Ta võttis kaardi ja luges uuesti sellele kirjutatud liigutavaid sõnu. Tunnen sulle su kaotuses südamest kaasa, Beth. Sinu ema oli tõeliselt imeline naine ja ma tean, kui väga te kõik teda igatsema jääte. Seda võiski arvata, et saatja peab end pereliikmeks.
Pika valge liilia vart näppides tundis Beth kõris taas pitsitust. Kui keegi sureb, ütlevad kõik tema kohta loomulikult ainult kiitvaid sõnu, ei muud kui südamlikke labasusi, ülivõrdeid ja komplimente. Ta vaatas kaardiridu kaminasimsil ja aknalaudadel. Kaarte, mis olid saabunud kõikjalt kogu riigist, paljud neist inimestelt, kelle olemasolu Beth oli unustanud või keda ta polnud kunagi tundnudki.
Köögis oli õõvastavalt vaikne. Beth ei mäletanud, millal ta oli viimati üksi olnud. Ta kuulas sügavkülmuti surinat ja kamina kohal rippuva vana jaamakella tiksumist. Kella oli Michael talle pulma-aastapäevaks kinkinud. Ta oli seda imetlenud ühes Harrogate’i antiigiäris, kui nad olid nädalavahetusereisil, ning mitu päeva hiljem oli Michael sinna Manchesterist üksinda tagasi sõitnud, et kell talle üllatuseks osta. Beth valas endale suure pokaali Sauvignon Blanci, vajus diivanile ja lükkas kingad jalast. Juba paari sõõmu pärast muutus ta uimaseks ning talle meenus, et ta sõi viimati mitu tundi tagasi, tõtt-öelda matustel, ning sealgi oli ta suhu pistnud vaid paar väikest singivõileiba ja pool tomatit. Ta ajas end püsti ja krimpsutas nägu, kui tema paljas jalalaba tabas mingit vaiba sisse kinni jäänud teravat eset. See oli Jake’i Legoklots. Talle meeldis kangesti Lego klotsidega mängida ning Michael veetis pikki tunde koos pojaga losse ja maju ja autosid ehitades. Jake’i suureks rõõmuks ja imetluseks suutis Michael neist klotsidest välja võluda kõike, mida poeg soovis. Bethi arvates oli see tänu Michaeli arhitektiametile, ning ega seegi kahjuks tulnud, et Lego oli olnud Michaeli enda lapsepõlve lemmikmänguasi ja tema oma isa oli teda õpetanud neist väikestest plasttellistest peaaegu kõike ehitama.
Uksekell lõhestas vaikuse ja Beth võpatas, nii et veini loksus üle pokaaliserva tema pluusi rinnaesisele. Ukse taga seisis Elaine, ilma jakita, jalas karvased sussid. Ta surus käsivarsi rinna vastu ja hüples üles-alla, et külma peletada.
„Ma nägin, et tuled põlevad. Kuidas läheb?”
Beth avas ukse ja kutsus ta sisse. „Mine edasi kööki.”
„Aitäh, ma olen täiesti ära külmunud.”
„Michael jäi täna ööseks Jake’i juurde. Ma pidin just vanni minema.”
„Sa näed täiesti kutu välja. Mina sinu asemel võtaksin ühe joogi.”
„Sa võtaksid ükskõik kelle asemel joogi. Anna minna, külmkapis on avatud pudel.”
Elaine valas Bethi klaasi veini juurde ja võttis seda ka endale. „Ma ei märganudki, kui te peiedelt lahkusite.”
„Me lipsasime vaikselt välja. Ma tahtsin haiglasse tagasi minna. Aga seal on häid uudiseid: arst arvab, et Jake pääseb paari päeva pärast koju.”
Elaine võttis lonksu veini. „Super. See teie väikemees on tõeline võitleja. Ma ei jõua ära oodata, millal ta hakkab üle aia mu hoovi jalgpalli taguma.”
Beth naeratas. „Aitäh, et tulid, Elaine. Sa ei kujuta ettegi, kui meeldiv on vahelduseks ka midagi tavalist teha.”
„Kui ma saan kuidagi abiks olla, siis lihtsalt ütle.”
„Tead, ta vajab siirikut.”
Elaine niheles ebamugavust tundes tugitoolis. „Ma pole kindel, kas ma selles asjas saaksin aidata. Tähendab …”
Beth