Kathryn Hughes
Saladus
Originaali tiitel:
Kathryn Hughes
The Secret
Headline Review
2016
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kai Nurmik
Kujundanud Mari Kaljuste
Copyright © 2016 Kathryn Hughes
© Tõlge eesti keelde. Evelin Banhard, 2020
ISBN 978-9985-3-4820-8
e-ISBN 9789985348703
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Emale ja isale
Kui sinu südames on valgus, leiad tee koju.
Rumi
Esimene peatükk
Juuni 1975
Esimest korda abiellus ta Thomas Robertsiga kooli mänguväljakul, kui oli viieaastane. Tseremooniat oli mitu päeva ette valmistatud, ja kui tähtis päev kätte jõudis, kandis tüdruk ühest ema pitskardinast tehtud mänguloori, mille peal oli karikakrapärg, ning kõik olid päri, et ta näeb välja nagu ehtne pruut. Thomas ulatas talle tillukese metsalillede kimbu, mille ta oli ise teel kooli korjanud, ning nad seisid käsikäes väikese Davy Stewarti ees, kes toimetas kombetalitlust. Davy kõneles raskesti kogeledes ning tema silmad pudelipõhjapaksuste prilliklaaside taga olid suured nagu galaagol, kuid ta oli kooripoiss ja seega lähim vaste vikaarile.
Mary naeratas selle mälupildi peale, keeras end küljega täispikkuses peegli poole ja imetles oma profiili. Ta libistas käega õrnalt üle kõhukumeruse ja vaatas imetlusega, kuidas see ulatub esile täpselt rindade alt ja moodustab täiusliku kupli. Mary asetas käed alaseljale, naaldus ettepoole ja uuris tähelepanelikult oma jumet, et näha, kas see on natukenegi õilmitsema löönud. Woolworthsist ostetud neutraalset sidrunikarva papud olid tualettlaual. Ta pistis nina villa sisse, kuid ilma väikestest jalakestest õhkuva soojuseta hoovas neist vaid millegi uue ja steriilse lõhna. Kuuldes oma abikaasat trepist üles trampimas, torkas ta papud sahtlisse tagasi ja jõudis padja napilt kleidi alt välja tõmmata, enne kui mees avas magamistoa ukse.
„Ah sa oled siin, kallis. Mida sa siin üleval teed?”
Mary kloppis padja uuesti kohevaks ja pani voodi peale. „Ei midagi, lihtsalt sätin veidi.”
„Jälle? Tule siia.” Ta tõmbas naise enda vastu, silus tema blondid juuksed ühele küljele ja suudles teda kaelale.
„Oh, Thomas, mis siis, kui ma polegi rase?” Mary püüdis öelda seda nii, et see ei tunduks halamisena, kuid ta oli juba nii mitu korda pettunud, et positiivsuse säilitamine hakkas raskeks muutuma.
Mees haaras tal kahe käega pihast ja lükkas ta voodile. „Siis peame lihtsalt jätkama.” Ta surus oma näo naise kaela vastu ja too tundis tema juustes alalist tuttavat söetolmu lõhna.
„Thomas?”
Mees toetas end küünarnukkidele ja vaatas talle otsa. „Mida?”
„Sa ju esitad lahkumisavalduse, kui ma olen rase, eks?”
Thomas ohkas. „Kui sa seda soovid, Mary, siis jah.”
„Ma ei saa ju üksinda lapse eest hoolitseda ja võõrastemaja pidada?” väitis Mary.
Thomas vaatas talle otsa, laubal murekorts. „Ega see kerge saa olema, Mary. Meil oli ju äsja kolmekümne viie protsendiline palgatõus. Sa saad ju isegi aru, et sellest pole kerge loobuda.”
„Ma tean, kallis, aga see on nii ohtlik töö ja sa ei salli seda pikka teekonda kaevandusse.”
„See on küll tõsi,” möönis mees. „Mis kell sul arsti juures aeg on?”
„Kell kolm.” Mary silitas sõrmega Thomase põske. „Oleks tore, kui sa saaksid kaasa tulla.”
Thomas suudles tema sõrmeotsa. „See oleks tõesti tore, Mary, aga ma mõtlen sinu peale ja me võime tähistada, kui ma koju jõuan, eks?”
„Ma ei salli neid öiseid vahetusi.”
„Ega see mullegi just meelakkumine ole.” Seda lauset saatis naeratus, mis välistas igasuguse vimma mehe sõnades.
Thomas istus voodile, et saapad jalga tõmmata, ja Mary puges tema kõrvale. „Ma armastan sind nii väga, Thomas.”
Thomas haaras Mary käe ja põimis oma sõrmed tema omadega vaheliti. „Mina armastan sind ka, Mary, ja ma tean, et sinust saab priima ema.”
Nad olid püüdnud last saada alates oma ametlikust pulmaööst kolm aastat tagasi. Mary ei oleks osanud arvatagi, et see võib nii raske olla, ja nüüd, kolmekümne ühe aastaselt, taipas ta liigagi hästi, et aeg tiksub. Ta oli sündinud emaks, ta teadis seda, oli alati teadnud, ega suutnud mõista, miks jumal teda niimoodi karistab. Tema optimism oli kahanenud iga mööduva kuuga, kui tema alakõhus hakkas end tunda andma tuttav pakitsus ja algasid menstruatsioonivalud, kuid tema iha last saada ainult kasvas. Ta igatses seda, et nutta röökiv rinnalaps ta kell neli öösel üles ajaks, tundis, et näeks rõõmuga ämbritäit mähkmeid kööginurgas roiskumas. Ta tahtis vaadata oma lapse silmadesse ja näha tulevikku. Kuid kõige enam tahtis ta näha, kuidas tema Thomas kussutab oma jõulistel käsivartel hellalt oma last – poissi või tüdrukut, sel polnud tähtsust – ja kuulda, kuidas teda „issiks” kutsutakse.
Ta jäi tänaval liiga kauaks beebisid vaatama ja passis vihaselt emasid, kes oma laste peale karjusid. Kord oli ta võtnud taskurätiku ja pühkinud ühe põnni nina, kui paistis, et tolle kasutu ema ei märka pikki tatiniresid, mida laps püüdis keelega ära limpsida. Tema sekkumist tollal muidugi ei hinnatud. Ja kord oli ta rannas kohanud väikest poissi, kes istus ihuüksi veepiiril ja kõõksus juba lõputust nutust. Selgus, et poisi jäätis oli pärast vaid ühte limpsamist liiva sisse kukkunud ja ema keeldus talle uut ostmast. Mary oli lapse käekõrvale võtnud, ta jäätiseputka juurde viinud ja talle uue tuutu ostnud, ning poisi rõõmust särav nägu oli talle enam kui piisav tänu.
Tema emainstinkt oli alatasa valmis ärkama ning ta soov kasvatada omaenda last – enda ja Thomase last – muutus aina meeleheitlikumaks. Kuulates, kuidas tema abikaasa liigub allkorrusel köögis ja valmistub oma töövahetuseks, palvetas Mary, et just täna oleks see päev, kui tema unistus hakkab tõelisuseks saama.
Rong jõudis jaama veidi pärast lõunat ning selle pidurid kriiskasid nii valjult, et Mary pidi käed kõrvadele suruma. Thomas võttis oma koti ja vinnas selga. Kuigi talle meeldisid hüvastijätud sama vähe nagu Marylegi, püüdis ta alati reipaks jääda. Ta embas naist kõvasti ja toetas lõua tema õlale. „Ma olen kindel, et kuuled arsti juures häid uudiseid, Mary. Hoian pöialt.” Ta tõstis Mary lõuga ülespoole ja suudles teda põgusalt huultele. „Ja ma luban, et annan lahkumisavalduse sisse selsamal hetkel, kui väikseke endast märku annab.”
Mary lõi käsi kokku ja tema silmad läksid rõõmust pärani. „Kas tõesti? Kas lubad?”
Thomas lõi risti ette. „Ma luban, Mary.”
„Aitäh.” Ta suudles mehe habemetüükas põske. „Oh, Thomas,” ohkas ta. „Nii magus-kurba lahkumist ma venitaksin hommikuni vist.”1
„Ah?”
„„Romeo ja Julia”.”
Thomas raputas pead. „Ma ei saa kahjuks midagi aru.”
„Oh,