Kui Beth ja Michael tagasi jõudsid, oli Jake oma haiglavoodis istukil ning tema ees olevale kandikule oli laotatud pusle. Nad polnud jõudnud riideid vahetada ning nende tumedad rõivad moodustasid palati ereda ja steriilse õhustikuga silmatorkava kontrasti.
Beth kummardus voodi kohale ja suudles poja laupa. „Me tulime nii kiiresti kui saime.”
Michael ja Jake vahetasid ühe oma keerulistest käepigistustest, mille selgeksõppimisele oli kulunud nädalaid ning mis lõppes sellega, et mõlemad nipsutasid sõrmi ja lõid rusikad kokku. „Kuidas mu mehehakatisel läheb?” Michael sasis poisi juukseid.
„Vaata, issi!” Jake patsutas kokkupandud puslet. „Ma sain selle valmis ja õde ütles, et see on seitsme- kuni kaheksa-aastastele, aga mina olen ainult viis.” Poisi suured šokolaadikarva silmad särasid rõõmust.
Michael pööras kandiku ringi, et paremini näha. „Küll sa oled osav poiss, Jake. Ma olen väga uhke.”
„Kas mamma matused läksid hästi?”
Michael vaatas naise poole. „Küllap täitsa kenasti. Aga sulle poleks seal meeldinud. Sellised asjad on sinu jaoks liiga pikad ja igavad, poeg.”
„Ma oleksin tahtnud tulla. Ma armastasin mammat ja oleksin tahtnud pärast peole minna.”
Michael hakkas naerma. „Ma ei kutsuks seda peoks, Jake. Seal ei mängitud ega antud tarretist ega jäätist.”
Beth puges Jake’i kõrvale voodisse. „Ma tean, et sa armastasid mammat, ja tema armastas sind, aga sinu jaoks on praegu kõige tähtsam terveks saada. Õues on hirmus külm ja me ei taha, et sa jääksid …” Ta jättis lause pooleli ja hakkas pakiliselt puslet kokku korjama, enne kui jututeemat muutis. „Igatahes, iga hetk tuuakse su õhtusöök, Jake. Kas sa mäletad, mida täna pakutakse?”
Jake pigistas silmad kinni ja jäi hetkeks mõttesse. „Ei, aga see on nagunii jälle see tükke täis kartulipudru.”
Michael naeris. „Sa ei tea, kuidas sul on vedanud, poeg. Mina sain õiget kartulit alles umbes seitsmeaastaselt. Minu ema arvas, et kartulipuder tuleb pakist, ja sedagi vaid siis, kui ta üldse süüa tegema vaevus.”
Beth ja Jake vahetasid teadva pilgu ning võtsid seejärel oma kujuteldavad viiulid kätte.
Michael pistis käe teki alla ja kõditas Jake’i roiete alt. „Hea küll, teie kaks, väga naljakas.”
Naermine lõppes nagu lõigatult, kui äkitselt kostis, kuidas doktor Appleby kurku puhtaks köhib. Vanemnefroloog seisis voodijalutsis, käes märkmekaust. „Vabandust, et teid katkestan. Kuidas sa end täna tunned, Jake? Välja näed sa igatahes palju parem. Ehk peaksime sind varsti juba koju laskma.”
Jake ajas end hooga põlvili ja hakkas voodi peal hüplema. „Jah! Ma tahan koju minna, kas ma võin, emme?”
Beth pani talle käe rahustavalt õlale. „Vaata ette, Jake, ära unusta, et sa ei tohi rapsida.” Ta pöördus doktor Appleby poole. „Kas tõesti? Kas arvate, et ta võiks selleks valmis olla?”
„Jake hakkab kohe õhtust sööma. Tulge teie õige minu kabinetti, et saaksime vestelda.”
Doktor Appleby kabinet oli Bethile ja Michaelile sama tuttav kui nende oma elutuba. Kuigi too mees ümbritses end näilise kaosega, mida tõestasid kõrguvad kaustakuhjad ja lõputud pesemata kohvitassid, usaldasid nad oma ainsa poja tervise vähimagi kõhkluseta tema kätesse.
„Kuidas teie ema matused läksid, Beth?”
Beth oli mehe hoolivusest liigutatud.
„Sellisel puhul öeldakse vist, et nii hästi kui niisugune asi üldse minna võib.”
Arst tõmbas lugemisprillid pealaelt ninale ja libistas käega läbi oma paksude valgete juuste. Beth märkas tema korralikult lõigatud küüsi. Ta ei teadnud mehe vanust, kuid oletas, et too on peagi pensioniikka jõudmas. Ta jättis selle mõtte targu sinnapaika.
„Mm … just. Heakene küll, nagu te juba teate, läks Jake’i eilne protseduur väga hästi ja mul on hea meel, et kateeter on korralikult paigas. Tal on väike haav naba all veidi paremal, ja praegu on see muidugi kinni seotud.” Ta vaatas uuesti oma märkmeid. „Tema vereanalüüs oli hea, kreatiniini tase on langenud, kuigi vererõhk on veidi kõrge, aga see on tema seisundis poisi puhul igati ootuspärane.”
Michael kummardus ettepoole ja toetas küünarnuki nende vahel olevale kirjutuslauale. „Millal siis dialüüsravi algab, doktor?”
„Me peame ootama, kuni kateetri ümber tekib armkude, mis seda paigal hoiab, ja muidugi peate teie kaks läbima dialüüsialase väljaõppe. Jake’ile tehakse kõigepealt haiglas paar seanssi, ja enne kui ta välja kirjutatakse, arutab dialüüsiõde teiega kõik üksikasjalikult läbi. Praegu on kõige tähtsam, et Jake’il ei tekiks on peritoniiti, kõhukelmepõletikku. Ka sellele osutavatest märkidest räägib teile õde, nagu sellestki, mida teha, kui miski teile muret valmistab.” Ta pani märkmed käest ja põimis sõrmed kokku. „Ma saan väga hästi aru, kui raske see teile on. Kõike arvesse võttes on Jake sitke väike poiss, aga nagu ma olen ennegi öelnud, te peate olema valmis selleks, et ta vajab nüüd siirikut. Me kõik oleme tema sünnist saadik kartnud, et asi võib millalgi selleni jõuda, kuigi ma tean, et see ei muuda asja teie jaoks sugugi lihtsamaks.”
Beth raputas pead. „Me oleme kõigeks valmis, doktor Appleby.”
„Muidugi. Elusdoonorilt siiratud neer töötab paremini kui kadaveerselt doonorilt siiratu, ja see peab ka kauem vastu, aga nagu te teate, ei ole te kumbki sobiv doonor, nii et võib-olla peame mõtlema otsimisala laiendamisele.”
Arst rääkis nii vaikselt ja mõõdetud toonil, et Bethil oli raske teda kuulda. Kontaktläätsed ajasid tema silmamunad kuivaks ja sügelema ning ta oleks soovinud neid oma kokkusurutud rusikatega hõõruda, et veidi leevendust leida. Ta teadis, et järgmise küsimuse esitamine pole aus, aga purskas selle siiski välja enne, kui pidama sai: „Kas te saaksite teda ootelehel ettepoole tõsta?”
Arst vastas konkreetselt, kuid ühtaegu lahkelt. „Ooteleht ei ole järjekord, Beth. See ei toimi nii, et ootad oma korra ära ja siis saad järgmise saadaval oleva neeru.”
Beth tundis, kuidas ta lööb näost õhetama. „Vabandust, doktor Appleby. Ma tunnen end lihtsalt nii abituna.”
„Ma mõistan teie frustratsiooni ja püüan teid rahustada. Lapsed ja noored on tähtsusjärjekorras teistest mõnevõrra ees, kuid eelkõige on asi õige neeru leidmises õigele patsiendile. Selle oleme võlgu nii doonorile kui retsipiendile. Nagu võite isegi arvata, ületab nõudlus kaugelt pakkumist, ning äratõugete arvu tuleb minimeerida. Seniks aga täidab peritoneaaldialüüs neerude ülesandeid.”
Michael raputas pead. „Vaene laps. Ja ta vajab seda igal öösel?”
„Paraku küll, Michael. Aga te veel üllatute, kui näete, kui kiiresti ta sellega kohaneb. Ma olen alati hämmastunud ja tunnen aukartust, kui näen, kui hästi mõned lapsed toime tulevad. Sellest saab praegu Jake’i ja teie elustiil ning üksteise toetamisest on palju kasu, et see Jake’i jaoks võimalikult valutu oleks.”
Beth märkas, et Michael närib pöidlaküünt ümbritsevat nahka. Mure oli mehe näkku juba lausa sööbinud ja Beth püüdis meenutada, millal ta teda viimati naermas nägi. Ta ei mõelnud seda, kuidas nad mõlemad koos Jake’iga olid itsitanud, et poja tuju püsiks hea, vaid korralikku stressimaandavat, kogu südamest naermist. Niisugust spontaanset siirast rõõmuavaldust, mida enamik inimesi võtab iseenesestmõistetavana. Michael nägi isegi doktor Appleby kabineti hämaras valguses oma neljakümne kuuest eluaastast vanem välja. Tema juuksed olid endiselt paksud ja tumedad, kuid oimukohtadele hakkas sugenema halli ning kortsukesed tema silmade ümber näisid sügavamad. Bethi ema oli öelnud, et Michael näeb välja „väärikas”, kuid Beth teadis, et see on vaid peenemalt väljendudes vana. Ta võttis mehe käe pihku.
Michael heitis talle rahustava pilgu