Ja lõpuks kõige üllatavam: Kui oled Jumala Poeg (või muidu kange mees!), siis hüppa tornist alla, ega sulle midagi ei juhtu. Kiusatus eluga mängida, kõigega hakkama saada, piiritult originaalitseda, ette kujutada, et kõik on võimalik ja kõik on lubatud. Meenub noormees, kes kihutas metsiku kiirusega ühel Lõuna-Prantsuse maanteel ja kaotas autoõnnetuses mõlemad jalad. Haiglavoodil imestas ta: „Ometi ma sõitsin nagu jumal!“
Need kolm kiusatust on meile antud mõõdupuuks. Kiusatusel on tohutult palju variante, aga kõik mahuvad kuidagi nimetatud lahtritesse. Huvitavad on igal juhul Jeesuse vastused. Ta ei hakka Saatana ettepanekute perverssust lahkama, vaid paneb vastuargumendina tsitaadi Pühakirjast.
Piiblis ei ole kõik meile kasulikud teadmised selge sõnaga välja öeldud. Aga sellest, mis on öeldud, piisab edasimõtlemiseks ning otsuste langetamiseks.
Leivakiusatus ja leivaprobleem
Leib sümboliseerib kõike, mis on hädatarvilik selleks, et me füüsiliselt edasi elame. Sellepärast peavad need, kellel on, jagama nendega, kel ei ole. „Paastuaeg ja Paasapühad kutsuvad meid uuesti avastama Armastuse allikaid,“ kirjutab Joël Thoraval, kunagine kõrge riigiametnik ja praegune Prantsuse Caritase esimees. See käik „allikate“ juurde parandaks meie suhtumist nendesse, kes on meist vaesemad.
Tänavu tegeleb meie Caritas ka hädalistega Ida-Euroopas. Seal on rahvas haige ja sureb kiiremini kui kunagi enne. Aids ja tiisikus murravad Venemaad. Ukrainas teadagi levib vähk, armeenlastel, nagu paljudel teistel endistel „sovjetlastel“, puudub raha ravimite ostmiseks, Novosibirski haiglas on puudus voodilinadest ja käterätikutest.
See kõik kuulub „leiva“ juurde, aga inimene ei ela ainult leivast, vaid ka Jumala tarkusest ja armastusest. Sellepärast värvib Caritas Irkutskis lastekodu seinad rõõmsaks, organiseerib vene vanglates kontserte, et suletus ei ajaks inimesi hulluks, ja saadab Piibleid sinna, kus neid soovitakse.
Mõtlikuks teeb prantsuse ajakirjanduse kisa ühe ungari maapoisi kurva loo ümber. Selle võtsid sakslased sõja lõpul kinni, toppisid oma mundrisse ja panid Poolas koos teiste sunnisõduritega venelaste vastu võitlema. Poiss jäi küll ellu, aga pidi üle poole sajandi ühes vene hullumajas istuma. Toimikud pidasid teda skisofreenikuks, kes „rääkis ainult ungari keelt“, kritseldas seintele ja ustele ungari keeles ja kannatas silmnähtavalt koduigatsuse all. Venelaste leib, millest ta vahel paar kannikat padja alla peitis, hoidis tal füüsiliselt elu sees, aga vaimselt ja hingeliselt lasti teda surra. Haigla sadistid tegid talle selgeks, et tema kodumaad ei ole enam olemas.
Ometi võib ka vanglas elada ning areneda. Hispaanlaste poeet ja müstik Püha Juan de la Cruz olevat kirjutanud oma kõige kaunimad värsid Toledo kivimüüride taga, ja meie päevil võib imetleda Vietnami luuletajat N’Guyen Chi Tien’i, keda peeti 27 aastat kinni ebainimlikes tingimustes ja kes „kirjutas“ oma luuletused mällu, kuna paber ning pliiats olid vahialustele keelatud. Tänu sellele salvestusele jäi hing sisse ja vaim terveks.
Aga vaene ungarlane ei osanud luuletada ja kodust polnud talle kaasa antud arvatavasti mitte mingisugust vaimset tuge, millest võiks hädas kinni haarata. Kahjuks ei leidunud ka kogu sel suurel maalahmakal, kus seisis tema hullumaja, ühtegi kristlast, kel oleks tulnud mõttesse teda aidata. Mitte kedagi arstide ega põetajate seas, ega põllul, kus ta käis supikatla jaoks kapsaid korjamas.
Need, kes teda olid lapsepõlves kohanud, tuttavad, sõbrad, sugulased – kas neil oli aimu, et ka kaugusest võib aidata? Nimelt palve kaudu. Sest palve on võimas relv. Aga arvatavasti ei teadnud seda tema peres keegi.
„See on mysterium tremendum, õudne saladus, millele kunagi ei suuda küllaldaselt tähelepanu osutada: nimelt et paljude pääsemine sõltub salapärase Kristuse ihu liikmete palvetest ning vabatahtlikest meeleparandustegudest.“ (Paavst Pius XII) Kannatajal kaasinimesel on ka meie metafüüsilist abi vaja, ja kui me appi ei lähe, kaotame midagi iseenda inimlikust väärtusest. Ka selle kohta on Hesekielil paar huvitavat lauset.
Ikka see leivaprobleem mitmes variandis. Kiusatus kas või kividest leiba teha. Kindel on aga, et leivategemine ei tohi nii tähtsaks minna, et enam midagi muud ei näe. „Kui ajaline ja majanduslik seisab meie huvikeskuses ja täidab ka meie unelmad, siis võib juhtuda, et leibki muutub kiviks,“ kirjutab kuskil kardinal Charles Jourdan.
Paastumine ja andestus
Johannes Paulus II sõnum algava sajandi Paastuajaks asetab rõhu andestusele.
Meie ajalugu ning argielu on täis tüli. Kui keegi midagi halvasti teeb, siis nõuab ürgne instinkt meie hinges ka kättemaksu. Maades, kus vendeta veel kohaliku kultuuri juurde kuulub, ei tule kurjuse ahelal enne lõppu, kuni keegi kangelaslikult otsustab, et nüüd on küllalt. Vihkamine on nõrkuse tundemärk. Aga andestamine nõuab tohutut jõudu.
Jeesus käsib armastada vaenlasi. See ei tähenda, et neile peaks kaela langema, vaid pigem seda, et teeksime head neile, kes meid vihkavad. (Luuka 6:27) Psühholoogiliselt tunneme kõigepealt iseendale kaasa ja soovime iga kurja teo mahamaksmist. Järelemõtlemisel selgub, et selline arvepidamine ei suuda uuendada meid endid ega ühiskonda.
Andestus annab inimsuhetele uue ilme. „… ta peatab vihkamise ja kättemaksu spiraali, murrab Kurja ahelad vastase südame ümber. Rahvastele, kes otsivad lepitust ja kõigile neile, kes soovivad rahulikku kooselu isikute ja rahvaste vahel, on ainult üks võimalik tee: vastuvõetud ja pakutud andestus. /…/ Kui me armastame seda, kes on meile kurja teinud, siis võtame vastasel relvad käest ja nõnda võib isegi lahinguväli muutuda solidaarse koostöö paigaks.“ Kui konflikti algatajaks on olnud vastane, siis võib lepitus tunduda alandav. Aga „kristlane peab rahu tegema ka siis, kui ta tunneb, et ta on ebaõiglase solvangu või löögi ohver“.
Paulus tuletab meelde, et ka andestamine väljendab ligimesearmastust. Paastuaeg peab meid tegema heldeks ja suuremeelseks. Almus, mida saadab vimm või ükskõiksus, kaotab oma moraalse väärtuse.
Hannah Arendt, kes on 20. sajandi õnnetusi põhjalikult uurinud, arvab, et andestus vabastab. Ta ei unusta, vaid kustutab võla. Ta vabastab „teo tagajärgedest“, ebaõiglase akti närivast mälestusest ja aitab nõnda sotsiaalset elu elamiskõlbulikuks teha. Andestamisele peab järgnema lubadus, tõotus oma vigu parandada. Tagasipöördumatuse situatsiooni, milles ei saa tühistada seda, mis on tehtud, sellal kui ei teatud, ei võidud teada, mida tehti, saab lunastada andestuse võime. Ettenähtamatuse vastu, tuleviku kaootilise teadmatuse vastu leidub ravim võimes lubadusi teha ja pidada. Need kaks võimet kuuluvad kokku: andestus tühistab mineviku teod, mille „eksimused“ ripuvad nagu Damoklese mõõk iga uue sugupõlve kohal, teine, mis seob lubaduste kaudu, asetab selles ebakindluste ookeanis, mida kujutab endast tulevik, turvalisuse saarekesi, milleta inimestel poleks võimalik omavahel järjekindlalt suhelda, suhete kestvusest rääkimata.
Hannah Arendti järgi on andestus täiesti uus ootamatu üritus „mitte tingitud teost, mis teda esile kutsub, ja mis järelikult vabastab teo tagajärgedest selle, kes andestab, ja samas ka selle, kellele on andestatud“.
Paastumine tervendab ja annab jõudu
Paastuaja intensiivne läbimõtlemine laseb avastada paljusid seni varjujäänud tõdesid, kuid esitab ka uusi küsimusi, millele peab aasta ringi vastuseid otsima.
Vana Testament kubiseb toidust, inimese suhtest toiduga, selle kontrollist, taltsutamisest, pühitsemisest, ohverdamisest ja ka nautimisest. Iga lause alt tõuseb uusi küsimärke.
Aga kuidas võtta kokku paastumise konkreetsed tagajärjed, tulemused?
Püha Athanasius, Alexandria piiskop 4. sajandil, loetleb neid järgmiselt: „Paastumine teeb haiged terveks. Ta hoiab deemoneid eemal, heidab ebaterved mõtted peast välja. Ta teeb vaimu selgemaks ja puhastab südant.