PAASTUAJA KIRJAD
Nälgimine ja heaolu
Iga talve järel tuleb kevad. Ja talve ning kevade piirimail kõigub paastuaeg, mis kestab 40 päeva ja peab ette valmistama Kristuse Kannatusnädalat, mille järel pühitsetakse inimkonna ajaloo kõrgpunkti – Jeesuse ülestõusmist surnuist.
Paastu kohta pole kooliajast peaaegu midagi meelde jäänud. Paastumine pidi võrduma nälgimisega ja seda olid kaugemas minevikus harrastanud mitmed võõrad tsivilisatsioonid. Pearõhk asus siin lihasöömisel, mis oli täiesti keelatud mitmeks nädalaks, ja pühad, mida nimetati lihavõttepühadeks, tähendasidki seda, et nüüdsest peale tohtis jälle lauale kanda maitsvaid rasvaseid praade ja tunda lõbu pannil särisevatest vorstidest.
Paastumise tähendus ei paistnud kedagi eriti huvitavat. Aga enne paastuaega seisis kalendris vastlapäev ja sel puhul küpsetati lõhnavaid vastlakukleid, millesse tilgutati hinnalist bulgaaria roosiõli. See maksis palju raha, ja nõnda märkis vastlapäev kooliski vahet rikaste ja vaeste vahel: esimesed said kodust kaasa ahvatlevaid kukleid, kuna teised närisid vahetunnil ikka oma tavalisi võileibu. Juba laste seas avaldus lõhe ühiskonnas, aga sellest ei rääkinud õpetajad ega õpilased. Materiaalne vaesus seisis põlu all ja viisakas seltskonnas ei kõlvanud ta kõneteemaks.
Sellega seoses meenub veel vastik pilt algkooliajast.
Meie klassi oli saadetud üks poiss eriti viletsast perekonnast. Tema ülikond oli kulunud ja meie võileibade asemel, millele oli kodus pandud juustuviil või singiriba, tuli tema kotist välja ainult paljas kuiv kannikas. Kord olid poisid tema leivakoti kätte saanud ja klassis hakati kuivanud leivatükkidega „palli“ mängima. Tükid lendasid üle meie peade ühest nurgast teise. Poisid hõiskasid. Keegi ei protesteerinud. Mis edasi sai, seda ma ei mäletagi enam.
Sel ajal oli esimene Eesti Vabariik umbes kümme aastat vana. Meie eluideaaliks oli seatud edu ning materiaalne heaolu. Selle saavutamiseks oli vaja õppida, töötada, ettevõtlikkust näidata. Mis kümme aastat hiljem juhtus, sellest pajatavad ajalooraamatud.
Teine Eesti Vabariik sai jalad alla umbes kümme aastat tagasi. „Fanny! Meil ei ole enam oma riiki,“ kirjutab üks vana sõber Tartust. Peaaegu kõigist sõnumeist kodumaalt kostab enam-vähem sama hädahüüd: riik on maha müüdud, ajalehed alluvad võõrastele, maaelu lastakse välja surra, rahva vaesus karjub taeva poole. „Need, kelle käes on võim, ja kes praegu – teadlikult või ebateadlikult – Eesti riiki auku ajavad, paistavad olevat veendunud oma karistamatuses. Aga mis kõige kohutavam – ei näi olevat ühtegi moraalset institutsiooni, kust tuleks etteheiteid või hoiatusi. Isegi Eesti Kirik peab oma suu kinni,“ kaebab üks Tallinna sõber.
Muidugi, hoolimatust ning kuritegelikkust on alati olnud ja maailm jääb selliseks, nagu ta on. Aga vähemalt kristlased peaksid reageerima. „Kui poliitikategelane vaikib, siis peab religioosne inimene sõna võtma,“ ütles alles hiljuti kreeka-ortodoksi patriarh Hazim, ja Selim Abou, Beiruti Püha Joosepi Ülikooli rektor, jesuiit, kordab neid sõnu üleskutses kõigile Liibanoni kodanikele, kes tahavad selle purukslöödud maa sõjahaavu parandada. Siin on tarvis kõigi kodanike osavõttu, selget pilku tulevikule, teataval määral eneseohverdamist. Ka kristlane on kodanik, ja kui ta ei taha seda olla, siis pole ta ka kristlane. Poliitika igatahes väljendab kogukonna eetikat ning vaimsust. Kuidas seletad seda meie Toompea härradele? Ja ka kirikurahvale? Mitmed, kellega olen sel teemal vaielnud, arvavad, et olukord on lootusetu, et „liiga suured huvid on mängus“. Rahulolematute kriitikat ning hädaliste appihüüdu ei võeta üldse kuulda. Meie valitsejad ei ole „mitte ainult kõva käega, vaid ka kõva kuulmisega“, ironiseerib Aarand Roos Stockholmi Eesti Päevalehes (1. märtsil 2001). Peale selle kindlasti veel ka kõva südamega.
Usun siiski, et üks hüüdja hääl kõrbes võib panna südametunnistuse liikuma. Kõigepealt peab aga keegi julgema häält tõsta. Meil kõigil oleks kasulik lugeda Hesekieli. Tema aeg ei olnud õilsam kui meie oma. Aga kui prohvet arvab, et ei ole mingit mõtet hakata üldise nurjatuse vastu karjuma, sest niikuinii ei teeks sellest keegi välja, siis käsib Jumal teda ikkagi minna ja rahvale tõtt öelda: „Kas nad kuulavad või ei kuula, sina aga mine ja ütle!“.
Niisiis on öeldud sõna ise oluline. Kuid ütlemine võib osutuda ütlejale hädaohtlikuks. Ka sellega peab nõustuma. Elu on igal juhul hädaohtlik. Nii või teisiti.
Loobumine üleliigsest
Paastumine ei tähenda tingimata nälgimist. Kui nälg piinab, siis ta pühib naeratuse näolt ja takistab mõtlemist. Paastuaeg aga peab olema rõõmus aeg, tegema meie elu helgemaks, vabastama meid sellest, mis meid koormab, viima meid teistele inimestele lähemale. Tavaline elu toodab vaimset ja füüsilist prahti, ja see tuleb kunagi välja visata. Kanada kirjanik Jacques Gauthier soovitab paastuajaks avastada „kodu oma südames“ ja hakata seda põhjalikult koristama.
Kirik toonitab, et paastumine tähendab loobumist ülearusest. Igaüks vaadaku ja otsustagu ise, millest ta võiks või peaks loobuma. Nõnda kohtame üsna erinevaid ja vahel isegi üllatavaid paastumise vorme: mõni kustutab oma toidukaardilt maha tordid ja jäätised, teine „unustab“ suitsetamise – kokkuhoitud raha saab anda mõnele heategevale ühingule või oma linnaosa vaestele. Kasulik oleks meie pildirohkel ajal lülitada välja televiisor oma seebiooperitega ja selle asemel mediteerida või raamatuid lugeda. Ja miks mitte jätta ostmata uus kevadmantel, mida niikuinii vaja ei ole? Selle eest võiks mõnele vaesele vanainimesele tellida näiteks uued prillid.
Paastuaeg peab aitama neid, kel on abi vaja. Meie loobumised peavad rikastama neid, kel ei ole millestki loobuda.
Kuid esineb ka paastumisvorme, mis ei ole vabalt valitud, vaid langevad peale väljastpoolt. Ja need tuleb vastu võtta sisemise naeratusega nagu kõik elu jalahoobid.
Minu paastuaeg algas juba enne jõule, kui selgus, et mu liivi raamat prantslastele nõuab palju rohkem tööd ja vaeva kui ette nähtud. Kirjastaja helistas iga paari nädala tagant ja küsis, kui kaugel ma olen. Ja ma pidin alandlikult tunnistama, et asi venib nagu tigu ja et mul endal puudub ülevaade veel lahendamata küsimustest. Vahel kahjatsesin, et olin hakanud seda tegema.
Ja siis mõtlesin, et iga kannatus on energia, mida peab suunama, kasulikuks muutma. Miks mitte kanda see pingutus Jumala ette liivi rahva eest? Nende vigade, lolluste, nende vussitud ajaloo eest? Nende eest, kes on ammu surnud, kuid peavad kunagi üles tõusma. Šestov kirjutab kuskil, et surnud ei olegi võibolla nii surnud nagu nad paistavad, ja et me peaksime seda meeles pidama, kui me neist kõneleme või kirjutame. Meie mõõdu järgi asetuvad liivlased minevikku, kuid ka minevik on OLEMAS, nagu olevik ja tulevik.
Me ei tea, kuhu eesti rahvas kunagi välja jõuab. On tal püsimiseks küllalt vaimset elujõudu – seda, mis liivlastel puudus? Tänapäeval peame mõtlema ka eelmistele sugupõlvedele, neile, kes olid ja on veel – kuigi nähtamatus dimensioonis – ja tulevad uuesti siis, kui ajalugu lõpeb.
Paastumine võiks olla ka intensiivne võitlus korruptsiooni, kõlvatuse ja meelenüriduse vastu. Ka lootusetuse vastu. Nende nimel, kes eksisteerivad elavate kõrval ja hakkavad võibolla kunagi meie sugupõlvelt 21. sajandil mahamängitud väärtuste pärast aru pärima.
Apluse vältimine
Paastumine on algselt siiski seotud söömisega. Sööma peab. Kuid vahel ei pea ka. Mõnikord on mitmeti kasulik sellest loobuda. Need vasturääkivused näitavad, et kõigepealt peaksime küsimuse alla võtma oma suhtumise toidusse. Mida me sööme? Kuidas? Kui palju? Maal, kus ma elan, süüakse end vahel surnuks. Suur osa prantsuse kirjandusest hiilgab oma nn „lauamõnudega“. Juba Rabelais’st võib saada seedimisrikke, kui kujutada ette Pantagruelile serveeritud roogade kuhja: „Kakskümmend ja kuus halli nurmkana, kuusteistkümmend faasanit, üheksa tikutajat, üheksateistkümmend kalakurge, kolmkümmend ja kaks kaelustuvi, viisteistkümmend