Nii lihtne see vist siiski ei ole. India puhul olid vastasteks inglased, kelle südametunnistus kandis – vaatamata üldinimlikule hoolimatusele ning tigedusele – kristliku kultuuri lihvi. Kahjuks on teistsuguseid rahvaid, kelle eest peab end siiski ka relvaga kaitsma.
Vapustavalt konkreetne on aga Jeesuse vastus jüngritele, kes küsivad Meistrilt, miks nende kurja vaimu väljaajamise katsetus ebaõnnestus. Miks meie ei suutnud? Ja Jeesus vastab, et „sedasorti deemoneid saab välja kihutada ainult paastu ja palvega“.
See tähendab siis seda, et deemoneid on mitut sorti (tohoh hullu, kui ühest lahti saab, siis jäävad võibolla teised veel alles!) ja et kaitsevahendeid nende vastu peab oskama valida.
Igatahes Athanasius on asjast õieti aru saanud: paastumisest kasvab jõud, energia, mille rakendamine oleneb situatsioonidest.
On ammu teada, et palve ise annab jõudu, mis voolab jumaliku vitaalsuse allikast. Ka kannatus on minu meelest energia, mida ei tohi lasta kaduma minna. Teilhard de Chardin, kelle paleontoloogipilk rändab kosmoses, peab kannatust ilmatu energia kogumiks. See on tagavara, mille peab pimedusest välja tooma, „andes talle teadvuse sellest, mida ta tähendab ja mida ta muudab“. Mõtlen murega kõigile neile valudele, mis lõhuvad, viivad ahastusse, nõuavad kättemaksu, panevad liikuma maailma sassiläinud olude negatiivsed tegurid. Selle asemel et ehitada …
Paastumine ei tekita sama energiat mis kannatus. Paastumine on vaba otsuse vili. Ta on algusest peale positiivselt suunatud. Tema saavutused jäävad enamasti varjatuks. Aga mitmed silmatorkavad, hämmastama panevad sündmused ajaloos on arvatavasti idanenud palves ja paastus. Kas või Nõukogude Liidu ootamatu kokkuvarisemine. See Kurja leiutatud savist jalgadel hiiglane pidi kuskilt saama otsustava tõuke.
Elu on igal juhul hädaohtlik. Ka Eesti on uuesti hädaohus. Aga see ei tohiks meid üleliia ehmatada. Peame meeles, et Soodoma päästmiseks oleks piisanud ainult kümnest „õigest inimesest“. See teadmine peaks meile kõigile andma jõudu, julgust ja optimismi. Ja ideesid tuleviku kujundamiseks.
Ilmunud brošüürina: Fanny de Sivers. Paastuaja kirjad eesti sõpradele. Tallinn 2001: Kirjastus Maarjamaa.
UHELT KALDALT TEISELE
Mõtisklusi Surnutepüha puhul
Igaühel oma surm
Ükskõik millised lohutavaid sõnu me välja mõtleme, ükskõik kui kindel on meie metafüüsiline teadmine – surm tähendab kohtumist Jumalaga, pääsu selle maailma hädadest ning valudest, uue täiusliku elu algust – surma nägu paistab sellegipärast hirmuäratav, vastik ja ilge. On lapi ja surnukambri jubedused.
Kui kõik oleks lihtne ja loomulik, siis võiks sellest kõnelda lihtsalt ja loomulikult. Aga surm ei ole loomulik. Inimene ei ole loodud suremiseks. Küllap püüame teda sellepärast vältida kõneainena. Ka surija saadetakse enamasti kodust välja, elavatest eemale, ja tema kirstupanek toimub kuskil funerariumi suurte rõõmsalt ja heledalt valgustatud lillepuhmaste keskel, mis peavad lahkunu ärasaatjaile looma illusiooni, et siin ei toimu õieti midagi erakordset, mille üle tasuks hakata pead murdma.
Ometi hiilib surm meie ümber pidevalt iga päev: tänavaliikluses, raadioteadetes, telesaadetes, meie unetute ööde fantasmides, kuigi me teeme näo, nagu me ei tunneks teda.
Kui kuulus Curé d’Ars, Arsi linnakese 19. sajandi püha preester ütleks sulle ühel ilusal päeval, nagu ta seda ütles ühele võõrale noormehele: „Hea sõber, pihi nüüd oma patud, sul ei jää enam kaua aega elada!”, mida sa talle siis vastaksid? Tunnen inimesi, kes annaksid talle sellise häbematuse eest vastu kõrvu! Ja ometi …
„Veel viis aastat … kümme aastat … kolmkümmend aastat,” tuletas kunagi meie koguduse preester kantslist meelde, „ja teie ei istu enam siin, selle kiriku võlvide all. Varsti oleme me kõik kadunud, ühed varem, teised hiljem.”
Selline vaade tulevikule, kus meil pole enam kohta, paneb pea pööritama.
Õhtu on läinud äkki päris jahedaks. Või ajavad need read, mida ma siin kirjutan, külmavärinad selga?
Aga nii see siiski ei tohi jääda. Raputa end ärkvele! Tõelus on ikkagi hoopis teistsugune kui meie pinnapealsed vaatlused ja pealiskaudsed arusaamad. Ka Jeesuse surm oli jube, veel palju õudsem kui tavalise inimese lõpp. Aga surnuist ülestõusnu keha sai uuesti puhtaks ja terveks, ja jumalik jõud, mis seda hingestas, laskis teda kõndida läbi suletud uste … Jumal ise näitas, mis surmast võib välja tulla.
Neile, kes elavad teadlikult Jumala läheduses, paistab surm üsna erinev sellest, mida me tavaliselt tunnetame.
Lísieux’ püha Thérèse suri 24-aastasena. Ta oli õnnelik teadmises, et surma värava kaudu võib ta „astuda ellu”. Tema kirjutistest selgub, et mõni suremine kloostris võib kujuneda rõõmsaks sündmuseks tervele kogukonnale. Thérèse oli vaimustatud, kui ta nägi oma sõpru Igaviku lävel. Ühe nunna surma puhul, keda ta eriti armastas, kirjutab ta: „See oli esimene kord, kui ma üht suremist pealt nägin. See vaatepilt oli hurmav!”
Selline tunnistus tõestab, et üleminek ühelt kaldalt teisele võib saada positiivse värvingu ja mõjuda isegi julgustavalt. Ilma surmaõuduste lisanditeta. Suremine toimub ju Jumala juuresolekul ja ajaloost on teada, et Jumal võib teha suremise kergeks, isegi kurjategijaile, kes oma elu eksimusi kahetsevad.
Niisiis on tõsi, et surmas, nagu ka elus, on kõik võimalik. Ja et surm on nagu vili, mis on juba pikemat aega kasvanud ja küpsenud elu oksa küljes. Ja et ta kannab elatud elu võrratult värsket lõhna kuni hauani.
Teadlaste uurimused näitavad, et inimesed ei ole kõik ühesugused. Immunokeemia on juba selgeks teinud, et elusolendi eripära, individuaalsus ja unikaalsus moodustavad ühe olulise seaduse bioloogias.
Kui me ei ole bioloogiliselt ühesugused, kui me erineme ka moraalselt ja vaimselt, miks peaks siis surm olema nii-öelda seeriaprodukt?
Rainer Maria Rilke intuitsioon viib poeedi samale mõttele:
Oh Issand, anna igaühele tema enda surm,
anna igaühele surm, mis on sündinud tema enda elust,
kus ta koges armastust ja häda…
Mina arvan, et „enda” surm tuleb niikuinii, et seda ei olegi tarvis Jumalalt välja paluda.
See järeldus võib teha rahutuks, sest ta ennustab meile fantastilist, ettekujutamatut elamust. Kuid samas paistab ta ka rahustav ning julgustav, sest ta lubab kindlalt loota, et Jumala abiga suudame ka meie surmapimedusest võidukalt läbi trügida, ükskõik, millises vormis ta esineb või kui tihe ta tundub.
Kui seda pimedust üldse olemas on!
Sõpru-abilisi teiselt kaldalt
Kirik õpetab, et elavad ja surnud kuuluvad kokku. Need, kes oma maise elu jooksul on jõudnud Jumalani, moodustavad pühade kogukonna ja nende auks seisab kalendris Kõikide Pühade Päev, 1. november. Neid tohime oma hädades appi hüüda, ja see tähendab, et nad saavad meile appi tulla. Nad ei maga surmaund, vaid tegutsevad. Nende teened ning eestpalved mõjustavad maapealsete sündmuste arengut. Energia, mida nad Jumalast ammutavad, ei mahu meie dimensioonidesse. Nyssa püha Gregorius kirjutab, et „see, kes tõuseb (Taevasse), ei jää kunagi seisma. Ta läheb algusest algusesse, ja ikka suurenevate hüvede algus ei lõpe kunagi.” Pole siis imestada, et ka nende suhtlemine elavatega võib olla haruldaselt intensiivne.
Maximilian Kolbe oli veendunud, et „pärast surma alles oleme aktiivsed”. Ja ometi oli see poola frantsisklane juba oma maise elu ajal ülimalt agar ja teokas. Ta kirjutas artikleid, organiseeris trükikodasid, tegi mitmesugust misjonitööd. Nüüd ta siis teeb veelgi rohkem, kuigi meie ajakirjandus ei pääse seda jälgima ega fotograafid pildistama.
Lisieux’