Õgardimeelsus on laialt levinud ka meie ajal ja valgustussajandil annab talle õigustuse Diderot, kui ta väidab, et „ei ole midagi vastupidavat peale joomise, söömise, elamise, armastamise ja magamise“.
Samas vaimus torkab 19. sajandil silma Alexandre Dumas oma „Suure köögi-sõnaraamatuga“, mille uustrükk ilmus Jõuluks 2000. See on kirjaniku viimane teos, peaaegu testament, tema „vanaduse voodipadi“, mille ta koostas siis, kui ta rikutud tervis juba kõikidele himudele piirid pani. Selles unistab ta muuseas veel „igavesest supikatlast“, mis vahetpidamata podiseb tulel ööd ja päevad. Kui sellest võetakse välja kana või muu lihatükk, siis pannakse asemele kohe teine. Nõnda ei tule söömisele otsa ega äärt. Tuleb veel märkida, et nimetatud autorite isu on peamiselt karnivoorne.
Aja jooksul on siiski hakatud aru saama, et liigne ning korratu söömine hävitab organismi, kõrvetab maoseinu, lõhub maksa vastupanu, ajab sisikonna segamini. Kõikide tähtsamate pühade järel jagab ajakirjandus näpunäiteid suursöödikuile tervise parandamiseks. Vahepeal on ka avastatud, et liha kannab endas vahel hirmu ning kannatuse toksiine, millel võivad olla veel seni teadmatud tagajärjed. Sügavam järelemõtlemine selle üle, mida me sööme, võib muuta meie maitse. Marguerite Yourcenar näiteks, kes ei olnud just taimetoitlane, tunnistas, et tal on siiski ebameeldiv „seedida teiste elusolendite agooniaid“.
Kirik on kuulutanud apluse üheks seitsmest peapatust kadeduse, laiskuse ja muude halbade kalduvuste kõrval, mis meie ühiskondlikku elu destabiliseerivad ja meid isiklikult õnnetuks teevad. Paastumine peab meile õpetama enesevalitsemist, vabastama meid isuorjusest.
Aga miks peab üldse sööma? Oma „igapäevase leiva“ eest vaeva nägema? Iga päev. Tavaliselt veel mitu korda päevas. Milline nuhtlus! Targad teoloogid seletavad seda vajadust sõltuvusega Jumalast, kes loob elu ja annab toitu, „kuid laseb vahel ka nälga surra!“ nii Paradiisiaias kui ka kõrbes. Materiaalne nälg aga pidavat meelde tuletama, et inimene ei ela ainult leivast, vaid et tema vitaalsuse allikas on Jumal ise.
Siin paistab siiski oluline veel teine aspekt: seos looduga. Me kuulume maa külge ja maa viljad hoiavad meil hinge sees. Juba algusest peale. (Vt 1. Moosese 1:29) Algpatt on aga kõik süsteemid segi löönud, ka meie mõõdud, maitse, meie küllastuspiirid. Me ei tea enam, mida meil tegelikult vaja läheb. Esile kerkib ängistav teadmine, et söömine hävitab söödu. Kõik olendid peavad elama teiste elavate arvel. „Loodus on jube,“ ütles kunagi Théodore Monod, „kõik elavad pidevas hirmus. Ma ei suuda uskuda, et Keegi, kes on põhiliselt hea, võis seda tahta.“ Ka see on teema, mille üle peaks järele mõtlema.
Söömine tapab. Ainult Jumalat saab süüa nii, et miski ei purune ega kao. Euharistia – Kristuse ihu ja veri. Neid ei tohi võtta ainult sümbolitena. Jeesus ise ütleb (vt Johannese 6:55), et tema „ihu on tõeline toit ja (tema) veri on tõeline jook“. Kummaline jutt, mis ehmatab juba Kristuse kaasaegseid ja ajab suure osa õpilasi ning pooldajaid minema. Ka järgnevatel sajanditel on kristlasi peetud metslasteks. On see tõsi, et nad kuulutavad kannibalismi? Raskus seisab siin selles, et Jeesus ei ole ainult Jumal ega ka mitte ainult inimene, vaid Jumal ja inimene kokku. Siin võib pikalt-laialt filosofeerida, aga vaevalt keegi meist suudab ette kujutada, mida see täpselt tähendab.
Igatahes antropofaagiast ei saa siin olla juttu. Kuid teema näib hakkavat meeldima. Prantsuse uurijad on kindlaks teinud, et pärast Teist Maailmasõda on inimesesöömise fenomen hakanud levima kogu maailmas. Mõned arvavad, et kannibalism võib kujuneda kolmanda aastatuhande silmapaistvamaks nuhtluseks. Ja miks mitte? Senised moraalsed väärtused on kustumas, inimene asjastub. Teda kasutatakse juba mitmel viisil, varsti teostub kloonimine. Mõningates arengumaades saaks temast odavat hakkliha. Inimesesöömist inimkonna päästmiseks soovitab juba pamfletist Jonathan Swift, kelle arust on kannibalism „majanduslikult tarvilik, poliitiliselt ahvatlev, teaduslikult võimalik, religioosselt sallitav“. On siin tegemist radikaalse humanismiga või tähendab see pigem üleskutset tapmisele, küsib Nicolas d’Etienne d’Orves. (Vt Le Figaro Littéraire, 4. mai 2000).
Paastuaeg on antud ka selleks, et ära tunda meie perverssed näljad ning isud ja kustutada need jäädavalt meie soovunelmatest.
Armastus ja hoolitsus
Vaatan Kanni sõnastikust järele, kuidas tõlkida eesti keelde prantsuse charité, ladina caritas. Raamatus seisab „heldus, halastus“. Definitsioon tundub siin liiga sentimentaalne. Ka „ligimesearmastus“ osutab ainult mõiste ühele aspektile, jättes vahel kõrvale ühenduse Jumalaga ja õrnuse kõige loodu vastu. Caritas on tegelikult armastus kõige kõrgemas astmes.
Kogu paastuaja programm – paast, almus, palve – tugineb sellele armastusele. Ja kui Jumalaema Medjugorjes väidaks, et „armastus ei saa kuidagi asendada paastumist“, siis tõestaks ta sellega, et Maarja ilmumise lool puudub siin tõepõhi, ja et tegemist on illusiooni või häbematu pettusega. Maarja võib ilmuda igal pool ja ta ilmub seal, kus Jumal tahab, aga tema sõnad ei saa vastu rääkida Evangeeliumi põhimõtetele. Armastus on ja jääb esimeseks käsuks.
Võtsin ühe pealelõuna oma kibedast tööajast, et külastada üht vana sõpra, kellega olin pikki aastaid koos töötanud ja kellega mind sidusid mitmed eluideaalid. Mademoiselle R. oli saksa keele õpetaja College SainteMarie’s ja sõja lõpul asutas ta sõprusrühma saksa üliõpilaste vastuvõtuks Pariisis. Enne selle 50. aastapäeva oli aga asutaja saabunud seniilsuse kuristiku äärele ja kolledž oli otsustanud ta vanadekodusse viia.
Meie teed olid vahepeal kaunikesti lahku läinud, aga ta oli minu üle uhke, liialdades mu annete ning teenetega, nagu seda kaugemalt vaadates sageli tehakse. Igatahes uskusin, et seisin tema elus tähtsal kohal.
Nüüd ei tundnud ta mind enam ära. Ka minu nimi ei äratanud temas enam mingit mälestust. Ja tema vaimustus mu sünnipäevapeo puhul Collège de France’is? Ei tea enam. Ja Eesti? Mis Eesti? Kõigest sellest polnud enam midagi järele jäänud. Tema väsinud peas käis ringi ainult tema enda looming, selle algaastad, kõikide nende nimed ja teod, kes olid teda vanaduspõlves asendanud ja kes ei osanud teha oma tööd, nagu oleks pidanud. Mina olin tema ajust lõplikult välja pühitud.
Pariisi taevas oli hall ja vesine, nagu märtsikuus ikka. Seisin tänava ääres ja ootasin bussi, ja tundsin äkki iseäralikku kergendust. Õhk oli värske ning veenire rentslis vulises vaevaltkuuldavalt. Nartsiss minus ei vaadanud enam oma peegelpilti. Sain aru, et paastuda võib ka kaasinimeste austusest ning armastusest, teadmises, et Jumal üksi mäletab meid alati ja hoolib meist, nagu me oleme.
Ilmalik paastumine
Paastumist tuntakse mingil viisil vist kõikides tsivilisatsioonides. Ta ei tarvitse alati olla seotud usuga. Juba vanas Kreekas harjutati paastumist. Stoikuid aitas toidust loobumine tahtejõudu suurendada, Epikurost näis motiveerivat peamiselt hirm seedehäirete ees. Pythagoras lootis end nõnda lahti rebida mateeriast, kindlustada vaimule vaba lendu. Tänapäev nälgitakse esteetilistel või tervislikel põhjustel ja võitlus poliitilisel pinnal kasutab ühe meetodina näljastreiki.
Pythagorase vaade mateeriale väljendub paljudes teistes paganlikes askeesides: mateeria on hädaohtlik, vangistab vaimu, temast peab lahti saama. Kreeka askesis tähendabki harjutamist, treeningut. Filosoof võib end siin võrrelda võiduahne atleediga, kes pingutab, et tingimata jõuda eesmärgile.
Selline sportlik paastumine teeb tavaliselt enesekeskseks ja tuimaks kõige selle vastu, mis maailmas sünnib. Ta avab ka tee ekstaasi, hüpnootilisse olukorda, maagiasse. Ja teatavas staadiumis rikub ta inimese keha ja hinge. Meie esivanemate nõiad vist ei paastunud, aga Siberi šamaanidest on teada, milliseid mürgiaineid nad alla neelasid, nii et ka nende puhul mängib kõht olulist osa.
Paastumine ja almuste andmine