Vernon Subutex. Virginie Despentes

parki minna, aga kott on liiga raske. Ta istub ühe neljakümne ringis naise kõrvale, kes meenutab ähmaselt Jean-Jacques Goldmani. Tal on jalgade vahel maas suur purjeriidest poekott, mis on täis trendikat hipisööki. Tema olekust lausa õhkub intelligentsust, majanduslikku heaolu, tõsidust ja pretensioonikust. Ta väldib teadlikult Vernoni pilku, aga esimene buss, mis mööda läheb, ei ole tema oma. Ta võtab jakitaskust sigareti, Vernon üritab juttu teha, ta teab küll, et naine võtab seda tülitamisena, aga tal on vaja kellegagi natukegi rääkida.

      „Kas pole nagu vastuoluline – selles mõttes, et te sööte ökotoitu ja siis suitsetate?”

      „Jah, aga samas on see minu asi, mida ma teen, eks.”

      „Ja kas te annaks mulle ühe sigareti?”

      Naine pöörab ohates pead, nagu oleks Vernon teda juba mitu tundi ahistanud. Ei maksa üle ka pingutada, mõtleb Vernon, eriline püss see tädi just pole, esimeses nooruses ka mitte, küllap saab ta kenasti poes ära käidud, ilma et keegi talle iga saja meetri tagant külge lööks. Vernon käib peale, ta naeratab ja osutab oma kotile:

      „Mind tõsteti täna hommikul kodunt välja. Mul oli viis minutit, et asjad pakkida ja jalga lasta. Suitsud jäid maha.”

      Naine on umbusklik, aga siis ta suhtumine muutub. Nähes, et tema buss läheneb, võtab ta kotist suitsupaki ja ulatab Vernonile. Naine vaatab talle otse silma ja Vernon märkab, et ta on liigutatud. Tädi on vist eriti õrnake, ta on nutma puhkemas.

      „Ma ei saa teie heaks kuigi palju teha, aga…”

      „Annate mulle terve paki? Super. Saan nüüd kõvasti suitsu teha. Tänud.”

      Bussiaknast viipab naine Vernonile, justkui öeldes, et pole hullu, kõik saab korda. Põlguseta haletsus, mida Vernon naises tekitab, mõjub mehele veel raskemalt kui valimatu sõim.

      Tunni ajaga on tal pakis olnud viis sigaretti ära suitsetatud. Aeg venib kohutavalt aeglaselt. Vernon tahaks kuhugi koti ära panna. Oleks rongijaamades ometi hoiukapid alles.

      Lõpuks tehaksegi raamatukogu lahti. Pilt on talle tuttav. Ta on sealt palju koomikseid ja DVD-sid laenutanud. Kui kõiki päevauudiseid veel ei saanud netist lugeda, käis ta tihti ajalehti sirvimas. Ta võtab radiaatori kõrval koha sisse ja teeb lahti Le Monde’i, mida ei kavatsegi lugeda. Aga kui ta oleks naine, siis tahaks ta küll juttu teha mehega, kes loeb Le Monde’i, eriti kui mehel on mõtlik nägu peas ja ta on sellise moega, et viib ennast küll asjadega kurssi, aga ei jää igasugust jura uskuma.