Pedro oli endale ninna tõmmanud vähemalt kolm maja, kaks Ferrarit, kõik armulood, sõprused, igasugused karjääriväljavaated, oma välimuse ja täiskomplekti hambaid. Ta ei teinud seda häbenedes, teeseldes, et tal ei ole probleemi, ei, tema teema oli eneseimetlus, hüsteeriline pidutsemisvajadus, kirg, mille ta oli täielikult omaks võtnud. Ta hõõrus kokaga igemeid, puistas seda jaki peale, ta oli lähedalt tuttav kõikide Pariisi baaride peldikutega, ta valiski neid eranditult vetsude kasutamiskõlblikkuse järgi. Ta tuli külla ja ajas seda kõikjale, läks ära kaks päeva hiljem, jättes Vernoni endast maha täiesti sodis olekus. Pedrole läksid peale Marvin Gaye, Bohannon, Diana Ross ja The Temptations. Vernonile meeldis tal külas käia, helisüsteem oli erakordselt hea, tugitoolid mugavad ja valmis varutud viskid viisid mõttes rändama, vaheldumisi oldi gängsterid, eradetektiivid ja inglise dändid.
Vernonile oli kätte sattunud foto, kus nad neljakesi peal olid. Tema ja kolm surnut. Nad poseerisid Vernoni ümber, tähistati tema kolmekümne viiendat sünnipäeva. Ilus pilt, selliseid tehti analoogkaameraga ja lasti sõprade jaoks paljundada. Neli udust noormeest, aga saledad, kõik juuksed veel alles, silmad säravad ja nägudel naeratused, milles polnud mingit kibestumust. Nad tõstsid parasjagu klaase, Vernon oli tol õhtul masenduses, kolmekümne viieseks saamine tõmbas ta tuju nulli. Neli kena poissi, õnnelikud oma lolluses, nad ei teadnud millestki midagi, eriti mitte sellest, kui head ajad need olid, arvestades seda, mis elul neile varuks oli. Nad olid suurema osa õhtust Smokey Robinsoni kuulanud.
Pärast Pedro matmist Vernon enam väljas ei käinud ja vastamata kõnede peale tagasi ei helistanud. Ta oli arvanud, et see on faas, et see läheb üle. Ta ei pidanud imelikuks, et pärast nii ränka leinajada oli tekkinud vajadus iseendasse tõmbuda.
Tol ajal oli rahahäda hakanud endast tõsisemalt märku andma, seda enam kippus ta omaette hoidma. Mõte küllaminekust nii, et pole raha pudelitki kaasa võtta, pani ta kutsetest keelduma. Paanika peolemineku ees, sest keegi võis tahta kamba peale grammi osta. Paanika metroos läbipääsmatute turvaväravate ees. Paanika katkise tallaga tossude pärast. Paanika üksikasjade pärast, millele ta polnud kunagi tähelepanu pööranud ja mida ta nüüd hullumiseni peas ketras.
Ta jäi koju. Tänas õnne oma ajastu eest. Ta ahmis sisse muusikat, sarju, filme. Vähehaaval lõpetas ta raadio kuulamise. Kahekümnendast eluaastast peale oli selle sisselülitamine tal hommikuti esimene liigutus olnud. Nüüd oli see aga tema jaoks häiriv ega pakkunud huvi. Tal oli kadunud harjumus uudiseid kuulata. Telekas oli kuidagi iseenesest ära langenud. Internetis oli liiga palju tegemist. Ta viskas netis veel pealkirjadele pilgu peale. Põhilise aja veetis ta aga pornosaitidel. Ta ei tahtnud enam kuulda kriisist, islamist, kliimamuutustest, heitgaasidest, orangutanide väärkohtlemisest või romadest, keda enam bussi peale ei taheta lasta.
Vernonil on oma mullis mugav. Ta peab seal hingitsedes vastu. Vähendab kõik tegevused miinimumini. Sööb vähem. Kõigepealt tõmbas ta õhtusöögi lahjemaks. Supp Hiina kiirnuudlitest. Ta ei osta enam liha, valk jäägu sportlastele. Põhiliselt toitub ta riisist. Seda varub ta viiekiloste kottide kaupa Vendade Tangide poest. Ta vähendab sigarettide arvu, lükkab esimest edasi, venitab teisega, pärast hommikukohvi mõtleb, kas ta üldse kolmandat tahabki. Konid paneb kõrvale, et miski raisku ei läheks. Vernon tunneb ümbruskonna kontoreid, mille uste juures inimesed päeval kimumas käivad, vahel läheb ta mööda, aeglustab sammu, korjab pikemad konid kokku. Ta tunneb ennast nagu kustuv lõke, mille süsi veel vahel tuulekese peale hõõguma lööb, aga mitte piisavalt, et tulehakatist süüdata. Hääbuv tuli.
Vahel tuleb tal küll tegutsemishoog peale. Ta läheb LinkedIni ja teeb nimekirju inimestest, kellel paistab veel töökoht olevat ja keda ta on kunagi tundnud, lubades endale, et võtab nendega ühendust. Ta mõtleb, mis loo ta neile räägiks, selle algus oleks kindlasti seotud mõne tüdrukuga. Tema kepivenna identiteet muudab teised mehed mõnusale jutuajamisele altimaks. Niisiis ütleks ta, ma olin vahepeal Pariisist ära, panin üht ungarlannat, kes mu Budapesti viis, või ilusat ameeriklannat, kes kogu aeg ringi reisib, rahvusel pole vahet, peaasi on anda mõista, et ta on kõvasti lõbutsenud, ja näe nüüd olen jälle tagasi, otsin tööotsa, suht ükskõik millist, järsku oskad midagi soovitada. Ta püüaks mõjuda nagu seikleja, ja rahulikult, mitte jätta närvilist muljet. Nutsu osas pole tal muidugi midagi luuletada, on täiesti selge, et tal pole sentigi. Samas pole ta kunagi rahas supelnud. Omal ajal andis see inimesele usaldusväärsust juurde. See oli enne 2000. aastaid, kui rahvas hakkas kontsertidel nagu muuseas kandma uusi kalleid firmajalatseid, uhkeid trendikaid käekellasid, hästiistuvaid teksaseid, mille lõikest oli aru saada, et need on viimase aasta jooksul ostetud. Pärast edeva rokibrändi Zadig & Voltaire võidukäiku on rahapuudus kaotanud oma poeetilise võlu, kuigi just see oli pikki aastakümneid tõelise, äraostmatu artisti kvaliteedimärgiks olnud. Nüüd on aga isegi rokitööstuses kaotajad surnuks kuulutatud.
Aga tegelikult ta abi küsimiseks ühtegi kõnet ei tee. Ta ei oskaks ka öelda, mis teda täpsemalt tagasi hoiab. Tal on olnud aega sellele mõelda. See jääbki mõistatuseks. Ta on otsinud internetist nõuandeid patoloogilistele edasilükkajatele. Ta on koostanud nimekirju asjadest, mida tal on kaotada, mis on ohud, kõrvale nimekirja asjadest, mida tal on võita. See ei muuda midagi. Ta ei helista kellelegi.
Alexandre Bleach on surnud. Facebook on järsku tema nime täis, aga Vernon ei hammusta kohe läbi. Ta leiti surnuna, hotellitoast.
Kes tema hilinenud üürimakseid tasuma hakkab? See on esimene küsimus, mis Vernonile pähe tuleb. Viimastel nädalatel saadetud meilidele ja sõnumitele pole vastust tulnud. Tema abipalvetele. Ta oli harjunud, et Alexil läheb reageerimisega kaua. Vernon lootis tema peale. Nagu ikka siis, kui olukord kriitiliseks läks. Alexandre aitas ta lõpuks alati hädast välja.
Vernon istub arvuti taga, tema rinnus turnivad üksteise otsas vastakad või veidrad tunded nagu kassid, keda kiire ja halastamatu käsi kotti topib. Internetis levib uudis nagu katk. Alexandre on juba pikka aega kõigi omand olnud. Vernon arvas, et on sellega harjunud. Kui Alexandre plaadi välja andis või turneed alustas, võimatu oli sellest mitte kuulda. Ei möödunud tundigi, mil teda poleks jälle olnud näha kusagil esiplaanil tõmblemas, oma kaunil sügaval narkar-crooner’i häälel mingit mõttelagedust laulmas. Alexandre’it oli tabanud edu nii, nagu mõnele sõidab otsa veoauto: ta just ei jätnud sellist muljet, et ta on asjast terve nahaga välja tulnud. Tema probleemiks polnud mitte ülbus, vaid pigem äge meeleheide, mis mõjus tema lähedastele väsitavalt. Raske on näha inimest, kes on saavutanud kõik, mida hing võiks ihaldada, ja siis samas tunda veel kohustust teda sellepärast lohutada.
Polegi veel pilte laibast hotellitoas. Küll nad tulevad. Alexi surma põhjus on uppumine. Vannis. Šampanja ja tablettide koosmõju, jäi magama. Kurat teab, mida ta sealt vannist otsis, üksi, hotellis, pärastlõunasel ajal. Kurat sedagi üldse teab, mis selle mehe nii lootusetult õnnetuks tegi. Oma surma suutis Alex siis ka tuksi keerata. Surm hotellis on liiga keskpärane, et eeskujuks võtta, ja mitte piisavalt jube, et mõjuda eksootiliselt. Ta võttis endale tihti linnas mõneks päevaks hotellitoa, mujale ööbima minekuks piisas juba sellest, kui ta arvas, et näeb kodu juures fotograafi. Alexile meeldis hotellis elada. Ta oli neljakümne kuue aastane. Kes ootab andropausi alguseni, et siis üledoosi surra? Michael Jackson, Whitney Houston… mingi mustade teema äkki.
Bleachile meeldis vanu sõpru näha. See tabas teda küll nagu kusehäda, aga see tabas teda regulaarselt. Ta ei pruukinud aasta või isegi kaks endast mitte mingit elumärki anda ja siis kukkus ühtäkki paaniliselt helistama, meilidega pommitama, ta võis isegi ühe või teise juurde koju ilmuda, ette teatamata. Temaga polnud võimalik kuhugi baari joogile