Teisel aastal oli ta tegelenud Johnny Halliday biograafia jaoks pildimaterjali kokkupanemisega, võtnud ennast arvele äsja nime vahetanud töötukassas ning hakanud oma isiklikku kollektsiooni otsast müüma. Ta sai tänu eBayle kenasti hakkama, ta poleks ilmaski osanud ette kujutada, et 2.0 maailmas selline fetišismihullus valitseb, osteti kõike: promokraami, koomikseid, plastmassist kujukesi, plakateid, fänniajakirju, fotoraamatuid, T-särke… Kui algul müüma hakkad, siis hoiad ennast tagasi, aga väikese stiimuli peale hakkab asjadest lahti saamine juba meeldima. Ta oli järk-järgult likvideerinud majapidamisest kõik jäljed oma eelmisest elust.
Ta oskas vääriliselt lugu pidada mõnusatest hommikutest, mil mitte keegi ei tule ajudele käima. Tal oli lõputult aega muusikat kuulata. Ja mingid Killsid, White Stripesid ja kõikvõimalikud Strokesid võisid lõpuks ometi välja anda nii palju plaate, kui süda lustis, ilma et Vernon oleks olnud kohustatud sellega tegelema. Ta lihtsalt ei suutnud seda uut kraami enam ära kuulata, see oli üks lõputu tulv, selleks et ennast kursis hoida, oleks pidanud end kanüüliga netti ühendama ja vahetpidamata uut heli sisse laskma.
Samas ei olnud ta oodanud, et pärast poe kinnipanekut peab ta tüdrukute saamiseks nii palju tõmblema. Räägitakse küll, et rokenroll on meeste teema, aga eks igasugust sitta räägitakse, Vernonil olid ka oma naiskliendid, ja need ikka vaheldusid. Tal oli tüdrukutega tõsiselt hea klapp. Truu ta polnud ja mida enam ta mõnest plikast lahti üritas saada, seda enam too Vernoni küljes rippus. Piisas ainult sellest, et tüdruk tuli oma peikaga plaati ostma, ja nädala jooksul oli ta üksinda poes tagasi. Ja lisaks oli terve rida ümbruskonnas töötavaid tüdrukuid, ilupoe omad tänava lõpust, tüdrukud ületee poest, postkontorist, restoranist, baarist, ujulast. Meeletu kullaauk, mis sulgus tema ees võtmete üleandmise hetkel.
Püsisuhteid oli tal elu jooksul olnud vähe. Nagu paljud teisedki tema tuttavad, pidi ka Vernon elama mälestusega tüdrukust, kes ära läks. Sellest, kes talle päriselt korda läks. Tema tüdruku nimi oli Séverine. Vernon oli kakskümmend kaheksa. Et ta oli liiga kinni oma seelikuküti imagos, ei saanud ta tol ajal pihta, et just see tüdruk oligi see õige. Vernon oli vägev tänavakõuts, metsik ja sõltumatu, kõik tema sõbrad imetlesid sundimatut elegantsi, millega ta naisi vahetas. Sellisena ta ennast igatahes ise nägi. Ühe öö nauding, võrgutaja, mees, kes ei seo ennast, keda ükski tüdruk naljalt ümber sõrme ei keera. Ta ei loonud enda suhtes illusioone: nagu paljudele ebakindlatele tüüpidele, andis temalegi julgust teadmine, et tal on võime naine nutma ajada.
Séverine oli pikka kasvu ja ülienergiline, nii energiline, et see muutus väsitavaks, tal olid lõputult pikad jalad, tal oli sellise rikka pariisitari olek, kes võib kas või lambanahast vesti selga tõmmata ja ikka šikk välja näha. Ta haaras alati härjal sarvist, oskas majapidamises kõike teha ega peljanud isegi tee ääres rehvi vahetada, ta oli rikkurite võsuke, kes oli harjunud üksi kõigega hakkama saama ja sealjuures mitte vinguma. Mis ei tähenda, et ta poleks eraelus osanud ennast lõdvaks lasta. Kui Vernon tema peale mõtleb, näeb ta vaimusilmas Séverine’i paljana voodis, kus talle meeldis terveid nädalavahetusi veeta. Ta oli isegi vinüülimängija madratsi kõrvale maha pannud, et ei peaks plaadi vahetamiseks püsti tõusma. Aseme ümber olid kuhjas tema suitsud veepudel telefon, mille juhe oli alati puntras. See oli tema kuningriik. Mitu kuud oli sinna lubatud ka Vernon.
Ta oli selline tüdruk, keda ema oli õpetanud mitte pisaraid valama, kui peaks selguma, et teda petetakse. Séverine surus hambad risti. Vernon oli lollisti vahele jäänud – ja teda oli pannud imestama, et naine teda otsekohe maha ei jätnud. Séverine oli öelnud „ma lähen ära” ja siis andeks andnud. Vernon oli sellest järeldanud, et naine ei suuda temast ilma jääda, ja temas oli tekkinud kerge põlgus naise nõrga iseloomu vastu. Järelikult võis samas vaimus edasi lasta. Neil oli juba kolm või neli tõsist tüli olnud, mille käigus ütles Séverine, vaata ette, kui nii edasi läheb, siis lähengi minema sa ei jäta mulle teist valikut, ja Vernon oli veendunud, et ta ei teeks seda. Ta polnud osanud midagi kahtlustada. Kui ta oli teada saanud, et Séverine’il on keegi teine, oli Vernon tema asjad pappkasti pakkinud ja alla kõnniteele jätnud. Pilt möödakäijate poolt läbituhnitud ja ukse ette laiali puistatud riietest, raamatutest ja potsikutest kummitas teda vist aastaid. Rohkem ta naisest ei kuulnud. Vernonil oli läinud kaua aega mõistmaks, et ta ei saagi temast üle. Tal on oma tunnete eiramise peale annet. Ta satub tihti mõtlema, milline tema elu võiks olla, kui ta oleks Séverine’iga kokku jäänud. Kui tal oleks olnud julgust loobuda sellest, kes ta enne oli, kui ta oleks teadnud, et inimene jääb niikuinii ilma kõigest, mis talle vähegi korda läheb, ja et seda tasuks ennetada. Séverine on kindlasti lapsed saanud. Ta oli seda tüüpi tüdruk. Kes pesa punub. Jäädes ikka sama võluvaks. Mitte mingi vinguv eit. Vinge naine, küllap sööb ainult ökovärki ja huvitub kirglikult kliimasoojenemisest, kuid Vernon on kindel, et Séverine kuulab jätkuvalt Trickyt ja Janis Joplinit. Kui nad oleksid kokku jäänud, oleks ta kohe pärast poe sulgemist endale töö otsinud, sest neil oleks lapsed olnud ja tal poleks muud üle jäänud. Ja praegu arutaksid nad, mida teha vanema poja savuprobleemi ja tütre anoreksiaga. On nagu on. Vernonile meeldib mõelda, et ta on suuremad kahjud ära hoidnud.
Praegu saab Vernon vähem keppi kui abielumees. Ta poleks osanud ettegi kujutada, et suudab nii kaua seksita olla. Facebook ja Meetic on toredad vahendid, millega kodust lahkumata lantida, aga kui just ei taha Second Life’is virtuaalseksi teha, tuleb lõpuks tüdrukuga kohtumiseks ikkagi välja minna. Leida riided, millega näeks välja nagu hipster ja mitte nagu vana prükkar, korraldada asjad kuidagi nii, et ei peaks minema kohvikusse ega kinno, väljas söömisest rääkimata… ja et ei peaks teda enda juurde tooma, et ta ei näeks tühje kappe, armetus seisus külmikut ega jäledat korralagedust, millel pole midagi ühist veendunud poissmehe meeldiva kaosega. Vernoni korteris valitseb kantud sokkide hais, tüüpiline vanapoisi aroom. Ta võiks aknad lahti teha, ennast lõhnastada. See aroom märgib tema territooriumi. Kokkuvõtteks sebibki ta tüdrukuid internetis ja laseb nendega kokku lepitud kohtumised lihtsalt üle.
Vernon tunneb naisi, ta on nende peal palju kätt harjutanud. See linn kubiseb eksinud hingedest, kes oleks valmis tema kodu kasima ja neljakäpukil pikalt suhu võtma, kindlaks sihiks tema tuju tõstmine. Aga oma vanuses ei looda Vernon enam, et see kõik omakorda temalt endalt suuri pingutusi ei nõuaks. See, kui naine on vana ja kole, ei tähenda, et ta kuidagi vähem pinda käiks või vähem nõudmisi esitaks kui mõni kahekümnene sekspomm. Naiste puhul on tüüpiline, et nad hoiavad ennast mitu head kuud tagasi ja siis hakkavad oma tegelikku iseloomu näitama. Vernon hoidub heaga seda tüüpi naistest, kellele ta peale võiks minna.
Sõpradega on teine lugu. Pikkade aastate jagu ühist muusikakuulamist, kontsertidel käimist ja bändidest rääkimist – see side on püha. Läbikäimine ei lõppe ära pelgalt sellepärast, et tuleb kohtumispaika muuta. Aga see oli küll muutunud, et nüüd tuli helistada ja kohtumine kokku leppida, enne astuti aga lihtsalt uksest sisse, kui sinnakanti satuti. Vernon polnud harjunud õhtusööke, kinoskäike või jooki ja joint’i ette planeerima… Järk-järgult, ilma et Vernon oleks sellele erilist tähelepanu pööranud, olid paljud sõbrad kolinud väikelinnadesse, kas siis naiste ja laste pärast ja sellepärast, et ei suudetud enam kolmekümnel ruutmeetril elada, või sellepärast, et elu Pariisis oli liiga kallis ja otsustati ettenägelikult kodulinna tagasi minna. Üle neljakümneaastastest kannatas Pariis enda piirides hoida vaid kinnisvaraomanike järeltulijaid, ülejäänud rahvas pidi oma elu mujal jätkama. Vernon oli paigale jäänud. Võimalik, et see oli vale otsus.
Ta oli sellele lagunemisele alles siis pihta saanud, kui üksildus ta juba elusalt kinni oli müürinud. Sellele oli järgnenud kaotuste ahel.
Alguse sai see Bertrand’ist. Vähk oli tagasi tulnud. Sel korral kõrri. Esimesega ta juba oli vatti saanud. Ta uskus, et on asjast välja tulnud. Igatahes olid tema sõbrad tähistanud paranemist nagu