Alex oli endale oma VIP-ide seltskonnast palju sõpru hankinud. Aga temas oli olnud veendumus, et tema „päriselu” oli lõppenud edu saabumisega. Vernon oli talle ikka ja jälle püüdnud näidata, et tegemist on lihtsalt vaimuseisundiga: kolmekümnenda eluaasta ringis hakkavadki asjad oma võlu kaotama, oled sa siis juhutööline või megastaar, ükskõik, mitte kellegi jaoks ei keera asjad paremuse poole. Vahe on selles, et nende jaoks, keda edu ei taba, pole ka mingit kompensatsiooni. Ei ole nii, et kui noorus hakkab käest ära libisema, siis saab äriklassis ümber maailma reisida, kõige ilusamaid tüdrukuid keppida, lahedate diileritega semmida või Harley Davidsonidesse investeerida. Aga Alex ei teinud kuulmagi. Ja ta tundus päriselt nii õnnetu, et oligi raske talle selgeks teha, kuidas tal vedanud on.
Esimest korda poeuksest sisse astudes oli Alexandre veel poisike. Tema suured, pikkade kaardus ripsmetega ääristatud silmad andsid talle lapseliku ilme. Ta tuli õllepudeliga, võttis taburetil koha sisse ja küsis plaate kuulata. Alexi silmis jäi Vernon inimeseks, kelle kaudu oli talle avanenud võlumaa: selleks, kes andis talle esimest korda kuulata Stiff Little Fingersi kontserdi kaksikplaati, The Redskinsi, Bad Brainsi esimest EP-d, Sham 69 Peel Sessioni salvestust või Code of Honori lugu „Fight or Die”. Alex oli veel alaealine, tal olid paksud põsed ja ta ei mänginud veel kõva meest. Naeratusel oli tema kiires tipputõusmises kindlasti suur roll – see naeratus mõjus samamoodi nagu YouTube’ist kassivideote vaatamine. Oli vaja psühhopaadist sarimõrvari närvikava, et selle suhtes külmaks jääda. Ta tinistas pilli ja kiunus nagu kõik ülejäänudki, ühes või teises bändis. Nagu vahel ikka, olid au ja kuulsus täiesti ootamatusse kohta lajatanud. Tolle aja skeenes oli kangelasi küll, inimesi, kelle nimel oleks võinud kõik panti panna. Ja kes olid kõik, täielikult või osaliselt, lihtsalt ära kadunud. Narkootikumid hakkasid Alexi köitma suhteliselt hilja ja imesid ta siis kogu täiega endasse. Aga sellel poisil oli alati nagu mingi nähtamatu ora rinnus. Ta võis väiksemagi asja üle nalja heita, aga tema pilgus oli miski, mingi mõra, mis võis iga hetk vabalt süveneda.
Vernoni närib nõmedalt pragmaatiline küsimus: kes tema üüri nüüd maksab? See hakkas pihta natuke pärast Jean-No surma. Nad olid juhuslikult Bonsergent’i jaama juures kokku sattunud. Alexandre oli talle käed ümber löönud. Nad polnud tükk aega näinud, viimati Tricky kontserdil Élysée Montmartre’is. Kui said ära kannatatud esimesed ebamugavad minutid, mil tuli mängida läbi hale stseenike vanadest sõpradest, kellel on nii paljust rääkida, nagu oleks Vernoni eBay müügijutud sama huvitavad kui lood Iggy Popiga jahi peal laksimisest, läks Alexandre’iga hängimine täitsa lahedaks.
Alex oli tol päeval räige laksu all. Ta meenutas oma kaootilise entusiasmi ja kiire jutuvadaga poissi, kes pole tükk aega kodus käinud, aga peaks nüüd selle ette võtma. Kõnniteed olid lume all ja teda oli vaja küünarnukist püsti hoida, et ta käpuli ei käiks. Ta oli oma tavapärase entusiasmiga peale käinud, et Vernon kuhugi sinnasamasse tema diileri juurde kaasa tuleks. Klassi priimuse välimusega eriti pugeja tüüp, kes GarageBandis muusikat komponeeris. Ta suitsetas mingit Hollandi kama, mis oli nii kange, et pani kohe pea valutama. Ta tahtis iga hinna eest neile oma „uuemat kraami” lasta. Nad olid ära kannatanud terve rea sündikäike, mis olid keevitatud pehmelt öeldes ebaühtlase biidi külge. Alex oli juba niigi pilves, tema kuulas seda paska ülima huviga, seletades diilerile, et ta ise tegeleb hertsidega, helivõngetega, millega võib teatud kindla järjestuse korral lõpuks ajutegevust mõjutada. Ta aina vatras oma ajulainete sünkroniseerimisest ja diiler kuulas vaimustunult. Kõik teadsid tõde – Alex polnud juba aastaid olnud võimeline ühtegi viisijuppi komponeerima. Ta jäi nende „alfalainetega” jändama, sest ei suutnud kolme akordi ritta seada ega ühtegi talutavat refrääni kirjutada.
Öö oli juba käes, kui nad ennast jälle kõnniteelt leidsid. Autosid liikus vähe ja tänavad olid kummaliselt valged ja vaiksed. Vernon oli irvitanud näitlejanna üle, kes üleni mustas neli korda kolm suuruses plakatil mootorratta otsas hööritas. Ta oli öelnud midagi õelat, stiilis „see eit näeb nii nõme välja, et ma paneks pigem kumminaist”, ja Alex oli kramplikult naernud. Ta ilmselgelt tundis seda naist. Vernon mõtles endamisi, kas nad olid ka sebinud. Alex meeldis tüdrukutele, tal polnud vaja selleks plaate müüa. Paljud tema sõbrad olid VIP-id, inimesed, kelle nime ja nägu teatakse nendega kohtumata. Ta salvestas nende numbreid mobiilis varjunimede all juhuks, kui see tal ära varastatakse või kaduma läheb. Mõte sellest, et tema telefoniraamat võib suvaliste inimeste kätte sattuda, tekitas temas parakaid. Tihti juhtus nii, et kui tal telefon helises, siis vaatas ta nõutult ekraani ega suutnud meenutada, kellele sinna ilmunud nimi viitab. Näiteks jäi ta „BS-i” üle juurdlema: võis see olla Bonnaire Sandrine, Bugsy Stomy, Benchetrit Samuel või mõni veelgi keerulisem varjunimi, näiteks Barbaarne Smurf või Buliimikust Sodomiit? Mitte kuidagi ei tulnud meelde, siis kuulas ta sõnumi ära ja talle meenus, et „BS” on „baari sitamaja”, sest just seal oli ta tundide kaupa Julien Doréga juttu ajanud. Tol hetkel oli see pidanud talle kindlasti lausa ilmutuslik tunduma. Nagu paljud küsitavad asjad, mida öösel pärast kella kolme tehakse.
Vernon oli küsinud „sa Jean-Nod mäletad?” Muidugi mäletas. Nad olid lühikest aega mänginud bändis nimega Nazi Whores, päris 1990ndate alguses. Nad polnud üle kümne aasta näinud. Jean-No jälestas Alexi ja kõike, mida too esindas – tekstipõhist rokki, bobo-militantismi1 ja eelkõige ootamatut edu, mida ei saanud kuidagi tutvustega seostada ja mis ajas Jean-Nod hulluks. Nad olid toiminud tandemina, tegutsenud samadel suundadel – üks oli saanud peavõidu ja teine polnud mitte kuhugi jõudnud. See võrdlus oli tema jaoks talumatu, Alexi kirumisele kulutas Jean-No kõvasti aega. „Seda tead, et ta on surnud?” ja Alex oli vapustusest kaameks tõmbunud. Vernonil oli sellist teesklematut emotsiooni nähes ebamugav hakanud, aga tal polnud südant lisada „ära tee sellist nägu, ta ei seedinud sind ju üldse, olgem ausad”. Alex oli peale käinud, et viskab Vernoni taksoga koju ja tuleb tema poole. Nad olid üsna ruttu ühele lainepikkusele saanud – kaks närvilist hamstrit, kes jooksuga ühiselt ratast ringi ajavad. Alex oli diivanile kerra tõmbunud ja tundis ennast nagu kookonis. Talle tohutult meeldis selle korteri piiratud ruum, ta tõmbus looteasendisse ja tundis, et on Vernoni juures kaitstud. Nad olid kuulanud The Dogsi, seda polnud kummalgi juba kakskümmend aastat ette tulnud. Alex oli kolmeks päevaks jäänud. Tal oli kinnisideeks tema niinimetatud „uurimistöö” binauraalsetest rütmidest ja ta sundis Vernoni kuulama mitut tüüpi laineid, millel pidi alateadvusele sügav mõju olema, aga mis, nagu välja tuli, ei suutnud isegi korralikku migreeni tekitada. Alexil oli tulles viis grammi kaasas. Nad olid selle ära nohistanud rahulikus tempos nagu vanad kalad. Vernon kippus muudkui ära vajuma – koka muutis ta lõdvaks ja aitas uinuda – ja Alex oli võtnud nõuks ennast tema diivanil intervjueerima hakata. Tal oli kaasas vana kaamera, ta oli pannud teleka kõrvale üksteise otsa kolm väikest tunniajase mahuga videokassetti ja kui Vernonile oli jälle pilt ette tulnud, siis oli ta saanud lausa uskumatu etteaste osaliseks, „mees, sa saad onju aru, et see siin on minu testament? Ma jätan selle sinu kätte. Näed, kuidas ma sind usaldan”. Ta ei olnud enam päris täie mõistuse juures. Siis oli ta jälle kukkunud jutustama oma delta ja gamma lainetest, loomeprotsessist ja mõttest luua muusikat, mis oleks nagu narkootikum, mis mõjutaks närviühendusi. Vernon oli juba meeleheitel, Alex muudkui lasi talle oma jama ja sundis seda kõrvaklappidest kuulama.
Vernon oli käinud poest oma lauljast sõbra krediitkaardiga kokakoolat, suitsu, krõpsu ja viskit ostmas. „Kuule aga siin pole ju päriselt midagi süüa, millest sa üldse elad praegu? Tahad, ma annan sulle veits sulli?” Vernonil oli kahe kuu üür maksmata, ta nägi kõvasti vaeva, et ei tekiks kolme kuu võlga, mingi linnalegendi järgi pole alla selle väljatõstmist karta. Nii see algaski. Alexandre oli tema kontole kolme kuu summa kandnud – ausalt ka mees, mulle teeb see kõige rohkem rõõmu. Ja Alex oli ära minnes peale käinud „helista kui sul on pappi vaja, vaata, mul on seda küll… Lubad, et helistad, eks?”
Ja seda Vernon tegigi. Algul oli ta mõelnud, et saab teisiti hakkama, aga kui jooksis juba neljas kuu võlga, siis oli ta selle ära teinud. Alex oli ta hädast välja aidanud. Pikema jututa. Ja mõne kuu pärast oli Vernon uuesti helistanud. See oli küll ebamugav, aga