See, et tuli harjuda teda nägema vanainimese pidžaamas, oli olnud paras šokk. Juuste kadumine oli veel kuidagi talutav. Aga selle naeruväärse pidžaama peale tõmbus Vernoni süda küll kokku. Bertrand ei suutnud süüa, seda ei muutnud ka maailma parim kanep. Talle iseloomulik jässakus oli läinud. Kollaseks tõmbunud naha all liiga esiletükkivaks muutunud luud mõjusid eemaletõukavalt. Ta kandis ikka kangekaelselt oma pealuuga sõrmuseid, mis tema sõrmedelt muudkui maha libisesid. Ta nägi päev-päevalt enda suremist pealt, ise täie mõistuse juures.
Siis tulid pidevad valud, täielik jõuetus ja kooljamask. Nad viskasid muudkui morfiinipumba üle nalja, sest lõõpimine oligi nende ainuke suhtlusvorm. Vahel rääkis Bertrand ees ootavast surmast. Ta ütles, et ärkab öösiti hirmust üles, ja ütles „kõige hullem on see, et mul on pea täiesti selge, ma tunnen, kuidas keha otsad annab ja ma ei saa sinna midagi teha”. Vernon ei saanud ju vastata „kuule vana, ole nüüd, küll kõik joonde läheb, pane ikka vastu noh”. Nii kuulasidki nad hoopis The Crampsi, The Gun Clubi ja MC5-i ja jõid õlut, kuni Bertrand veel suutis. Pere oli küll maruvihane, aga, olgem ausad, mis neil ikka öelda oli.
Ja siis teade tema surmast, ühel hommikul, SMS-iga. Vernon, nagu ka teised, oli ennast matustel vaos hoidnud. Mustad prillid. Need olid kõigil kodus olemas, samuti viisakas must ülikond. Alles hiljem oli kimbatus võimust võtnud. Kimbatus ja igatsus. Refleks tema numbrit valida, suutmatus tema viimaseid häälsõnumeid kustutada, suutmatus juhtunut uskuda. Mingist vanusest alates enam surnutest ei lahkuta, jäädakse nende aega, nende seltskonda. Joe Strummeri surma-aastapäeval oli Vernon käitunud nii, nagu oleks Bertrand ikka veel elus: ta oli õllede kõrvale terve The Clashi diskograafia ära kuulanud. See bänd polnud talle kunagi huvi pakkunud. Aga selline see sõprus ongi: õpitakse teise mänguväljakul mängima.
Tol 2002. aasta detsembrikuu päeval seisid nad järjekorras, et osta lõhet, sest Bertrand pidi veetma aastavahetuse mingi norralannaga, kellele ta tahtis oma kulinaarsete oskustega muljet avaldada. Ta oli veendunud, et suitsulõhet tuleb osta just sellest viienda linnajao poest ja mitte kusagilt mujalt. Pärast üsna pikka metroosõitu olid nad nüüd oma korda ootamas. Saba ulatus kõnniteele, vähemalt neljakümne minuti jagu passimist. Vernon oli läinud suitsu ostma ja oli tubakapoe raadiost kuulnud teadaannet, et Strummer on surnud. Ta oli Bertrand’i juurde tagasi läinud. Ei, ära jama! Kas sa tõesti arvad, et ma jamaks sellise asjaga? Bertrand oli läinud näost kaameks, oli ostnud ikkagi oma lõheportsu, samuti kaks pudelit viina. Teise olid nad kummutanud lugu „Lost in the Supermarket” lauldes ja meenutades, kuidas nad Strummeri soolokontserdil olid käinud. Vernon oli lihtsalt seltsiks kaasa läinud, ja kohapeal oli ootamatu tundepuhang ta rivist välja löönud, ta oli õla vastu sõbra õlga surunud ja talle oli pisar silma tulnud. Ta ei rääkinud sellest kunagi, aga Joe Strummeri surmapäeval oli ta kõik üles tunnistanud, mispeale Bertrand oli öelnud, jaa ma tean ma nägin küll, aga ma ei tahtnud sulle selle pärast puid alla panna. Persse küll, Strummer. Teist sellist ei ole ju, noh!
Kolm kuud hiljem oli kord Jean-No kätte jõudnud. Ei mingit joovet ega kiiruseületamist. Maantee, veoauto, kurv ja udu. Naisega nädalalõpu väljasõidult tagasi tulles oli Jean-No tahtnud raadiojaama vahetada. Naine oli pääsenud ninaluumurruga. See uus, mis talle kokku keevitati, oli vanast ikka kõvasti parem. Jean-No ei saanudki sellest rõõmu tunda.
Tol pühapäeval oli Vernon sõbranna pool, lebotas pooleldi seina najale üles tõmmatud madratsil idamaise pleedi all, milles oli nii palju pläruauke, et neid oleks võinud mustriks pidada. Nad pidid õhtu otsa projektoriga filme vaatama, kavas kõik „Tulnuka” osad. Neiu elas Goncourt’i metroopeatuse juures katusetoas. Seal lähedal asus üks viimaseid filmilaenutusi. Nad olid juba ära vaadanud „Kangelase värvid” ja „Mad Maxi”, „Ristiisa” ja „Ebamaise ilu”. See tüdruk oli tõeline pärl, fännas nii manti kui mangasid. Mitte selline, kes tahab kogu aeg väljas käia. Ainus, mis tema juures närvidele käis, oli kuule musu palun mine too poest kommi. Viis korrust, jala. Vernonil polnud väga tahtmist abivalmis musu olla. Tüdruk oli just toonud hiiglaslikul kandikul jääd täis kokaklaasid, film oli pausi peal ja Vernon oli kõne vastu võtnud, kui telefon helises, seda tegi ta pühapäeviti harva. Aga arvestades, kui ammu Émilie talle viimati helistanud oli, aimas Vernon, et võib tähtis jutt olla. Émilie oli just Jean-No nooremalt õelt uudist kuulnud. Vernoni oli üllatanud see, et just tema sõprade teavitamisega tegeles. Jean-Nol oli ju naine olemas. Olgu, haiglas keerulisel hetkel küll, aga et nüüd veel armukese kaudu infot levitada. Vernon oli Émilie’ga päris lähedane olnud, aga siis oli suhtlus soiku jäänud ja ega nüüdki polnud õige hetk ennast teineteise käekäiguga kurssi viia.
Vernon oli peale käinud, et nad filmi edasi vaataksid. Endamisi oli ta mõelnud, et ei tunnegi eriti midagi. See hämmastas teda. Ta oli arvanud, et on lihtsalt paksu naha kasvatanud. Samas oli ta ju Jean-Noga iga nädal kokku saanud ja pärast Bertrand’i surma veelgi lähedasemaks muutunud. Nad käisid Gare du Nord’i jaama lähedal ühes Türgi kohas söömas, tellisid alati sama kaheteisteurose menüü, mille jääkülma õllega alla loputasid. Jean-No oli suitsetamise maha jätnud, sellega kõvasti vatti saanud. Kui ta, vaeseke, oleks teadnud, et polegi mõtet, siis oleks ta endale ööseks äratuskella pannud, et veel rohkem suitsu teha. Jean-No oli endale naiseks võtnud range tädi. Paljud mehed tunnevad ennast karmi järelevalve all kindlamini.
See oli talle alles hiljem, keset ööd, kohale jõudnud. Unne- vajumise hetkel oli ta tundnud jääkülma torget. Ta pidi riidesse panema ja välja minema – külma käes kõndima, üksi olema, ristuvaid tulesid ühtesulavaid liikuvaid kehasid nägema ja jalge all maapinda tundma. Ta oli elus. Tal oli raske hingata.
Vernon käis tihti öösiti üksi jalutamas. See harjumus oli tal tekkinud 1980ndate lõpul, kui rokkarid olid hakanud hiphoppi kuulama. Public Enemy ja Beastie Boys olid Slayeriga sama plaadifirma all ja sellest oli tekkinud ühenduskoht. Ta oli poes sõbrunenud ühe Funkadelicu fänniga, oli selline vaikne, lühike ja kärnas valge, tagantjärele arvab Vernon, et küllap oli heroiini peal, aga tol ajal ta otsi kokku ei viinud. Tüüp tegeles täägimisega, kirjutas signatuuri „Zona” igale poole, kuhu aga sai. Nende suhtlus ei kestnud kaua, Zonal oli tänavatel tegutsemisest kopp ees, „metroo on ikka õige teema”, ta tahtis vaguneid ja kioske täägida, aga Vernonil polnud tahtmist temaga seal all kaasas jõlkuda. Talle polnud see pisik külge hakanud, temalt nõudis suurt pingutust, et kuulata kangelaslugusid grupeeringutest nagu 93 MC või MKC, loetamatust wild style’ist või vahukomme meenutavast throw up-stiilist… Ta sai aru küll, et mingi võlu asjal on, aga talle ei hakanud see lihtsalt külge. Teda ennast tõmbas käima see, kui sai kaelaluumurruga riskides mõnele katusele ronida ja siis kaks tundi grafitipurgi vaikuses veeta, vahepeal kimumispause teha ja vaadata, kuidas all inimesed edasi-tagasi käivad ega tule selle pealegi, et üles vaadata ja hääletu öövahi siluetti märgata.
Oma elu esimesel ööl ilma Jean-Nota oli Vernon kõndinud seni, kuni tallad tulitama hakkasid, siis oli ta veel edasi kõndinud. Ta mõtles Jean-No lastele, aga ei suutnud sellest kuidagi sotti saada. Isata jäänud lapsed. See mõte ei läinud kohe üldse kokku pildiga nendest kolmest lollakast pärdikust, kes vahetpidamata tähelepanu, maiustusi või uusi mänguasju nuiasid.
Jean-No käitus mõnuga nagu viimane tropp. Ta oli ennast täis. Ta oli alati ülikahtlast muusikat kuulanud, teismelisena meeldisid talle Einstürzende Neubauten ja Foetus, hiljem oli ta jõhkrale hardcore pungile üle läinud, fännas Rudimentary Penit ja karskust propageerivat Minor Threati, juues ise nagu loom. Samas pidi Jean-Nod ikka kõrgelt hindama, et temaga väljas käia, eriti kuna ta mõnuga selline käre oli. Neljakümneselt otsustas Jean-No kodanlikuma elu kasuks ja hakkas ooperis käima. Ta riietus nagu pühapäevarõivas Playmobili kujuke ja ajas paremäärmuslikku jama kümme aastat enne seda, kui asi moodi läks. Tol ajal oli see nii ebatüüpiline, et mõjus mingis mõttes kihvtilt.
Vernon elas nüüd maailmas, kus Ian MacKaye võis hakata kräkki suitsetama ja Jean-Nod polnudki kohal, et asja kommenteerida.
Siis