Virginie Despentes
Vernon Subutex
Originaali tiitel:
Virginie Despentes
Vernon Subutex
Tome 1
Éditions Grasset & Fasquelle
2015
Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français.
Käesoleva teose väljaandmist on toetanud
Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg
Kujundanud Eiko Ojala
© Virginie Despentes et les Éditions Grasset & Fasquelle, 2015
© Tõlge eesti keelde. Maria Esko, 2019
ISBN 978-9985-3-4776-8
e-ISBN 9789985348109
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda AS Pakett
Non omnis moriar
…
Martine Giordanole,
Joséphine Pépa Bolivarile,
Yanna Pistruinile
Vastasmaja akendes juba tuled põlevad. Koristajate kogud liiguvad suures avatud kontoriruumis, mis kuulub ilmselt mõnele kommunikatsioonifirmale. Nad alustavad kella kuuest. Vernon ärkab tavaliselt natuke enne nende saabumist. Ta tahaks kanget kohvi ja kollase filtriga sigaretti, tahaks ühe röstsaia teha ja hommikusöögi kõrvale arvutist Le Parisieni pealkirjad üle vaadata.
Ta pole juba mitu nädalat kohvi ostnud. Sigaretid, mille ta endale igal hommikul eelmise päeva konide sisust rullib, on nii peenikesed, et sama hästi võiks paberit tõmmata. Kapis pole midagi süüa. Internetilepingut hoiab ta aga jõus. Püsimakse läheb maha samal kuupäeval, kui laekub eluasemetoetus. See on küll juba mitu kuud otse korteriomanikule kantud, aga seni on ikkagi läbi läinud. Oleks, et see nii ka jääks.
Mobiiliühendus on tal katkestatud, kõnekaartide ostmisega ta enam ei jama. Krahhiga silmitsi seistes järgib Vernon kindlat käitumisliini: ta teeb näo, nagu poleks midagi lahti. Ta vaatas pealt, kuidas asjad vaikselt koost lagunesid, siis hakkas häving hoogu koguma. Aga Vernon jäi ikka sama ükskõikseks, sama sundimatuks.
Kõigepealt lõpetati töötutoetuse maksmine. Ta sai postiga otsust puudutava aruande, mille oli kirjutanud tema konsultant. Neil oli hea klapp. Nad kohtusid regulaarselt peaaegu kolm aastat, kitsas boksis, kus naine toataimi suretas. Kolmekümnendates aastates elegantsele, punaseks värvitud juustega, pontsakale ja suure partiiga proua Bodard’ile meeldis rääkida oma kahest pojast, kes talle peavalu valmistasid, ta käis nendega regulaarselt lastearsti juures, lootuses saada neile hüperaktiivsuse diagnoos, mis võimaldaks rahustiravi. Arst aga arvas ikka, et poistel pole häda midagi, ja saatis ta jälle minema. Proua Bodard oli Vernonile jutustanud, kuidas ta väiksena vanematega AC/DC ja Guns’n’Rosesi kontsertidel käis. Nüüd kuulas ta meelsamini Camille’d ja Benjamin Biolay’d, Vernon oli ebaviisakad kommentaarid endale hoidnud. Nad olid tema juhtumit pikalt arutanud: Vernon oli kahekümnendast eluaastast neljakümne viiendani olnud plaadipoodnik. Tal oli omal alal veel keerulisem tööd leida kui näiteks söekaevuril. Proua Bodard oli soovitanud ümberõpet. Nad olid koos tutvunud võimalike koolitusprogrammidega nagu AFPA, GRETA, CFA ja läinud sõpradena laiali, uus kohtumine juba kokku lepitud, et asjade seis jälle üle vaadata. Kolm aastat hiljem oli tema taotlus administratiivtöö diplomiõppesse astumiseks tagasi lükatud. Ise leidis Vernon, et oli omalt poolt kõik vajaliku ära teinud, temast oli saanud taotluste ekspert ja ta koostas neid imelise efektiivsusega. Aja jooksul oli Vernonil tekkinud tunne, et tema töö seisneski internetis passimises, tema profiiliga sobivate pakkumiste otsimises ja siis CV-de saatmises, et tõendiks keeldumiskirju vastu saada. Kes peakski tahtma peaaegu viiekümneaastast koolitada? Ta oli endale küll kusagilt välja kaevanud praktikakoha mingis äärelinna kontserdimajas, samuti ühes kunsti- ja eksperimentaalfilme näitavas kinos, aga peale selle, et ta sai natuke väljas käia, ennast rongiliikluse probleemidega kursis hoida ja inimestega kokku puutuda, andis see talle ennekõike häiriva raiskamistunde. Raportis, mille proua Bodard oli kirjutanud, et põhjendada toetuse maksmise lõpetamist, tõi ta välja asju, mida Vernon oli talle niisama lobisemise käigus maininud, näiteks seda, kuidas ta pisut raha kulutas, et sõita Le Mansi The Stoogesi kontserdile, või kuidas ta pokkeris sada eurot kaotas. Kui ta oma toimikut sirvis, siis ei põdenud ta mitte töötutoetusest ilma jäämist, vaid tundis konsultandi pärast jubedat piinlikkust. See naine pidi olema kusagil kolmekümne ringis. Teenis äkki – palju selline tädi teenida võib – kaks tuhat bruto? Maksimaalselt. Aga selle põlvkonna inimesed olid üles kasvanud Big Brotheri kõiketeadja hääle taktis, maailmas, kus võib iga kell heliseda telefon ja tulla korraldus pooled kolleegid lahti lasta. Kaaslase väljasöömine on raudne mängureegel, mida temasugustele on titest saati sisse söödetud. Kuidas saakski oodata, et nad seda nüüd äkki ebanormaalseks peaksid?
Kui Vernon oli otsuse kätte saanud, mõtles ta, et ehk motiveerib see teda endale „midagi” leidma. Justkui võinuks niigi ebakindla olukorra halvenemine kuidagi parandada tema oskust rabeleda välja mülkast, millesse ta vajunud oli…
Tema polnud ainuke, kelle jaoks olid asjad kiiresti allamäge läinud. Nullindate alguseni said päris paljud omadega täitsa hästi hakkama. Ikka võis näha, kuidas kullerist saab plaadifirma projektijuht, vabakutseline ajakirjanik napsab teletoimetaja koha, isegi suvalisel pihkuril õnnestus kohaliku Fnaci plaadiosakonna juhatajaks saada… Karja tagumises otsas suutsid need, keda edu väljavaade vähem innustas, ennast pinnal hoida juhutöödega festivalidel, roadie’dena mõne bändi turneel, tänaval plakateid kleepides… Vernonil oli küll alust aimata Napsteri pealetungi mõju, kuid ta ei osanud ettegi kujutada, et laev päris ühes tükis põhja läheb.
Mõni ütles, et see on karma, tööstust oli ju CD-plaatide tulekuga nii suur edu tabanud, klientidele sai siis uuesti müüa terveid diskograafiaid meediumil, mida oli odavam toota ja mille eest võis poes kaks korda rohkem raha küsida… mitte et ükski muusikasõber sellest midagi võitnud oleks, sest kellelgi polnud vinüülidele midagi ette heita. Karmateooria viga seisneb selles, et kui ajalugu tauniks sigatsemist, siis oleks see juba ammu teada.
Vernoni poe nimi oli Revolver. Ta oli sinna kahekümneaastaselt müüjana tööle läinud ja putka päriselt üle võtnud, kui boss oli otsustanud minna Austraaliasse, kus ta restauraatoriks hakkas. Kui keegi oleks talle esimesel aastal öelnud, et ta veedab selles poes suurema osa oma elust, siis oleks ta vastanud, et kindlasti mitte, mul on muudki teha. Alles vanast peast saadakse aru, et väljend „kurat, kuidas aeg lendab” võtabki äritegevuse olemuse kõige täpsemini kokku.
Aastal 2006 oli ta pidanud poe kinni panema. Kõige raskem oli olnud leida inimene, kes rendilepingu üle võtaks, ja tõmmata kriips peale lootusele tehinguga plussi jääda, aga esimene aasta töötuna, ilma hüvitiseta, sest ta oli ülemus, oli kenasti läinud: lepingu alusel kümme artiklit rokientsüklopeediasse, mõned päevad mustalt töötamist äärelinna festivali piletikassas, albumiarvustused muusikarubriikidesse… ja ta asus internetis müüma kõike, mis tal oli õnnestunud poest kätte saada. Laovarud olid suuremas osas juba likvideeritud, aga jäid veel mõned vinüülid, kogumikud ja küllaltki suur kollektsioon plakateid ja T-särke, mida ta polnud nõus laskma ülejäänud kraamiga maha parseldada. Ta oli eBay oksjonitel saanud asjade eest oodatust kolm korda rohkem raha, ja seda kõike ilma igasuguste raamatupidamislike jamadeta. Tuli ainult asjalik olla, jõuda nädala jooksul postkontorisse ja korralikult pakendada. Esimene aasta oli olnud täielik pidu. Elu mängibki tihti kahes raundis: kõigepealt uinutab valvsuse ja paneb su uskuma, et oled