Ekraani taga. Carolin Kuuskmäe

läksin tagasi riietusruumi ning sättisin end kojuminekuks valmis.

      Hakkasin just kooli välisuksest välja astuma, kui kuulsin kedagi enda poole jooksmas.

      „Sara, kuule, oota!” hüüdis Sebastian. Tema oligi väitnud, et saab iga tüdruku, keda ta tahab. Maailm oli tõepoolest väike. Tal olid juba riided vahetatud – ju siis läksid poisid kohe peale mind samuti riietuma. Mina polnud tüdruk, kes kulutas enda valmisseadmisele üle poole tunni.

      „Mida?” küsisin ümber pöörates mitte just sõbralikult.

      „Miks nii kuri? Ma pole ju veel midagi öelnudki.” Ta teeskles solvumist. Sebastian oli väga ennasttäis ja egoistlik tüüp. Esimesest silmapilgust saadik oli temas midagi, mis mind kohutavalt häiris.

      „Ma ei ole kuri, lihtsalt otsekohene. Ütle välja, mis sa tahtsid öelda. Mul on kiire.”

      „Nii ei saa ju normaalset vestlust arendada,” kurtis ta, kuid tema käitumine oli võlts. Ta tegi seda ju kihlveo nimel, ega ta tegelikult ei tahtnud minuga rääkida.

      „Ma ei üritagi sinuga vestlust arendada. Mine räägi kellegi teisega!” Tõmbasin ukse lahti ning läksin õue, Sebastian kannul.

      „Oota nüüd! Kuhu sul nii kiire on?”

      „Koju.”

      „Kuidas sa koju lähed?” Pagan! Ma ei tahtnud, et ta mu autost teada saaks. Muidu oleksin võinud sõna lausumata lihtsalt minema kihutada.

      „Pole sinu asi.”

      „Seda ei või ka öelda? Mis ma sinu arust selle teadmisega teen? Räägin kogu koolile, et sa käid bussiga koolis, ja kõik hakkavad sind selle pärast narrima?”

      „Kui see nii tühine asi on, siis miks sul seda üldse teada vaja on?

      „Kui sa veel aru pole saanud, siis ma üritan sinuga suhelda.”

      „Kui sa veel aru pole saanud, siis ma ei taha sinuga suhelda!”

      „Miks mitte? Sa tõesti kavatsed gümna lõpuni kõiki ignoreerida ja mitte kellegagi suhelda?”

      „Selline plaan on mul küll, jah.”

      „Miks? Tavaliselt inimesed ei taha eralduda, aga sina eelistad seda?” Nüüd paistis ta hakkavat juba reaalselt huvi tundma.

      „Ma pole päris tavaline inimene, kui sa sellest juba aru pole saanud.”

      „Seda küll.” Miks ta mind juba rahule ei jätnud!? Mul tõepoolest oli vaja veel miljon asja teha. Olgu, ma teadsin, et asi on kihlveos. Ilma minuga rääkimata ei õnnestuks tal küll mind millekski veenda, aga samas ei õnnestunud see tal ka rääkides.

      „Kuule, ma tõesti pean nüüd minema,” ütlesin oma megakallist hõbekella vaadates, lootes, et ta ei jaga selle väärtust. Mis ma oskan öelda – mulle meeldivad kallid asjad, aga ma ei taha, et keegi teine sellest teada saaks.