2. PEATÜKK
Äratuskell helises pool kuus. Tavaliselt tõusin selle peale üles ja läksin jooksma, kuid seekord panin kella end tund aega hiljem äratama. Kui kell uuesti helises, tundus, nagu oleksin just magama jäänud. Midagi ei jäänud üle, tuli voodist välja ronida, riidesse panna, midagi süüa ja veel endale seda vastikut kanget kohvi teha.
Istusin autosse, panin koti enda kõrval olevale istmele ning käivitasin mootori. Niipea kui aiast välja sain, süttis punane tuluke: diisel pidi kohe otsa saama. Ohkasin, nüüd pidin veel tanklast ka läbi minema. Oli päris suur tõenäosus, et jään kooli hiljaks. Uimasuse tõttu olin end kodus väga aeglaselt liigutanud ja nüüd tahtsid veel kõik inimesed tööle ka minna, mis tähendas suuri ummikuid.
Tanklas oli üpriski suur järjekord ja mul oli kõigest kakskümmend minutit, et kooli õigeks ajaks jõuda. Ma ei elanud just kooli lähedal, täpsemalt elasin sellest kolmekümne kilomeetri kaugusel. Et kooli jõuda, pidin sõitma keset tipptundi läbi kesklinna. See ei õnnestunud autoga kunagi kiiresti, aga ühissõidukid minu kodu juures ei käinud ja nii sõitsin ilusate ilmadega alati mootorrattaga, aga nüüd muudkui sadas.
Kooli ette jõudsin kaks minutit enne tunni algust. Parkisin auto kohta, kus keegi seda eriti tähele ei pannud, ning jooksin tundi. Jätsin garderoobi minemata – väljas polnud tegelikult nii külm, et oleks olnud vaja jope selga panna, ja mu jalavarjud olid tänu autoga sõitmisele üsnagi puhtaks jäänud.
Istusin oma tavapärasele kohale klassi kõige tagaotsas, kohe ukse kõrval. Siis oli niimoodi võimalik hilineda, et kedagi ei häirinud, ning samas sain ka kiiresti tunnist minema joosta, kui vajadus pidanuks tekkima.
Esimene oli inglise keel. Mulle meeldis see õpetaja. Ta sai minust aru, kui ütlesin, et ma tõesti ei jõua referaati õigeks ajaks valmis, kuid kavatsen selle talle viia niipea kui võimalik. Ta oli ka meie klassijuhataja ja teadis minu tööst restoranis ning ka sellest, mis mu emaga juhtus. Ta oli peale restorani töötajate ainukene, kellele sellest rääkinud olin. Pealegi teadis ta, et ma oskan inglise keelt väga hästi – erinevalt osast mu klassikaaslastest, kellest mõni ei teadnud isegi seda, et Big Apple tähendab New Yorki.
Tund oli üpriski huvitav, ometi ei suutnud ma silmi lahti hoida. Kui kell viimaks helises, ajasin end püsti ning viisin õpetajale oma referaadi.
„Mul on hea meel, et sa selle lõpuks valmis said,” ütles ta naeratades.
„Mul ka,” vastasin ning hakkasin haigutades klassist välja minema.
„Sara!” hüüdis ta mulle järele.
„Jah?”
„Vaata, et sa end selle tööga ära ei tapa. Paistab, et sa pole juba mitu päeva maganud.” See ainult ei paistnud nii, ma polnudki mitu päeva korralikult maganud.
„Küll ma hakkama saan,” vastasin unise naeratusega ning suundusin järgmisesse tundi.
Istusin oma tavapärase laua taha. Erinevalt kõigist teistest polnud mul üheski tunnis pinginaabrit, mille üle ma sugugi ei kurtnud. Panin tunniks vajalikud asjad lauale ja koti enda kõrval oleva tooli peale ning sulgesin silmad, et end vahetunni ajal välja lülitada. Äkitselt toksas Sebastian mulle minu enda pinaliga vastu pead.
„Mis magad?” küsis ta.
„Sest ma tahan,” vastasin pinalit nii kiiresti tema käest haarates, et ta ei jõudnud reageerida. Kahjuks ei jätnud ta järele ja jäi minu pingi juurde passima.
„Kas tahtsid midagi ka või?” küsisin kurjalt, kuna ta raiskas mu potentsiaalset tukkumisaega.
Enne kui ta jõudis midagi vastata, hüüdis Kristin: „Tulge vaadake! Mu isa käis eile ühes restoranis ja seal olid mingid ülinõmedad teenindajad. Ta kirjutas sellest terve pika artikli, mis praegu just ilmus. Nüüd käib see restoran küll alla! Keegi ei jama minu isaga!”
Vau, maailm on ikka väike.
„Sul on nii lahe isa!” ütles ta sõbranna Maria.
„Mis selle restorani nimi oli?” küsis Sebastian, kes endiselt mu ees seisis.
„Fööniks.”
„Päriselt?! See pidavat ju kõige parem restoran terves riigis olema,” märkis keegi.
Võtsin kotist oma tahvelarvuti ning otsisin selle artikli üles. See polnud väga keeruline, kuna Kristin oli seda igale poole jaganud. Mul olid pooled klassist Facebooki sõbralistis. Mitte et ma nendega sõber olin, aga nad olid ise mulle kutsed saatnud ja ma olin need ema survel vastu võtnud – mul pidi ju olema endavanuseid sõpru.
Teised olid Kristini ümber kogunenud ning kuulasid huviga, milliseid õuduseid tema isa oli restoranis kogenud.
Artikkel oli õige solvav ning halvustav. Teenindus on aeglane, töötajad ebaviisakad, kohv maitsetu ning ülehinnatud, toidust ei tasu rääkidagi. Kõik see väljendati märksa ebaviisakamas keeles, kasutades kaunis kujundlikke väljendeid. Kõige rohkem pani mind muigama väide, et ta oli restoranis kõigest pool tundi, siis ei kannatanud enam välja ning lahkus. Ta valetas ka selle kohta, mida mina ja Kati talle ütlesime.
Otsisin kiirelt välja restorani turvakaamera eelmise päeva salvestise. Lõikasin sealt välja ainult Kristini isa, kes meie juures üle kahe tunni istus. Selle tõestuseks lisasin lõigatud video alla ka aja. Jätsin alles ka selle, kui mina ja Kati käisime temaga rääkimas, kuid näod lõikasin välja. Häält küll ei olnud, aga mehe kehakeelest oli väga hästi aru saada, kes ebaviisakas oli olnud. Kristini isa pilt ja restorani pilt olid mõlemad artiklis välja toodud, seega polnud videos kahtlust, kas see oli ikka sama mees. Lõpuks panin video kiirenduse peale ning lisasin punase noole aja suunas. Kui olin video enda meelest väga hästi kokku monteerinud, lisasin selle kommentaaridesse koos väikese koodiga, nii et ükskõik kui palju kommentaare lisaks tuleb, oleks see alati esimene, mida nähakse. Samuti lisasin anonüümse teksti: „Kui see nii kohutav restoran oli, siis miks sa seal üle kahe tunni veetsid?”
Artikli alla oli selle ajaga tekkinud juba päris mitu kommentaari, milles peamiselt nõustuti kriitikaga ning halvustati restorani. Süüdistused olid kõik üsnagi absurdsed. Kommenteerijad paistsid olevat vaesed töötud mehed, kellel polnud muud paremat teha kui kodus arvuti taga kurjalt kiruda restorani, kus nad käinud polnud. Osa neist oli üksteisega vaidlema hakanud hoopis asjade üle, mis polnud üldse artikliga seotud. Millegipärast seostasid nad restorani ka poliitikaga, mis päris kindlasti asjasse ei puutunud.
„Mida?! Kust see siia ilmus?!” Klassikaaslased olid video avastanud ning kõigile peale ajakirjaniku tütre pakkus see palju nalja.
Olin endaga väga rahul, kui tunni alates tahvli kotti panin.
*
Matemaatika oli seitsmes ja kaheksas tund – viimased kaks tundi kolmapäeval. Ma ei jõudnud ära oodata, millal koju oma voodisse saan. Olin päeva jooksul jõudnud ära juua kolm tassi kohvi lisaks sellele, mille hommikul olin alla neelanud. Nendest polnud just palju kasu – suutsin vaevu silmad tundides lahti hoida. Juba mitu nädalat polnud mul õnnestunud üle nelja tunni öösel magada.
Enne matatunni algust seisid kõik ukse taga ja kordasid paaniliselt õpitut. Mina seisin ja kordasin endale paaniliselt, kohvitops käes, et ei tohi arvestuse ajal magama jääda. Kui kell helises, ei liikunud keegi paigalt. Alles siis, kui õpetaja ukse avas ning käskis meil klassi tulla, hakati aeglaselt sisse liikuma. Tööd olid juba laua peal.
„Kui valmis on, võite ära minna,” ütles õpetaja ükskõikselt ning istus oma laua taha.
Panin koti enda kõrvale toolile, võtsin pinalist pastaka välja, kirjutasin tööle oma nime ja hakkasin esimest ülesannet uurima. See oli mulle keskmise raskusastmega: mitte lihtne, aga samas ka mitte midagi ületamatut. Seega võisin järeldada, et kogu ülejäänud klass vaevles päris