Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson
Kujundanud Liis Karu
© Tekst. Carolin Kuuskmäe, 2019
ISBN 978-9985-3-4666-2
ISBN 978-9985-3-4737-9 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
1. PEATÜKK
Jõudsin lõpuks koju. Olin väga hea päeva valinud mootorrattaga kooli sõitmiseks – väljas sadas paduvihma. Õigustasin end sellega, et hommik oli täiesti päikesepaisteline olnud ja ilmateate vaatamiseks mul aega ei jäänud. Kui olin tsikli garaaži pannud, läksin tuppa, panin märja nahktagi esikusse nagisse, viskasin võtmed, kiivri ja seljakoti köögilauale ning avasin külmkapi, et midagi süüa leida. Kell oli kõigest kuus õhtul, aga väljas oli juba kottpime – sügisene vihmahooaeg oli alanud. Leidsin kapist salati, mille olin eelmisel õhtul restoranist kaasa võtnud, ja kaevusin sisse.
Söömise ajal võtsin kotist telefoni välja ning panin selle tagasi hääle peale. Mul oli kolm vastamata kõnet. Niipea kui selle tehtud sain, hakkas telefon helisema.
„Jaah, ma kuulen sind, Triina!” vastasin rõõmsal häälel.
„Sara, kus sa olnud oled?! Ma olen sulle juba mitu korda helistanud!” Vedas, et tal nii tugev hääl oli, sest kogu selle taustamüra kõrvalt oleks teda muidu päris raske kuulda olnud.
„Äkki räägid siis asjast,” pakkusin salatit suhu pistes.
„Meil on siin täielik hullumaja, tule ruttu appi!”
„Täna on teisipäev ja kell on alles kuus, kuidas saab teil seal hullumaja olla?” ütlesin täiesti rahumeelselt, vastandudes Triina ärevil häälega.
„Mingi tähtis spordiüritus oli täna ja kõik otsustasid meile sööma tulla. Pealegi Karin on haige ja Laura pole juba teist päeva tööle tulnud – jälle! – ja keegi ei tea, kus ta on. Me oleme praegu ainult kolmekesi.”
„Olgu, kohe tulen, aga mul läheb kuskil pool tundi. Saate nii kaua ilma minuta hakkama?”
„Mis meil muud üle jääb,” vastas ta pettunult, kuigi ma teadsin, et ta kõigest teeskleb.
Kui tal oli olnud piisavalt aega, et minuga telefoni teel rääkida, ei olnud asi tõenäoliselt sugugi nii hull, kui ta väitis. Lõpetasin siiski kiiruga söömise, viskasin karbi ja lusika nõudepesumasinasse, haarasin laua peale pandud asjad ja suundusin magamistuppa. Vahetasin ruttu riided ära, tänades mõttes õnne, et olin enne sõites juuksed kiivrisse toppinud – nüüd ei pidanud nende kuivatamisega aega raiskama. Kammimist vajasid need siiski.
Ma vihkasin restorani vormi – must kitsas seelik, restorani logoga valge triiksärk, mustad kingad ja mis kõige hullem – sukad. Aga see oli üks kõige uhkemaid, kallimaid ja eksklusiivsemaid restorane terves riigis, midagi polnud teha. Muidugi ajas vihale ka see, et pidin üldse tööle minema. Olin spetsiaalselt mitu nädalat tagasi rääkinud, et vajan seda päeva matemaatika arvestustööks õppimiseks ja tegelikult üleüldse õppimiseks. Kogu selle restoranijama tõttu polnud mul aega olnud töid õigeks ajaks esitada ja veerand sai nädala lõpus läbi. Järelikult oli tulemas järjekordne magamata öö.
Nüüd läksin loomulikult autoga. Tänavad olid õnneks suhteliselt tühjad ja sain kõvasti kiirust ületada, kuigi vihmas polnud väga midagi näha.
Parkisin parklas enda isiklikule kohale ning tormasin nii kiiresti, kui kitsas seelik ja kontsad võimaldasid, tagaukse kaudu kööki. Nägin, et kokad askeldavad toidu kallal ning kaks ettekandjat luuravad köögi ukse ümmargusest aknast külalisi.
„Sara, tule ruttu! Vaata, kui kenad nad kõik on!” hüüdis Anette mind nähes.
„Ma arvasin, et teil pidi siin jube kiire olema,” ütlesin ma samuti saali vaadates. Terve restoran täis tuntud kergejõustiklasi, seda ei juhtunud iga päev. Kõik olid tõepoolest väga kenad.
„Meil ongi! Sa ei kujuta ette, kui palju nad söövad! Praegu lihtsalt ootame, kuni tellimused valmis saavad.”
„Võibolla peaksime hoopis nende meelt lahutama minema,” pakkus Kati.
Sellel hetkel astus Triina uksest sisse ja kõik püüdsid jätta muljet, et olid millegagi ametis. Mina mitte.
„Sara, jõudsidki kohale! Täpne nagu alati,” rõõmustas ta kella vaadates.
„Jep, ma olen kohal. Milleks mind siis nii kohutavalt vaja on? Nagu ma näen, kliendid on oma tellimused juba esitanud. Ja ma olen niipea läinud, kui te ise hakkama saate, täna pidi olema minu vaba päev.”
„Ära muretse, neid vabu päevi tuleb veel. Sinu omad on lauad seitse kuni üksteist. Uued kliendid just tulid ja ma juba andsin neile menüüd,” ütles Triina rõõmsalt. Ta võttis paar taldrikut, mis kokad olid talle valmis pannud, ning läks jälle uksest välja.
Vabad päevad – hea nali, mul polnud neid juba ei tea mis ajast olnud. Ma olin tööl, kui ma pidin olema, ja kui ei pidanud, siis rabasin nende eest, keda polnud, või lihtsalt aitasin teisi välja. Teadsin, et Karin on haige ja selle vastu ei saa midagi teha, aga Laural pidi küll ikka väga hea põhjus olema, miks tööle mitte tulla.
Läksin Triina järel uksest välja oma laudade juurde. Need olid kõik kuuesed lauad ja kõik viimase kohani hõivatud. Tavaliselt polnud mul selle vastu midagi – palju raha, palju tippi. Aga täna oli mul paha tuju, restoran rahvast täis ja kokkadel niigi palju teha. Ja kliendid muutusid rahutuks, kui roogadega kaua aega läks.
„Tere, kas olete juba otsustanud?” küsisin naeratades – minu parim võltsnaeratus. Lauas istusid neli meest ja kaks naist. See ei olnud kindlasti sportlaste laud. Kunded tundusid pigem uusrikkad ja mitte kuigi sportlikud. Naised olid peenikesed, aga samas paistsid olevat käinud juba iluopil.
„Jah, oleme küll,” vastas üks naine. Nad hakkasid kõik järgemööda oma tellimusi esitama, kuni üks meestest küsis imestusega: „Kas te üles ei kirjutagi?”
„Ei, pole vaja. Mulle jääb niisama ka meelde,” vastasin naeratades. Mul on ülihea fotograafiline mälu, suudan meelde jätta kõik, mida näen. Ja kui ma olen juba midagi näinud, ei unustanud ma seda kunagi. Kui restorani sattus mõni klient, kes oli meil mitu aastat tagasi käinud, mäletasin täpselt tema nime – need on ju pangakaardil kirjas – ja ka seda, mida ta oli tellinud. Tavaliselt vaatan korraks menüüs sellele kohale, mida keegi tellides näitab, ja mulle jääb kõik meelde. Kui roogi niisama nimetatakse, võtan ise menüü lahti ning vaatan sealt.
Kui kõik kuus olid ära öelnud, mida nad soovivad, lugesin neile kõigi nende soovid peast ette, mille peale nad mind suurte silmadega vaatama jäid.
„Kas soovite veel midagi?”
„Ei, aitäh. Kaua siin ootama peab? Paistab, et teil on siin päris palju rahvast täna,” sõnas kõige tüsedam mees.
„Seda küll, tavaliselt teisipäeval nii palju rahvast pole. Ma arvan, et umbes tund aega peate kahjuks ootama.”
„Kas teil ootamise garantiid või midagi sellist ei ole, et kui ootame üle kolme tunni, saame tasuta?” naljatas sama mees.
„Ma loodan, et nii kaua te ootama ei pea,” vastasin jälle naeratades ning suundusin järgmise laua juurde.
Ma ei saanud aru, miks nad kõik nii samal ajal olid tulnud. Viie kuueliikmelise laua tellimuste võtmisega läks oma kakskümmend minutit. Siis läksin kööki ja märkisin kõik kokkadele üles. Mul oli oma süsteem, kuidas teha nii, et kokkadel oleks lihtne roogi korraga teha ja need saaksid võimalikult kiiresti valmis.
Toitudega asi ühel pool, hakkasin jookidega tegelema. Kõik rikkurid tahtsid loomulikult kas veini või šampust, ainult need, kes autot juhtisid, palusid vett või mahla. Sportlastega oli lugu teine, nemad