„Ma leidsin turvakaamera salvestised, aga muud midagi. Ta kasutas seda arvutit viimati teisipäeva öösel, et referaati kirjutada.” Mul oli oma arvutist ja tahvlist ligipääs restorani arvutile, mis andis mulle ligipääsu turvakaameratele.
„Oled kindel, et midagi muud pole?”
„Täiesti kindel.”
„Kas teil on veel mõni arvuti?” küsis Levi nüüd minu käest.
„Ei, see on ainukene. Mis te tõesti arvate, et ma tegin mingi sellise video? Kelleks te mind peate?! Ma olen täiesti tavaline kaheksateistaastane tüdruk, kellel juhuslikult on restoran. Ma kohe kindlasti pole häkker!” Selles jutus polnud põhimõtteliselt ükski sõna tõsi, peale minu vanuse ja et ma olen restorani omanik.
„Tegelikult te olete väga eriline kaheksateistaastane tüdruk, väidetavalt vaat et kõige andekam maailmas. Te olete andnud ülikoolides loenguid infotehnoloogia arengust ja tulevikust, osalenud mitme tähtsa arvutiprogrammi väljaarendamisel ning teie ema oli üpriski kahtlase minevikuga, nagu olete te ka ise. Seega ma arvan, et meil on alust teid kahtlustada. Ärge tulge meile väitma, et te ei tea arvutitest mitte midagi – ma olen piisavalt teie kohta uurinud. Seetõttu olen ma natukene üllatunud, et te ei tea, kes selle taga on. Minu arust peaks igat restoraniomanikku huvitama, kes nende turvasalvestistele sisse saab häkkida.”
Sellepärast neil siis võttiski terve päev, enne kui nad mu ukse taha ilmusid, ja seetõttu panid nad ka kuulivestid selga. Mul oli ju ikkagi relvaluba.
„Mis mõttes mu emal ja minul on kahtlane minevik?” küsisin üllatunult, sest seda ma tõepoolest ei teadnud. Ka tahtsin jutu eemale juhtida versioonist, et ma ei teadnud, kes süüdi on.
„Enne teie sündi teie ema andmete kohaselt nagu ei eksisteerinudki. Ja ka teie enda minevikus on väga suured lüngad. Ma ütleks, et see on väga kahtlane.”
„Võibolla rakendati mu ema puhul mingil põhjusel tunnistajakaitset,” pakkusin.
„Ta ei rääkinud teile oma minevikust?”
„Ta ei rääkinud mulle olevikustki. Ainuke, millest ta rääkis, oli restoran. No ja mina ka.”
„Olgu, see on juba teine teema. Kas te palun tooksite oma koolikoti?”
„Mille jaoks?”
„Et ma saaksin selle läbi uurida.”
„Teil pole selle jaoks orderit.”
„Kas te tahate, et me muretseme selle ja kogu ülejäänud maja läbiotsimiseks orderi?”
Jooksin oma koolikotti tooma.
Asetasin koti köögilauale ning uurijad asusid seda läbi otsima.
Kohe võtsid nad käsile minu tahvelarvuti ja telefoni. Rahulikult sisestasin vajalikud paroolid. Muidugi ei leidnud nad midagi peale selle, et olin tahvelarvutiga seda artiklit lugenud.
„Kindel, et teil kusagil veel arvuteid ei ole?”
„Te ju üritate mind praegu lihtsalt süüdlaseks teha, kuigi ma ilmselgelt ei ole süüdi! Ma võin ju loenguid pidada infotehnoloogiast ja arendada programme, aga see ei tähenda, et ma hakkan oma annet raiskama, et mingit mõttetut videot üles laadida. Kui tahate, võite terve maja läbi otsida, aga te ei leia midagi, sest pole midagi leida. Lihtsam oleks minu klassikaaslastelt küsida, kus ma olin ja mida ma tegin.”
Selle pagana video peale nii palju aega raisata oli minu meelest täiesti mõttetu, seda polnud ju enam internetis ülevalgi. Kas neil tõesti ei olnud ühtegi mõrvarit taga ajada või midagi?
„Me kindlasti teeme seda,” ütles uurija Levi. Nad tõusid püsti ja lahkusid, vabandades tülitamise pärast, kuigi nad ei paistnud seda vabandust tõsiselt võtvat. Tagatipuks teatasid nad, et ma ei tohi riigist lahkuda. Lootsin, et nad saavad oma uurimisega kiiresti ühele poole ja saan ikkagi Itaaliasse sõita. Mul oli sinna hädasti vaja minna. Samas, kuna nad õiget süüdlast leida ei saanud, siis tõotas nende uurimine väga kaua kesta. Loodetavasti ei viitsi nad väga palju aega sellele raisata.
5. PEATÜKK
Veerandi viimane päev ei olnud sugugi selline, nagu oleksin tahtnud. Tegelikult läks kõik üsnagi rappa. Kõik algas sellega, et uurijad võtsid mu nõu kuulda ning ilmusid juba varahommikul kooli.
Õnneks ei tulnud nad mu klassikaaslasi küsitlema. Ma ei tea, kas see oli sellepärast, et üks neist oli Sebastiani isa, kes ei tahtnud oma poega üle kuulata, või sellepärast, et nad ei pidanud seda vajalikuks. Igatahes läksid nad enne tundide algust direktori kabineti, tulid sealt mõne hetke pärast välja ning lahkusid koolist. Võibolla käisid nad kooli turvakaamerate salvestisi küsimas, kes teab. Jälgisin neid nurga tagant, nii et nad mind ei näinud. Käes polnud neil midagi näha.
Tunnid iseenesest olid igavad ja mõttetud. Kõige „lahedam” oli see, et veerandi kõige viimane tund pidi olema kehaline. Ma ei sallinud seda tundi mitte sellepärast, et ma oleksin halb sportlane olnud, või sellepärast, et see oli viimane tund, ega ka sellepärast, et me otseselt ei teinud seal midagi, vaid sellepärast, et klassis peaaegu kõik peale minu olid kehalises praktiliselt nullid.
Tulin sellesse kooli 11. klassi teise veerandi alguses ja peale paari kehalise tundi otsustasin tüdrukute kehalise asemel poiste omas käima hakata. See oli mingil määral karmim ja seal oli ka tunduvalt rohkem osavõtjaid. Minu klassi tüdrukutest heal juhul kuus ronisid kehalisse kohale ja neist kolm tegid tunnis kaasa. Poisid tegid vähemalt kõik midagi.
Esialgu polnud poistel midagi selle vastu, et nende tunnis käin. Olin ju uus kuum tšikk. Aga peale seda, kui nad avastasid, et teen neile absoluutselt igal alal ära, muutsid nad meelt, kuna kehalise õpetaja ütles alati: „Kui Sara suudab, suudate teie ka.” Aga nad kohe üldse ei suutnud. Nad hakkasid mind tulnukaks või robotiks kutsuma, sest see, mida ma suutsin, tundus neile ebareaalne. Mõnda aega üritasid nad mind veenda tagasi tüdrukute kehalisse minema, kuid ma keeldusin. Hiljem hakkasin tulnukaks ja robotiks tituleerimist ka muudes tundides kuulma.
Praeguseks olid kõik juba harjunud, et nad ei suutnud mind milleski ületada. Ega see ei pannud neid minusse paremini suhtuma, pigem nad lihtsalt ignoreerisid mind. Kui meeskonnamänge mängisime, valiti mind alati viimasena. Mind nagu poleks olnudki. Mul oli sellest täiesti ükskõik – nad käitusid nagu tited. Samas kui ma väike olin, tahtsid kõik mind enda meeskonda, sest ma olin nii hea. Nüüd läksin mängust välja jäämise puhkudel tavaliselt jooksulindile jooksma või pani õpetaja mind vägisi ühte meeskonda, mis tähendas seda, et võimaluse korral mind siiski ignoreeriti. Kord, kui võrkpalli mängisime, lasi õpetaja mul olla ühe naise tiim ehk siis kokku oli kolm võistkonda. Kõik pidid kõigiga läbi mängima ja õpetaja ütles, et kui mina võidan poisse, saavad nemad kõik hindeks „1”, mille nad ka said, sest mina sain loosi tahtel mõlema mängu korral esimesena servida ja mitte keegi ei saanud ühtegi mu servidest kätte. Üpriski igavad mängud olid.
Seekord ei teinud me kehalises midagi erilist. Õpetaja käskis meil minna kooli jõusaali, kus igaüks võis teha, mida tahtis. Ta ise ei saanud mingi koosoleku pärast tundi tulla.
Astusin kohe jooksulindile ning kavatsesin seal olla tunni lõpuni, aga kolmekümmend viis minutit jooksnud, tekkis mul janu ning läksin riietusruumist veepudelit võtma. Tagasi tulles kuulsin poisse omavahel minust rääkimas. Jõusaal koosnes kahest üksteisest kerge seinaga eraldatud ruumist. Ma seisin teisel pool seina, nii et poisid ei teadnud minu juuresolekust midagi.
„Oled sa kindel, et saad sellega hakkama? See on ju ikkagi Sara, kellest me räägime.”
„No palun, ma võin saada iga tüdruku, keda ma tahan! Sara pole mingi erand.”
„Ikka on küll. Ta on ju täielik robot. Ma ei usu, et tal üldse tundeid on, kuidas sa kellegi sellise endasse armuma paned?” See tegi nüüd küll haiget.
„Ise te ütlesite, et tahate