„Sara, palun aita!” hüüdis Kati, kes vaat et pisarsilmil kööki tuiskas.
„Mis viga?” küsisin murelikult.
„Minu lauas on üks mees. Ta on olnud seal juba paar tundi ja ei lähe ära ega ole nõus kohta vahetama. Ta on siiamaani tellinud ainult kohvi ja istub nüüd arvutis. See on nelja inimese laud ja ta ei ole nõus seda kahe inimese oma vastu vahetama. Väidab, et tal pole oma portfelli siis kuhugi panna. Ma läksin talle nüüd juba teist korda pakkuma, et ta võiks ümber istuda, kuna üks kahene laud on vaba ja ukse juures ootab üks neljane grupp. Ta sai ülivihaseks, sõimas mu läbi ja ütles, et tahab omanikuga rääkida.”
„Ära muretse, ma lähen tegelen selle jobuga.” Andsin Katile klaasi suhkruveega ning läksin mehe juurde. Kati oli õrna hingega, teda oli lihtne endast välja viia, aga samas oli ta väga kohusetundlik töötaja ja ma ei kavatsenud lasta kellelgi teda nii kohelda, nagu see mees oli teinud.
„Tere! Kas on mingi probleem?” küsisin naeratusega.
„Jah on. Ja ma soovisin rääkida ülemusega, mitte mingi järjekordse ettekandjaplikaga,” vastas ta kurjalt, proovimatagi mingisugust viisakust üles näidata.
„Ma olengi ülemus.”
„Sina? Hea nali!” vastas ta ning kukkus taas arvuti klaviatuuri klõbistama.
Hingasin korra sügavalt ja proovisin uuesti. „Tõsiselt, mul pole aega tegeleda teiesuguse väärtusetu kliendiga. Ütelge otse, mida te tahate, või lahkuge,” ütlesin rahulikult, kuid konkreetselt. Mul oli keelel nii palju sõnu, kuidas teda palju rohkem solvata, kuid oma ema pärast pidin kliendiga suheldes jääma enamvähem viisakaks, ükskõik kui kohutav too ka ei olnud.
„Kas te nii räägite kõigi oma klientidega?”
„Ei, ainult nendega, kes kahe tunni jooksul tellivad tassi kohvi ja keelduvad ümber istumast, samal ajal kui ukse taga ootavad inimesed, kes on valmis maksma selle eest, et süüa saada.”
Ta tõstis nüüd pilgu arvutist ja vaatas mulle enda arust vist ähvardavalt otsa. „Tead, ma olen ajakirjanik, ja kui sa ei hakka paremini käituma, siis võib liikvele pääseda üks väga kohutav artikkel sellest restoranist ja ma ei usu, et sinu ülemused selle üle väga õnnelikud oleksid.” Uskumatu, ta juba ähvardas mind! Ja muidugi ei uskunud ta, et olen omanik. Tegelikult oli restorani omanik olnud minu ema, aga ta oli selle peale surma mulle pärandanud. Nii olingi mina ülemus, kuigi inimestel oli seda raske uskuda.
„Mul on ükskõik teie ähvardustest. Te võite kirjutada, mida tahate, aga nagu näete, leidub terve saalitäis inimesi, kes teie jutule vastupidist saavad väita.”
„Seda me veel vaatame,” ütles ta nüüd oma asju kärmelt kokku pannes. Pani veel mantli selga ja hakkas ära minema.
„Khm-khm,” köhatasin selle peale.
„Mis siis nüüd?” küsis ta äärmiselt kurjalt ja valjult, tekitades pisukese stseeni.
„Te peate selle kohvi eest maksma ka,” tuletasin mehele meelde ja näitasin käega: „Kassa on seal.”
Kati jälgis mind rõõmsalt läbi köögiukse akna. Kui mees oli lahkunud, julges ta jälle köögist välja tulla ning asus tööle.
*
Kell oli üks öösel, kui koju jõudsin. Olin nii väsinud, et ei suutnud teedki korralikult jälgida, aga nüüd oli vaja õppima hakata. Ja ma olin veel lootnud, et jõuan laboris midagi teha! Viskasin tööriided kiiresti seljast ning panin pidžaama selga. Lasin endale masinast kolmveerand tassi espressot ja veerand tassi piima, lisasin kolm teelusikatäit suhkrut ja lootsin, et see hoiab mind piisavalt kaua ärkvel.
Läksin oma tuppa ja panin arvuti tööle. Naljakas oli mõelda „oma tuba”, sest tegelikult olid kõik toad minu omad, nüüd kui ma selles suures maja ihuüksi elasin. Triina oli pakkunud, et kolin tema juurde, aga ma ei suutnud sellest majast loobuda. Nii olingi nüüd üksi pimedas vaikses toas ning üritasin lõpetada inglise keele referaati, mis pidi valmis olema juba eelmisel nädalal, ja ka kunstiajaloo referaati, mis pidi homseks valmis olema. Lisaks pidin õppima matemaatika arvestustööks.
Kui referaatide asemel oleks olnud suuline vastamine, oleks mul kõik juba ammu tehtud olnud – peas oli mul tegelikult juba valmis mõeldud, mida ma sinna kirjutan. Matemaatika arvestusega oli suhteliselt sarnane lugu – kui mul oleks restorani kõrvalt aega olnud, et tunnis kohal käia, ei oleks ma pidanud selleks üldse õppima. Kõik, mis ma nägin, jäi mulle meelde, aga kuna ma polnud tundides käinud, ei teadnud ma isegi, mida nad seal õppinud olid. Pealegi oli õpetaja selline, et ta vist ise ka ei teadnud, mida meile õpetas.
Eelmisel aastal oli meil väga lahe õpetaja – vanem meesterahvas, kes õpetas meid vastavalt meie tasemele ning suutis tunnid ülipõnevaks teha. Kahjuks läks ta pensionile ning meie saime uuel kooliaastal uue õpetaja – noore kriiskava häälega naise. Tema ainus eesmärk paistis olevat kogu meie klass matemaatikas läbi kukutada. Mina ise ei saanud küll kunagi alla viie, aga ma olin ka ainuke. Teised nägid ikka kohutavalt vaeva, et kas või kolm kätte saada. Ega meid hinded nii väga ei huvitanudki, aga me olime kaheteistkümnes klass ja keegi ei tahtnud jääda kooli kauemaks, kui pidi. Seega matemaatikas läbikukkumine just valikuvõimaluste hulka ei kuulunud.
Mul isiklikult oli ükskõik, kas ma lõpetan gümnaasiumi või mitte. Käisin juba mitmes ülikoolis loenguid pidamas, mul oli oma rahvusvaheline restoranikett ning ühel teatud väga kaalukal põhjusel võisin paluda praktiliselt ükskõik millise riigi juhilt, et ta annaks mulle ükskõik millise töö, mida ma tahan. Seega keskharidus ei olnud just suurim eesmärk minu elus.
Ainus põhjus, miks ma üldse koolis käisin, oli mu ema. Tema pärast olin korralikult lõpetanud üksteist klassi ja nüüd pidin ka kaheteistkümnenda lõpetama. Kui ma esimesse klassi läksin, tahtsid õpetajad mind kohe kolmandasse üle viia. Olin ilmselgelt liiga tark, et esimeses klassis käia, kuid ema keeldus – tema arvates oli mul tingimata vaja suhelda endavanustega.
Kuuendas klassis arvati, et ma võiksin lõpetada juba põhikooli, kuid taas polnud ema nõus. Ja siis ka mitte, kui kümnenda klassi lõpus pakuti mulle välja, et võiksin gümnaasiumi lõpueksamid ära teha.
Ema suur eesmärk oli panna mind endavanustega suhtlema, kuid ükskõik kui palju ta ka ei proovinud, polnud sellest suuremat kasu. Minu jaoks olid omavanused liiga noored. Keegi ei saanud minust aru.
Esimeses klassis korraldas ema mulle suure sünnipäevapeo ja kutsus õnnetuseks kogu klassi kohale. Enamik neist saabus kohale, kuid ma olin päris kindel, et nad isegi ei teadnud, kelle peole nad tulid. Keegi neist ei püüdnud minuga koolis suhelda ja mina ei püüdnud nendega. Mu ema aga lubas, et peol saab basseinis ujuda, jäätist ja muid maiustusi süüa. Muidugi pidi kohal olema ka kloun. Need lubadused ta muidugi täitis ja kõigil oli väga lõbus – peale minu. Minu jaoks ei tähendanud ujumine kummipardiga vee peal ulpimist, vaid mitme kilomeetri pikkust kroolimist. Ma vihkasin maiustusi ja klounid ajasid mulle une peale, sest ma oleksin kõiki neid asju suutnud ka ise teha.
Nende pidude korraldamine kestis kuni neljanda klassini, kui ema minu rõõmuks lõpuks loobus ja me hakkasime iga aasta ainult kahekesi koos sünnipäevi tähistama. Seitsmendast klassist alates sai meie traditsiooniks igal aastal langevarjuga kusagil soojal maal hüppamas käia, kuni see minu kaheksateistkümnendal sünnipäeval ema elu lõpetas. Aga jah, ema küll jättis minu sünnipäevade korraldamise, ent ei loobunud nõudest, et ma pean koolis käima. Seda olin siiski sunnitud tegema.
Arvuti oli mu ees lahti, kohvitass kõrval. Võtsin suure sõõmu – maitse oli kohutav, aga ergutas. Hakkasin kirjutama nii kiiresti, kui suutsin. Pidin end sundima teksti mitu korda läbi lugema, sest suure unisuse tõttu tegin mitu kirjaviga.
Inglise keelega läks kiiresti, see oli mul juba enne peaaegu valmis. Kunstiajalugu võttis mõnevõrra kauem aega. Printisin mõlemad