Ärimeeste erinevus lähtus ka tegevusalast. Näiteks suhtusid pankurid äririskidesse hoopis omamoodi, sest nemad puutusid kokku pigem abstraktsete kaupadega. Töösturitest moodustasid metallivaltsimistehaste ja puuvillaketrusvabrikute omanikud kaks eri tüüpi. Kumbki esindas üht majanduse arengu faasi, juhtis väga erineva suurusega ettevõtet ning pidi arvestama spetsiifiliste turgude ja tehnoloogia arenguga. Samamoodi vastandusid vanad tööstusharud (tekstiili-, kivisöe-, raua- ja terasetööstus) uutega (elektrotehnika-, keemia- ja autotööstus), mis olid välja arenenud 19. sajandi viimastel kümnenditel ja mis eristusid vanadest mitte üksnes organisatsiooni, vaid ka ärilise käitumise poolest. Üksikud tootmisvaldkonnad ja harud olid tihti tihedalt seotud mingi kindla regiooniga: söe-, raua- ja terasetööstus Ruhri piirkonnaga, puuvillatööstus Lancashire’iga, pangandus Londoniga – kui nimetada vaid mõni tuntum näide. Piirkondlikus erinevuses ei väljendunud aga mitte üksnes majanduslik spetsialiseerumine, vaid ka rahvuslikud ja isegi rahvusvahelised hierarhiad. Näiteks London, mida peeti maailma finantskeskuseks, oli ka Briti majanduse tipus.
Erinev oli ka ärimeeste ühiskondlik-poliitiline positsioon: sissetulekute tase, vähemalt palgaliste ärijuhtide puhul; varandus, mis võis ulatuda elementaarse heaolu tagamisest miljoniteni; ühiskondlikud sidemed, mis põhinesid peresidemetel ja kuulumisel religioossetesse vähemusgruppidesse või muudesse ühiskondlikesse võrgustikesse. Peale selle lõhestasid ärimaailma erinevad majanduslikud tõekspidamised. Vabakaubanduse pooldajad ühelt poolt ja protektsionismi toetajad teiselt poolt esindasid avaras huvide spektris vaid kahte positsiooni. Pealegi ei olnud kõigi majandusharude huvigruppidel võrdset poliitilist kaalu. See sõltus paljudest faktoritest: majandusharu majanduslikust ja sõjalisest tähtsusest, üksikute tegelaste või kogu tööstusharu lähedusest poliitilisele võimule ja mitte vähem tähtsad polnud ka õiged poliitilised liitlased.
Mõistmaks, kui suur oli majanduse osa modernse maailma kujunemisel, tuleb vaadelda ärimeeste gruppe mitme kandi pealt. Käesolev kirjutis käsitleb eelkõige majanduse tippe, suurettevõtete juhte. Vähem pööratakse tähelepanu väiksematele, kuid sugugi mitte vähem tähtsatele provintsiärimeestele, kes tegutsesid panganduses, kaubanduses või tööstuses. Sellise fookuse peapõhjuseks on tõik, et suurte firmade ajalugu on märksa paremini dokumenteeritud. Veel olulisem on aga see, et suured firmad olid seotud nende olemuslike muutustega, mis iseloomustasid majandust 19. sajandi teisel poolel, iseäranis aastatel 1880–1914, ja mis hiljem avaldasid otsustavat mõju 20. sajandi arengule. Need on uute tööstuste tekkimine teise industriaalse revolutsiooni käigus, uued majandusliku organisatsiooni vormid ja uut tüüpi ärimees. Tema areng ja kujunemine ongi käesolevas kirjutises esiplaanil.
Suurettevõtete areng
Suurte ettevõtete kasv tasandas teed ärimeeste majanduslikule domineerimisele. Industrialiseerimise algusajal mängisid suurettevõtted veel teisejärgulist rolli. Isegi Suurbritannias andsid puuvillatööstused 19. sajandi esimesel poolel harva tööd rohkem kui 1000 töölisele. Suurtööstuse teke 19. sajandi teisel poolel toimus kolmes järgus. Kõigepealt tulid raudteeseltsid, moodsa maailma esimesed suured äriühingud. Need tekkisid 1850. ja 1860. aastatel Euroopa mandril ja paar aastakümmet varem Suurbritannias. 1850. aastal ulatus raudteeseltside kapital üle 3 miljoni naela ja seda ajal, mil vaid käputäiel tööstusettevõtetel oli kapitali üle 500 000 naela. 1881. aastal olid Prantsusmaa viis suuremat firmat kõik raudteeseltsid, kusjuures suurimal neist, PLM-il (Paris-Lyon-Méditerrannée), oli kapitali 400 miljonit franki, samal ajal kui tollase suurima tööstusettevõtte Saint Gobaini kapital jäi 80 miljoni frangi kanti.
Industrialiseerimise teine järk tõi 1870.–80. aastatel suured pangad ja tööstusettevõtted. Enamik Euroopa aktsiapankadest olid asutatud juba ajavahemikus 1850. aastate algusest 1870. aastate alguseni. Suurbritannias algas see areng natuke varem, kui 1830. aastatel asutati Londoni ja Westminsteri, National Provinciali ja Midlandi pank. Mandril tuli esimene tõuge Prantsuse pangast Crédit Mobilier, mille asutasid 1852. aastal vennad Émile ja Isaac Péreire. Mõjutatuna saint-simonistlikest3 ideedest oli nende eesmärk arendada tööstust inimeste säästudega. 1867. aastal see ettevõtmine küll nurjus, sest liiga palju oli tehtud väikesi investeeringuid. Teised samal ajal asutatud suured pangad osutusid märksa vastupidavamaks. Tähtsamad olid Saksamaal Darmstädter Bank (1853), Disconto-Gesellschaft (1856), Deutsche Bank (1870) ja Dresdner Bank (1872) ning Prantsusmaal Crédit Lyonnais (1863), Société Générale (1864) ja Banque de Paris et des Pays-Bas (1872).
Siiski valitsesid pangandusäri veel kuni 1870. aastateni Londoni, Pariisi, Frankfurdi, Berliini, Hamburgi, Amsterdami ja Brüsseli suured pankurite dünastiad. Kaugelt kõige mõjukamad olid ikka veel Rotschildid. 1863. aastal hinnati nende kapitali Londoni, Pariisi, Frankfurdi ja Viini haru peale kokku ligi 20 miljonile naelale, millega oli see pank üks Euroopa suurimaid äriühinguid. Kuid ka teistel tähtsamate erapankade juhtidel oli väga suur prestiiž ja võim ning nad moodustasid Stendhali sõnul „kodanluse aristokraatia“. Need olid tuntud nimed: Barclay, Baring ja Glyn Londonis, Mallet ja Hottinguer Pariisis, Mendelssohn Berliinis, Oppenheim Hamburgis ning Bischoffsheim Brüsselis, Pariisis ja Londonis. Isegi küllalt väikeste pankade omanikel oli suur finantsiline mõjuvõim, eriti seetõttu, et nad käendasid valitsusi ja suurettevõtteid (ennekõike raudteeseltse) suurte summadega. 1880. aastatest alates jäid need vanad tuntud pangad aga konkurentsis alla aktsiapankadele, kelle käsutuses oli tänu varakate kodanlaste hoiustele küllalt raha.
Suurtööstuse kõige kiirema arenguga juhtgrupi moodustas rasketööstus: söe-, raua- ja terasetööstus. Osa käitisi olid märkimisväärselt kasvanud juba 19. sajandi keskpaigaks. Tollane maailma suurim terasetööstus, Downlais Iron Co., Guest Keen and Nettlefoldsi eelkäija, andis tööd 6000 töölisele. Suurimad firmad Mandri-Euroopas, Le Creusot ja Krupp, jõudsid sama kaugele 1860. aastate alguseks ning ületasid selle taseme peagi. Need olid aga siiski erandid. Üldiselt algas rasketööstuses suurfirmade aeg alles 1870. ja 1880. aastatel. Oma osa oli selles Bessemeri4 ja Siemens-Martini5 meetodi kasutuselevõtul, mis suurendas tohutult raua- ja eriti terasetööstuse toodangut. Saksamaal oli 1887. aastal peaaegu 20 söe-, raua- ja terasetööstusettevõtet, milles oli hõivatud üle 3000 töölise, umbes pooltes nendest koguni 5000 ja rohkemgi töölist.
Kolmas suurettevõtete arengufaas algas kaks aastakümmet enne I maailmasõda. Päevakorral oli laienemine ja ühinemine, suurfirmad kasvasid ja neid tuli järjest juurde. Eriti märkimisväärne areng toimus Saksamaal: kahe aastakümne jooksul kasvas üle 10 000 töölisega ettevõtete arv kolmelt 1887. aastal kahekümne kolmele 20. sajandi algul. Viiel ettevõttel oli rohkem kui 30 000 töölist: Krupp, Gelsenkirchener Bergwerks-AG (GBAG) ja Phönix rasketööstuse alal ning Siemens ja Allgemeine Electricitäts Gesellschaft (AEG) elektrotehnika alal. Suurbritanniat läbis aastatel 1888–1914 firmade liitumise laine, mis saavutas kõrgpunkti 1907. aastal, mil sündisid sellised maa tähtsamad äriühingud nagu Guest Keen and Nettlefolds, Fine Cotton Spinners, Imperial Tobacco, Watney Combe Reid. 1907. aastaks kasvas üle 5000 töölisega firmade arv Suurbritannias 60-ni ja Saksamaal 50-ni, kuid Prantsusmaal ja teistes Euroopa maades selliseid suurettevõtteid palju ei olnud.
Pangad ja rasketööstus moodustasid suurettevõtluse tuuma ning seda eelkõige Saksamaal ja Prantsusmaal. Üle 70% Saksa firmadest, kus oli 5000 või rohkem töötajat, tegelesid 1907. aastal söekaevandamise ja metallitootmisega, Suurbritannias oli see protsent aga vaid 40. Seal oli suurettevõtete tegevusalade spekter laiem ja suurt rolli mängis tarbekaupade tootmine, näiteks tekstiili-, toiduainete-, jookide- ja tubakatööstus. Kuid ka Saksamaal töötas vaid vähestes uutes elektrotehnika- ja keemiaettevõtetes üle 5000 töölise. Pankade