Kõige enam šokeeris tolleaegseid inimesi aga laste saatus. Keelud ja piirangud tulid seepärast küllaltki kiiresti. Esimesena keelas Suurbritannia 1833. aastal Factory act’iga alla üheksa-aastaste laste töö tekstiilivabrikutes, 1842. aastal ka kaevandustes. Samasugused meetmed võeti tarvitusele 1839. aastal Preisi kuningriigis, 1840. aastal Baieris, 1841 Prantsusmaal ja järgmisel aastal Austrias. Esimesed kaitseseadused polnud siiski kuigi tõhusad, sest need ei näinud ette sõltumatut järelevalvet. Vabrikuomanikud tegid kontrollidele takistusi ja vabandasid end sellega, et vajasid lapsi teatavate väga täpsete operatsioonide jaoks, mis olid aga seotud täiskasvanute tegevusega, mistõttu polevat olnud võimalik lastele teistsugust tööaega tagada. Väga väikeste laste tööjõu kasutamine kadus tõenäoliselt suhteliselt kiiresti seal, kus seadusandlusega selleks survet avaldati ja kus hakati hoogsalt rahvakoole rajama. Kaheksa- kuni kaheteist- või kolmeteistaastaste laste tööd õnnestus piirata alles üldise koolikohustuse kehtestamisega, mis jõustus ligi 40 aastat hiljem. Ja isegi pärast seda olevat tööinspektorite 1898. aasta ülevaate järgi töötanud Saksamaa tööstustes üle poole miljoni koolikohustusliku lapse. Saksimaal, kus seadused olid selgelt maha jäänud ja tekstiilitööstus väga tugev, olevat samal ajal peaaegu veerand koolikohustuslikest lastest vabrikus tööd vehkinud. Laste töö polnud seega ka kõige arenenumates tööstusriikides päriselt kuhugi kadunud. Itaalias ja Hispaanias, kus lapsi puudutavad seadused võeti vastu tunduvalt hiljem ja neid ei järgitud korralikult, oli laste töötamine veel täiesti tavaline, sest koolisüsteemgi oli maha jäänud. Nii või teisiti, kuna ligipääs järgmistele kooliastmetele oli tööliste lastele täielikult suletud, alustasid nemad parimal juhul pärast paariaastast kooliskäimist tööelu juba enne puberteeti. Töökodades ja vabrikutes said nad esimese täiskasvanuelukogemuse.
Ka naiste vabrikutöö tekitas probleeme, kuid hoopis teistsuguseid ja põhjusedki olid hoopis teised. Just seepärast hakkas seadusandja naiste küsimusega tegelema märksa hiljem ja ettevaatlikumalt. Töölisliikumise seeski valitses naiste töö suhtes selgelt tõrjuv hoiak, mis mõjub meile praegu võõristavalt, isegi kui see ei olnud päris üldine. Vaatlejad pidasid skandaalseks eelkõige naiste töökoha ja elukoha lahutamist, nende tegevust vabrikus või töökojas, mis ei olnud avalik ruum (nagu näiteks turg, kus naistel oli olnud alati selge ja isiklik roll), vaid privaatne ja anonüümne ala, kus tehti palgatööd meeste järelevalve all. Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa tekstiilivabrikud šokeerisid inimesi erinevatel põhjustel. Üldiselt aga räägiti, et vabrik on ebamoraalne koht, kus tütarlapsed ja noored abielunaised käivad alla. Ülevaadete koostajad, nagu näiteks Frédéric Le Play7 õpilased, kirjutasid, et nii lõhutakse perekonda kui moraali alustala ja kahjustatakse traditsioonilisi väärtushinnanguid. Vabrikutöö seadis traditsioonilise ruumijaotuse ja sugude rollid kahtluse alla, töötav naine pidi paratamatult oma emakohustusi eirama. Samasuguse halvakspanuga suhtuti naistesse, kes käisid kõrtsis, meeleavaldustel või avalikel koosolekutel – nad kõik olid kahtlased, sest püüdsid palgatööga sõltumatust saavutada või avalikus elus osaledes intellektuaalse emantsipatsioonini jõuda. Eelkõige trükkalid väitsid, et mehed peaksid nii palju teenima, et naised saaksid koju jääda. Peale väheste märkimisväärsete erandite näisid ka naised ise samamoodi mõtlevat. Ainult Prantsusmaal, kus valitses nii suur tööjõupuudus, et sõltuti naistest ja ka suurest hulgast võõrtöölistest, vaadeldi naise tööd vabrikus üldiselt kui ajutist lahendust, kuni ta abiellub.
Rändav tööline
Tööst polnud pääsu, kui ei tahetud just kerjuse staatusesse langeda, kuid see ei tähendanud, et tööline oleks pidanud kogu elu ühes ja samas vabrikus, samas töökojas või samas linnas mööda saatma. Nii palju kui me tema elust teame, oli 19. sajandi tööline enamasti nomaad, olles oma liikumistes täielik vastand tänapäeva töölisele. Tema rännakuid on küll raske uurida, sest üldiselt püüti kättesaadavates ametlikes allikates ja statistilistes ülevaadetes olukorda stabiilsena kirjeldada. Aga on väljaspool kahtlust, et tööliste liikuvus oli kogu 19. sajandi jooksul suur, kuigi rände ulatus, rütmid ja vormid olid piirkonniti ja riigiti väga erinevad ning see sõltus ka elukutsest, tööstusharust ja konjunktuurist.
Väärtushinnangud, töölisühingud ja võitlused
Väärikus ennekõike
Me ei nõua sööklaid ega poode, ajutisi varjupaiku ega tööliskodusid, haiglaid ega kaitsvaid seadusi; me nõuame õiguste ja kohustuste võrdsust, meie isiksuse väärikuse tunnustamist; tõelist õiglust. Kõik muu on rämps. (No queremos ni restauranes obreros, ni tiendas, ni asilos, ni hospicios, ni hospitales, ni leyes protectoras; queremos la igualdad de deberes y derechos; la dignificación de nuestra personalidad; la verdadera justicia. Lo demás es podredumbre.)
Barcelona ajalehes La Asociación 1886. aastal ära trükitud teksti ägedusest ja anarhiale kalduvast toonist ei maksa end eksitada lasta. Siin ei väljendatud kohaliku, kronoloogiliselt dateeritud töölisliikumise kultuurilist eripära, vaid kinnitati pigem tööliskultuurile olemuslikke ja universaalseid väärtushinnanguid, isegi kui need olid eri maadel ja aegadel erinevaid kultuurilisi ja poliitilisi vorme võtnud.
Seesugust isikliku väärikuse rõhutamist võiks pidada vaid retooriliseks kinniskujundiks, kui me ei kohtaks seda tavaelus ühtaegu tavalises ja traagilises olukorras, nimelt matustel. Töölised surid tihti noorena. Surm koputas lihtrahva uksele varakult, sest palju oli tööõnnetusi, kutsehaigusi, kurnatust. Perekond ja töökaaslased panid aga väärikale matusele suurt rõhku. Rutakat massihauda matmist ilma tseremoonia ja saatjateta tuli iga hinna eest vältida. Kõik vastastikusel abil põhinevad seltsid, mis oli populaarseim töölisorganisatsiooni vorm nii Inglismaal (1815. aastal alla miljoni liikme, 1872. aastal neli miljonit, s.o neli korda rohkem kui ametiühingutes), Prantsusmaal (1870. aastal 800 000 liiget) kui ka Saksamaal (nn abikassadel oli samal ajal kaks miljonit liiget), hoolitsesid alati ka oma liikmete matuste eest. Seltsikaaslase haigus puudutas teisi liikmeid vaid rahaliselt, kuid matuserongkäigust osavõtt (vähemalt oma esindajate sinna saatmine) oli statuutidega ette kirjutatud. Teiselaadsed töölisorganisatsioonid, mille eesmärgid olid pigem ühiskondlikud ja poliitilised, olid need siis seltsid, ametiühingud või töölisparteid, jätkasid seda traditsiooni. Pealegi oli matuserongkäik, olenemata lahkunu tähtsusest, üks väheseid võimalusi avaldada avalikult meelt nii, et ametnikud olid sunnitud selle välja kannatama.
Mitte kõiki tööliste matuseid ei peetud välise toreduse ja hiilgusega nagu Prantsusmaa töölisühingutes sajandi esimesel poolel tavaks oli; kuid vastastikuse abi seltside statuudid nägid üldjuhul ette rahatrahvi juhul, kui keegi osales seal joobnuna või sobimatus riietuses. Sest väärikus pidi väljenduma ka ülikonnas. Igapäevariided võisid olla ükskõik millised, sõltuvalt ametist ka üsna erinevad, kuid igaühel pidid olema pühapäevariided,