19. sajandi inimene. Коллектив авторов. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Коллектив авторов
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: История
Год издания: 0
isbn: 9789985222713
Скачать книгу
mis oli Inglismaal juba põlvkond varem nähtav ja mida hakati peagi nimetama tööstusrevolutsiooniks. Avalikkuse teadvusesse tõusis masintootmine, aurumasinad, tehniline progress ja selle kõigega kaasnev rahva rikastumine, tööliste arvu kasv, nende koondumine teatud piirkondadesse ning seletamatul kombel ka vaesuse ulatuslik kasv.

      Selline väga sünge pilt, mida esimeste ettekannete koostajad töölistest vahendasid, mõjutas proletaarlase kuvandit üpris kaua, vähemalt kahe põlvkonna vältel. Ometi ei tohi me puhta kullana võtta kõike, mida nad kirjutasid, sest vaatlejad visandasid töölistest küll muljetavaldava pildi, kuid rõhutasid sealjuures ühekülgselt kõige uudsemat ilmingut, s.o masina külge orjastatud töölist. Tööliste elu kõigis tööstusharudes kogu nende erakordses mitmekesisuses kirjutajad vaevalt tundsid. Eelkõige oli neile täiesti võõras tööliste kultuur, mida nad nägid ja kirjeldasid, kuid ei mõistnud. Pealegi tuli tööliste ütlusi neile tõlkida, sest isegi linnades ei kõnelenud lihtrahvas haritud kihtidega sama – prantsuse, inglise, saksa või itaalia – keelt, vaid dialekte või kohalikke murrakuid.

      Seega peame püüdma avada loogilisi seoseid, mis olid jäänud tollastele vaatlejatele arusaamatuks, ning rekonstrueerida eri gruppide eneseväljendusi, tavasid ja väärtushinnanguid, kui tahame mõista, kuidas eri maadel töölisklass moodustus ja millisena tööline nägi ennast oma ajas ja teiste ühiskondlike gruppide keskel.

      Kes oli tööline aruannete koostajate arvates?

      1900. aasta paiku ikka veel Lille’i tagahoovides ja keldrites ning mõnes Nantes’i ja Roueni piirkonnas, mis olid juba 1830. aastatel vaatlejaid vapustanud; ka alkoholism levis sajandivahetusel sama jõudsalt kui paar põlvkonda varem; 1873.–1896. aasta majanduslangus tõi keset jõukat Inglismaad päevavalgele juba ammu kaduma pidanud Londoni paariate viletsuse.

      Esimestes tööliste kohta tehtud uuringutes püüti eelkõige avalikustada nende halba olukorda. Räägiti pauperismist: töölised olevat olnud alatoidetud, riietunud kaltsudesse ja elanud kohutavates tervistkahjustavates urgastes ning see kõik olevat soodustanud nende elurajoonides epideemiate levikut.

      Pärast toidu ostmist ei jäänud palgast suurt midagi järele. Riietusele ja eluasemele kulutati väga vähe: igapäevariideid lapiti seni, kuni need koost lagunesid, ja alati polnud piisavalt pesugi, mida vahetada. Korteritingimused olid enamasti viletsad, ja mida enam perekond kasvas, seda vähem jäi raha üüri maksmiseks. See aga tähendas, et tuli ümber kolida, ja mitte suuremasse, vaid väiksemasse või veel viletsamasse, seega odavamasse korterisse. Saksamaa tööstuspiirkondades võeti siis tihtipeale allüüriline või nn magamaskäija.

      Kehvade elamistingimuste kohta ilmus tollal väga palju kirjandust, sest viletsuses nähti tööliskonna väärastunud hoiakute peamist põhjust. Eelkõige muretseti kolme tagajärje pärast: tööliste liigne liikuvus, eraeluline moraalitus ning tihe kõrtsiskäimine ja sellega seotud alkoholism. Kuna töölised polnud alati maksujõulised, vahetasid nad üürileandjate meelehärmiks alailma korterit, vahel sundis neid selleks ka kohtu väljatõstmiskorraldus. Pidev ümberkolimine võis olla kohati äärmiselt laialt levinud. Lyoni tööliste eeslinnas La Guillotière’is polnud 19. sajandi keskel mitte