Igal juhul ei jäänud organiseeritud töölisliikumine rahvuspingetest puutumata. Saksa ametiühingutegelased ei öelnud oma Prantsuse seltsimeeste kohta just meelitusi ja vastupidi. Revolutsiooniliste ametiühingute sõjakas energia, mida Victor Griffuelhes10 nii kõrgelt hindas ja mis tema meelest Saksa proletariaadil täielikult puudus, jäi Carl Legieni11 sugusele organisaatorile, kes võis uhkeldada miljonite ametiühinguliikmete ja CGT-ga võrreldes tohutute rahaliste vahenditega, täiesti mõistetamatuks. Teisalt, suurtes paljurahvuselistes impeeriumites ei jätnud võõrvõimu all elavate rahvaste rahvuslikud püüdlused ka töölisi ükskõikseks. Vahetult enne 1914. aastat polnud Austria-Ungari impeeriumis tšehhi ja saksa tööliste läbisaamine kõige parem ja nende ametiühingud olid keele põhjal lõhenenud. Vene impeeriumis oli juudi tööline üldjuhul liikmeks liidus, mille suhted Venemaa sotsiaaldemokraatlike ametiühinguorganisatsioonidega olid pingestatud. Poola kaevur Ruhri piirkonnas ei kuulunud vabasse ega katoliiklikku ametiühingusse, mis olid mõlemad sakslaste jaoks, vaid poola ametiühingusse, mis tegi eelnimetatutega vahel koostööd. Töölisklass polnud vaba ka vaenust võõraste vastu, kuna sisseränne kasvas: Inglismaa suurtesse linnadesse rännanud iirlased said seda esimesena tunda, kuid sajandi lõpul ei käinud itaallaste ja belglaste käsi paremini Prantsusmaal: 1893. aastal toimusid Lõuna-Prantsusmaa linnas Aigues-Mortes’is tapatalgud, kus kaotas elu 10 inimest. Miks oleks pidanud töölisklass, mille ühtsus polnud loomulik, vaid teadlikult konstrueeritud, olema immuunne rahvuslike, keeleliste ja religioossete lõhede suhtes, kui need langesid kokku erinevustega kvalifikatsioonis ja tööstusharudes?
Kasutagem siinkohal üldistuseks üht Saksa ajaloolaste hulgas armastatud formuleeringut. Tööliskonna ja rahvusriikide suhte kohta ei saa kasutada mõistet „negatiivne integratsioon“12. Töölised polnud integreeritud selles mõttes, et nad asusid poliitiliselt, ühiskondlikult ja kultuuriliselt ühiskonna äärealal. Kuid omal kombel andsid nemadki panuse rahvuse kujunemisse. Töölistele oli rahvus pigem pelgupaik kui väärtus iseenesest. Ka internatsionalistliku meelsusega tööline võis ilma südametunnistuspiinadeta näiteks Prantsuse lipu alla koonduda või Briti armees sõdida, et Belgia vabadust kaitsta.
1 Benjamin Disraeli (1804–1881) – Briti riigimees, konservatiivse partei poliitik, kahel korral peaminister.
2 Saksa naiskirjanik Bettina von Arnim (1785–1859) avaldas Preisi kuninga Friedrich Wilhelm IV troonileasumise puhul teose Berliini vaestekvartalitest, see on fiktiivne dialoog Goethe ema ja kuninga ema vahel.
3 Inglise pastori Thomas Robert Malthuse (1766–1834) teooria järgi kasvab rahvastik alati kiiremini kui toidu tootmiseks vajalikud majanduslikud ressursid. Seega, et viletsus ei kasvaks, tuleks püüda rahvastiku kasvu teadlikult piirata.
4 Periood Prantsusmaa ajaloos Prantsuse-Preisi sõja lõpust kuni I maailmasõja alguseni, 1871–1914.
5 Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865) – Prantsuse anarhismiteoreetik.
6 posament – narmaste või tuttidega kaunistusnöör, äärispael.
7 Pierre Guillaume Frédéric Le Play (1806–1882) – Prantsuse sotsioloog ja majandusteadlane, kes uuris muu hulgas naiste töö- ning pereelu ja sotsiaalreformi võimalusi.
8 Georges Sorel (1847–1922) – Prantsuse sotsialist ja revolutsiooniline sündikalist, kes lõi teooria müüdi ja vägivalla positiivsest loovast rollist ajaloolises protsessis. Müütidel on võime rahvamasse mobiliseerida ja nende energiat eesseisvaks võitluseks koondada.
9 Confédération générale du travail (Üldine Ametiühingute Ühendus) – kuni I maailmasõjani Prantsusmaa ainus ametiühingute organisatsioon, mis loodi 1895. aastal Limoges’is.
10 Victor Griffuelhes (1874–1922) – Prantsuse sotsialist ja ametiühingukoondise CGT juht, revolutsioonilise sündikalismi esindaja.
11 Carl Legien (1861–1920) – Saksa ametiühingutegelane, Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) parempoolse tiiva juht ja riigipäeva saadik, Rahvusvahelise Ametiühingute Liidu esimene president.
12 Saksa ajalooteaduses 1960. aastate lõpul kasutusele tulnud termin, millega tähistatakse Otto von Bismarcki valitsemismeetodit: saksa rahvuse integreerimiseks vastandati n-ö riigitruule enamusele n-ö riigivaenulik vähemus (vähemusrahvused, katoliiklased, sotsialistid) ja õhutati sellega teadlikult sisepingeid.
ETTEVÕTJA JA ÄRIJUHT
Youssef Cassis
Poole sajandi jooksul enne I maailmasõda kujunes ettevõtja ja ärijuht majanduses kaalukaimaks jõuks. Ärimehed olid Euroopa industrialiseerimise ja majanduse rahvusvaheliseks muutumise protsessis ühteaegu nii mootoriks kui ka produktiks. Majanduslik edukus 1880. aastatel tagas neile hea elujärje. Lääne-Euroopas tõrjusid nad kõikjal suurmaaomanikud kõrvale ja said ise kõige jõukamaks elukutsegrupiks. 1914. aastale eelnenud aega langesid aga ka nende ühiskondlikud ja poliitilised õpiaastad; see oli aeg, mil kogutud rikkus muundati sotsiaalseks staatuseks ja poliitiliseks jõuks.
19. sajandi teisel poolel sai ärimeestest seega üks Euroopa ühiskonna väljapaistvamaid gruppe. Kas nad moodustasid uuenenud maailma uue eliidi? Võib-olla, kuigi sellele mõttele reageeriti mitmeti. Näiteks paiskas Thomas Carlyle1 ärimeestele näkku, et nad on ebaausad ja kitsid, kuid Joseph Schumpeter2 arendas teooria, mis määras nad „destruktiivseteks loojateks“, kelle saavutused moodustavad majandusliku arengu tuuma. Need hinnangud ei välistanud teineteist: hoolimata tohututest majanduslikest edusammudest ilmutasid ärimehed üldiselt vähe loomingulisust, kui küsimuse all olid neid mittepuudutavad sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised vajadused. Et ärimeeste gruppi ajaloolisest perspektiivist täielikult mõista, tuleb arvestada mõlema aspektiga.
Mitmekesisus ja muutumine
Eelpool kasutati täiesti teadlikult üldmõistet „ärimehed“ tähistamaks mehi, kes seisid majanduslike ettevõtmiste tipus. Laiemat ühisnimetajat oleks raske leida – peale tõsiasja, et tegu oli pea eranditult meestega. Enne 1914. aastat polnud suuremate aktsiaseltside eesotsas või partnerina olulisemates eraettevõtetes ühtki naist. Naised võisid küll isa või vanaisa ettevõtte ja vara pärida, kuid nad ei tohtinud ise firmat edasi juhtida. Kaks väga tuntud näidet on Angela Burdett-Coutts (1814–1906), kes päris ka kuningale teenuseid osutanud pangast Coutts&Co. 50%, ja Bertha Krupp von Bohlen und Halbach (1886–1957), kes sai pärast isa Friedrich Alberti surma 1902. aastal legendaarse metalli- ja relvatööstuskontserni ainuomanikuks.
Muidu aga moodustasid ärimehed erakordselt heterogeense grupi. Ärimees võis olla keskmise