Kui kahekorruseline buss foori ees peatus, nägi ta udustel akendel enda peegeldust. Piinlikkust tundes kiskus ta ereoranži mütsi peast ja toppis taskusse. Tema rahulolematu peegelpildi kohal kattis bussi tuttav reklaam:
Andrea Hall „Kõhurääkija etendus. Teated tapjalt”
Ilmselt jäämata rahule rikkuse ja kuulsusega, mida Kaltsunuku mõrvade ajal ametliku telenäona esinemine oli talle teiste inimeste piinade hinnaga toonud, oli Wolfi eksnaine tõesti nii ülbe, et oli avaldanud oma läbielamistest autobiograafia.
Kui buss sõitma hakkas, naeratas Baxterile tagaaknalt alla vaatav hiigelsuur Andrea nägu. Ta nägi välja noorem ja ligitõmbavam kui kunagi varem, sest oli lasknud oma ruuged juuksed lõigata lühikesse soengusse, mida kõik jäljendasid ja millega Baxter ei oleks iial julgenud riskida. Enne, kui rahulolev sihverplaat jõudis liiga kaugele liikuda, tegi Baxter käekoti lahti, võttis välja lõunasöögikarbi ja haaras sellest tomativõileiva põhikomponendi, mis rahuldust pakkuva plärtsuga tolle jube lolli naise jube lollil näol laiali valgus.
„Üleminspektor?”
Baxter võpatas.
Ta ei olnud tähele pannud, et hiigelsuur must mahtuniversaal oli tema selja taga bussipeatuses seisma jäänud. Ta pistis söögikarbi tagasi kotti, pööras ümber ja oli silmitsi eriagendiga, kes teda murelikul ilmel jälgis.
„Mis toimub?” küsis Curtis ettevaatlikult.
„Oh, ma niisama...” Baxteri jättis lause lõpetamata, lootes, et laitmatu käitumisega professionaalsele noorele naisele piisab, kui ta selgitab oma ebatavalist tegu lihtsalt niimoodi.
„Loobite toitu bussi pihta?” pakkus Curtis.
„... Jah.”
Kui Baxter sõiduki juurde läks, tõmbas Curtis lahti külgukse ja tõi nähtavale tumedate akende varjus avara salongi.
„Oh neid ameeriklasi,” sosistas Baxter nördinult endamisi.
„Kuidas meil täna tunne on?” küsis Curtis viisakalt.
„Nojah, ma ei tea, kuidas meil on, aga minul on kuradi külm.”
„Jah, palun hilinemise pärast vabandust. Me ei arvestanud, et liiklus on nii kehv.”
„See on ju London,” ütles Baxter lakooniliselt.
„Hüpake peale.”
„Kindel, et ruumi ikka jätkub?” küsis Baxter sarkastiliselt, ronides ebagraatsiliselt sisse. Kreemjas nahk kriiksus, kui ta ühel istmel end sisse seadis. Ta kaalus, kas öelda, et tema ei teinud seda häält, vaid nahk, aga jõudis siis järeldusele, et sama pidi juhtuma igaühega, kes seal istet võttis.
Ta naeratas Curtisele.
„Pole midagi,” ütles ameeriklanna, tõmbas ukse kinni ja hõikas siis juhile, et võib sõitma hakata.
„Kas Rouche ei tulegi täna?” küsis Baxter.
„Sõidame ta juurest enne sinna minekut läbi.”
Lõdisev Baxter, keda auto soojus hakkas üles sulatama, mõtles korraks, miks ei olnud agendid endale sama hotelli broneerinud.
„Kardan küll, et teil tuleb sellega ära harjuda. New Yorgis on pool meetrit lund.” Curtis kaevus oma seljakotti ja tõmbas sealt välja kena musta mütsi, mis sarnanes sellega, mida ta ise kandis. „Palun.”
Ta andis selle Baxterile, kes tundis hetkeks lootust, aga nägi siis, et selle ees olid suured kollased tähed F, B ja I – ta polnud kunagi näinud mütsi, mis snaiprile rohkem meeldinuks.
Ta viskas selle Curtisele tagasi.
„Palju tänu, aga mul on enda oma,” ütles ta, võttis taskust oranži jubeduse ja surus selle endale pähe.
Curtis kehitas õlgu ja heitis korraks pilgu aknast välja, kus linn mööda vilksatas.
„Kas olete teda pärast seda näinud?” küsis ta viimaks. „Masset?”
„Ainult kohtus,” vastas Baxter, püüdes aru saada, kuhu nad sõidavad.
„Olen natuke närvis,” naeratas Curtis.
Baxter sattus korraks noore agendi täiusliku filmitähenaeratuse lummusse. Ta pani tähele, et naise jume oli ühtlaselt tume ja et võimatu oli aru saada, kas ta oli sellise tulemuse saavutamiseks meiki kasutanud. Tundes kerget piinlikkust, hakkas Baxter oma juukseid näppima ja aknast välja vahtima.
„Selles mõttes, et Masse on päriselt ka elav legend,” jätkas Curtis. „Kuulsin, et nad juba uurivad teda akadeemias. Olen kindel, et kunagi saab ta sama kuulsaks kui Bundy ja John Wayne Gacy. See on... suur au, kas pole? Mulle ei tule ühtegi paremat väljendit pähe.”
Baxter pööras oma tohutu suured vihased silmad teise naise poole.
„Soovitan teil midagi paremat välja mõelda,” nähvas ta. „Too haige sitapea tappis ühe mu sõbra ja moonutas ta surnukeha. Kas teile teeb see nalja? Kas te arvate, et saate talt autogrammi?”
„Ma ei tahtnud teid solv...”
„Te raiskate enda aega! Te raiskate minu aega! Te raiskate isegi selle tüübi aega,” ütles Baxter ja viipas käega mehe suunas, kes istus rooli taga. „Masse ei saa isegi rääkida. Viimati kuulsin, et ta lõualuu ei ole ikka veel külge kasvanud.”
Curtis köhis kõri puhtaks ja ajas selja sirgu: „Tahaksin vabandada oma...”
„Te võite vabandada suu kinni hoides,” ütles Baxter ja tegi vestlusele lõpu.
Ülejäänud sõidu ajal istusid kaks naist vaikides. Baxter jälgis Curtise peegeldust aknal. Too ei paistnud olevat vihane ega nördinud, pigem masendunud oma hoolimatu märkuse pärast. Baxter nägi, et Curtis liigutas huuli, kas harjutades vabandust või proovides läbi teemat, mida arutada järgmise möödapääsmatu vestluse käigus.
Vihapurske pärast kerget süüd tundes tuli Baxterile meelde ohjeldamatu elevus, mida ta ise oli tundnud pooleteise aasta eest, kui oli esimest korda Kaltsunukku näinud, aru saanud, et oli sattunud millegi tohutu suure otsa, ja unistanud kohe saabuvast kiirest edutamisest. Ta hakkas just midagi ütlema, kui sõiduk keeras korraga ümber nurga ja parkis ühe suure ridamaja ette keset suviti rohelusse uppuvate elamutega äärelinna. Tal ei olnud aimugi, kus nad on.
Segadust tundes vahtis ta Tudor-stiili imiteerivat hoonet, millel õnnestus endast jätta ühekorraga hubane ja mahajäetud mulje. Järsul sissesõiduteel tungis sügavatest pragudest välja muljetavaldav umbrohi. Välja lülitatud tuhmunud värvilised jõulutuled hoidsid meeleheitlikult kinni väsinud aknaraamidelt kooruvast värvist, linnupesaga kaetud korstnast immitses laisalt suitsu.
„Imelik hotell,” märkis Baxter.
„Rouche’i pere elab ikka veel siin,” selgitas Curtis. „Minu arust käivad nad teda vahel vaatamas ja tema tuleb mõnikord siia, kui saab. Ta ütles mulle, et USA-s elab ta ainult hotellides. Eks meie töö vist ongi selline. Kunagi ei saa ühte kohta kauaks pidama jääda.”
Röstsaia mugiv Rouche tuli majast välja. Ta paistis härmas hommikusse hästi sobivat: valge triiksärk ja sinine ülikond imiteerisid taevast ja seal sõudvaid hajusaid pilvi, hallid juuksed läikisid nagu jäine asfalt.
Curtis läks välja teda tervitama, Rouche aga libises järsust teest alla ja vajus talle koos röstsaiaga otsa.
„Issand jumal, Rouche!” kaebles Curtis.
„Kas ei oleks võinud midagi suuremat võtta?” kuulis Baxter Rouche’i sarkastilisi sõnu, misjärel mees koos Curtisega sõidukisse ronis.
Rouche istus Baxteri vastu akna äärde,