„Teeme nii: kui sa võtad mu uurijana tööle ja mul tuleb töötada ainult üheksast viieni, siis kirjutan kohe paberitele alla,” ütles naeratav Edmunds, kes teadis, et nende vestlus saab sellega läbi.
Baxter jättis järele ja võttis lonksu veini, samal ajal kui Thomas kolistas köögis.
„Ma pean homme Masset vaatama minema,” ütles Baxter järsku, nagu oleks see igapäevane asi, et sarimõrvarite juurest tuleb läbi astuda.
„Mida?!” pahvatas Edmunds ja purskas välja suutäie 50%-lise allahindlusega Sauvignon Blanci. „Miks?”
Edmunds oli ainus inimene, kellele Baxter oli usaldanud tõe selle kohta, mis oli Lethaniel Masse kinnivõtmise päeval tegelikult juhtunud. Kumbki neist ei võinud kindlad olla, kui palju Masse sellest mäletas. Ta oli saanud jõhkralt peksa ja hinge vaakunud, aga Baxter oli alati hirmuga mõelnud sellele, kas mees oli toimuvast teadlik olnud ja kui lihtne oleks tal Baxter hukatusse saata, kui ta psühhoosi käes kannatav aju seda tahaks.
Baxter rääkis Edmundsile Vanita ja kahe „erilise” agendiga peetud vestlusest, selgitades, et ta saadetakse nendega koos lähetusse New Yorki, et seal kuriteopaik üle vaadata.
Edmunds kuulas vaikides ja muutus jutu edenedes järjest murelikumaks.
„Arvasin, et see on läbi,” ütles Edmunds, kui Baxter oli lõpetanud.
„Ongi läbi. See on lihtsalt järjekordne jäljendaja nagu kõik teised.”
Edmunds ei paistnud selles nii kindel olevat.
„Mida?” küsis Baxter.
„Sa ütlesid, et ohvri rinnale oli lõigatud sõna „Sööt”.”
„Mis siis?”
„Sööt kellele? Ma ei tea.”
„Kas sa arvad, et see on mulle mõeldud?” küsis Baxter turtsatades, lugenud selle Edmundsi toonist välja.
„Mehel on sama nimi kui Wolfil ja siis järsku – kes oleks võinud arvata! – oledki sina sellesse asja segatud.”
Baxter naeratas oma sõbrale soojalt.
„See on kõigest üks järjekordne jäljendaja. Sa ei pea minu pärast muretsema.”
„Ma muretsen alati.”
„Kohvi?” küsis Thomas neid mõlemaid üllatades. Ta seisis ukseavas ja kuivatas käsi nõuderätikusse.
„Mustalt palun,” ütles Edmunds.
Baxter keeldus ja Thomas kadus tagasi kööki.
„Kas sa tõid mulle midagi?” sosistas Baxter.
Edmunds paistis ebamugavust tundvat. Piiludes köögi ukse poole, võttis ta enda taga toolikorjul rippunud pintsaku taskust vastumeelselt välja valge ümbriku.
Ta pani selle enda lauapoolele ja püüdis jumal teab mitmekümnendat korda Baxterit veenda seda mitte vastu võtma.
„Sul ei ole seda vaja.”
Baxter sirutas käe välja ja Edmunds lükkas ümbriku temast kaugemale.
Baxter mühatas.
„Thomas on hea mees,” ütles Edmunds vaikselt. „Sa võid teda usaldada.”
„Ma usaldan ainult sind.”
„Sul ei tule temaga midagi kunagi päriselt välja, kui sa niimoodi edasi lased.”
Nad mõlemad heitsid pilgu ukseava poole, kui kuulsid köögist, kuidas midagi keraamilist kõlksatas millegi keraamilise vastu. Baxter tõusis püsti, napsas ümbriku Edmundsi käest ära ja istus uuesti maha, kui Thomas kohvitassidega tuppa tuli.
Tia ei jätnud muudkui vabandamist, kui Edmunds ta veidi pärast kella 23 õrnalt üles ajas. Välisuksel, kui Thomas soovis Tiale head ööd, kallistas Edmunds Baxterit.
„Tee endale teene, ära tee seda lahti,” sosistas ta Baxterile kõrva.
Baxter pigistas teda, aga ei vastanud.
Kui nad olid läinud, jõi Baxter oma veiniklaasi tühjaks ja pani mantli selga.
„Ega sa ära ei lähe?” küsis Thomas. „Me ei ole peaaegu üldse saanud koos olla.”
„Echo on näljane,” ütles Baxter ja toppis saapad jalga.
„Ma ei saa sind ära viia. Olen liiga palju joonud.”
„Võtan takso.”
„Jää siia.”
Baxter kummardus tema poole nii kaugele, kui ulatas, jäädes märgade saabastega kindlalt uksematile seisma. Thomas suudles teda ja naeratas pettunult.
„Head ööd.”
Veidi enne keskööd avas Baxter oma korteri ukse. Tundmata üldse väsimust, vajus ta koos punase veini pudeliga diivanile. Ta pani televiisori käima, klõpsis suvaliselt telekava – midagi ei näidatud – ja vaatas siis nimekirja enda kokku otsitud jõulufilmidest.
Viimaks otsustas ta „Üksinda kodus 2” kasuks, kuna tal oli ükskõik, kas ta jääb seda vaadates magama või mitte. Ta tunnistas salaja, et esimene osa oli üks tema kõigi aegade lemmikuid, aga teine osa oli tema arust esimest jäljendanud sugugi mitte inspireerivalt, kuna oli langetud teada-tuntud eksiarvamuse küüsi, et teises osas peaks sama loo üleviimine New Yorki tegema selle esimesest ägedamaks ja paremaks.
Ta kallas pudeli klaasi tühjaks ja vaatas poole silmaga Macauley Culkinit, kes kergekäeliselt trikitades mõrvakatseid sooritas. Kui talle tuli meelde mantli taskusse topitud ümbrik, võttis ta selle kokkumurtult välja, endal peas leierdamas Edmundsi palve seda mitte avada.
Kaheksa kuud järjepanu oli Edmunds ära kasutanud pettustes töötamist ja niimoodi oma karjääri ohtu seadnud. Pea igal nädalal esitas ta Baxterile Thomase rahaasjade üksikasjaliku ülevaate, olles vaadanud igapäevase kontrolli kattevarjus läbi mehe mitu kontot, et jõuda jälile mis tahes kahtlasele ja pettusele viitavale tegevusele.
Baxter teadis, et nõudis Edmundsilt liiga palju. Baxter teadis, et Edmunds pidas Thomast enda sõbraks ja kuritarvitas nüüd Thomase usaldust. Aga Baxter teadis ka seda, miks Edmunds seda tema jaoks tegi ja teeb ka edaspidi: Edmunds tahtis, et Baxter oleks õnnelik. Usalduse küsimus oli Baxterit jubedalt muserdanud pärast seda, kui ta oli lasknud Wolfil oma elust kaduda, mistõttu Edmunds teadis, et Baxter loobuks kindlast tulevikust Thomasega, kui ta ei saaks kogu aeg kontrollida uue kallima usaldusväärsust.
Baxter pani kinnise ümbriku diivanilauale oma jalgade kõrvale ja üritas keskenduda ühe märja bandiidi pea põletamisele leeklambiga. Ta tundis põleva inimihu lõhna. Tal oli meeles, kui kiiresti koed söestuvad ja surevad, tal olid meeles piinatud karjed, kui närvilõpmed põlesid...
Televiisoris võttis mees oma tuikava pea tualetipotist välja ja lasi edasi, nagu poleks midagi lahti.
See kõik oli pettus, päriselt ei võinud usaldada mitte kedagi.
Baxter jõi klaasi kolme suure sõõmuga tühjaks ja rebis ümbriku lahti.
4. PEATÜKK
Kolmapäev, 9. detsember 2015
Kell 8.19
London oli öösel jäätunud.
Nõrk talvepäike tundus kauge ja võõras, selle ükskõikne külm hommikusära ei tulnud toime härmatise sulatamisega. Baxteri sõrmed hakkasid tuimaks minema, kui ta ootas Wimbeldonis High Streetil oma küüti. Ta vaatas kella: kakskümmend minutit hiljaks jäänud, kogu selle aja oleks ta võinud mõnusasti kuuma kohvi seltsis kodus veeta.
Ta vehkis kohapeal ringi, et sooja saada, kui