Rouche naeratas sarkastilise torke peale.
„Muidugi oleme ülima heameelega valmis teid igat moodi aitama, eks ole, üleminspektor?” ütles Vanita, silmad vihast pungis. „Meie sõprus FBI ja CIA-ga on meile tähtis...”
„Issand jumal!” prahvatas Baxter. „Vabalt! Ma tulen ja hoian teil kätt! Ja mis see väike palve siis veel on?”
Rouche ja Curtis vaatasid teineteisele otsa ning isegi Vanita niheles ebamugavust tundes, sest keegi ei julgenud rääkima hakata.
„See... oligi väike palve,” ütles Curtis mahedal häälel.
Baxteril oli selline nägu, et ta kohe plahvatab.
„Tahaksime, et te vaataksite koos meiega kuriteopaiga üle,” jätkas Curtis.
„Fotodelt?” küsis Baxter pingutatud sosinal.
Rouche ajas alumise huule ette ja raputas pead.
„Olen politseiülemaga juba kokku leppinud teie ajutise lähetamise New Yorki ja seni täidan ma ise teie töökohustusi,” teatas Vanita Baxterile.
„Need kohustused on rasked,” nähvas Baxter.
„Eks ma tule toime... kuidagi,” vastas Vanita, kelle professionaalne fassaad murenes üheks harvaks hetkeks.
„See on naeruväärne! Mida kuradit võiks mul teie arust öelda olla mingi täiesti suvalise juhtumi kohta teises maailma otsas?”
„Mitte midagi,” vastas Rouche ausalt, tehes Baxteri relvituks. „See on meie kõigi aja... aegade? aja? täielik raiskamine.”
Curtis võttis sõnajärje üle: „Arvan, et mu kolleeg üritab öelda seda, et Ameerika üldsus ei hakka suhtuma sellesse juhtumisse nii nagu meie. Nad teavad Kaltsunuku mõrvu siin, nad saavad teada Kaltsunuku moodi mõrvadest seal ja nad tahavad, et see inimene, kes võttis Kaltsunuku mõrvari kinni, ajaks taga ka neid uusi koletisi.”
„Koletisi? Mitmuses?” küsis Baxter.
Nüüd oli käes Rouche’i kord oma kolleegi suunas silmi pööritada. Curtis oli ilmselgelt öelnud rohkem, kui oleks nii varajases staadiumis võinud öelda. Järgnenud vaikusest sai Baxterile selgeks, et Curtis valib edaspidi sõnu jälle suure hoolega.
„See pole siis midagi muud kui avaliku arvamuse suunamine?” küsis Baxter.
„Noh,” ütles Rouche naeratades, „kas see ei käi mitte kõige kohta, mida me teeme, üleminspektor?”
3. PEATÜKK
Teisipäev, 8. detsember 2015
Kell 20.53
„Halloo? Vabandust, et jäin nii kõvasti hiljaks!” hõikas Baxter esikust, lükkas saapad jalast ja astus elutuppa. Köögi ukseavast puhuv jahe tuuleke tõi kaasa imehäid lõhnu ja nurgas ümises iPodi kõlarist järjekordne mitte pealetükkiv laulja-laululooja, keda Starbucks oli sel nädalal promonud.
Laual oli kaetud neli kohta, värelevad teeküünalde leegid pani toa oranžikalt kumama, mis tõi veel rohkem esile Alex Edmundsi ruuge juuksepahmaka. Baxteri vibalik ekskolleeg kõndis toas kohmetult ringi, käes tühi õllepudel.
Baxter oli ise ka pikk, aga pidi ikkagi kikivarvule tõusma, et meest kallistada.
„Kus Tia on?” küsis Baxter sõbralt.
„Räägib telefonis lapsehoidjaga... jälle,” vastas Edmunds.
„Em? Kas see oled sina?” hüüdis köögist viisakas hääl.
Baxter ei öelnud midagi. Ta oli liiga väsinud, et lasta end sundida õhtusöögi valmistamises kaasa lööma.
„Mul on siin veini!” lisas sama hääl mänguliselt.
See meelitas Baxteri täiuslikku müügisaali meenutavasse kööki, kus mitu tipptasemel panni podisesid hämaraks keeratud tulede valgel. Nende üle valvas pika põlle all peent triiksärki kandev mees, kes toitu aeg-ajalt segas või korraks kuumust juurde keeras. Baxter läks tema juurde ja andis talle kiire põsemusi.
„Tundsin sust puudust,” ütles Thomas.
„Sa rääkisid midagi veinist?” tuletas Baxter talle meelde.
Mees naeris ja kallas talle lahti tehtud pudelist klaasi täis.
„Aitäh. Mul on seda vaja,” ütles Baxter.
„Ära täna mind. Selle tõid Alex ja Tia.”
Nad mõlemad tõstsid klaasi Edmundsile, kes seisis ukseavas, ja siis hüppas Baxter tööpinnale istuma, et vaadata Thomase kokkamist.
Nad olid tutvunud tipptunni ajal kaheksa kuu eest Londonis, kui käis järjekordne ja alati halvava mõjuga metrootöötajate streik. Thomas oli sekkunud, kui raevunud Baxter oli põhjendamatult üritanud vahistada üht piketis osalenud töötajat, kes nõudis paremat palka ja ohutumaid töötingimusi. Thomas oli juhtinud Baxteri tähelepanu sellele, et kui ta peab kinni tolle helkurvestiga härra ja teeb teoks oma ähvarduse sundida mees vastu tema tahtmist kõndima koos Baxteriga kümme kilomeetrit Wimbeldoni, siis oleks Baxter sisuliselt süüdi inimröövis. Sellise jutu peale vahistas Baxter hoopis Thomase.
Thomas oli leebe ja aus mees. Ta oli välimuse poolest sama tüüpiliselt kena, kui tema muusikamaitse oli üldlevinud, kusjuures ta oli Baxterist üle kümne aasta vanem. Thomas pakkus kindlust. Ta teadis, kes ta on ja mida ta tahab: korralikku, südant soojendavalt vaikset, mugavat elu. Peale selle oli ta jurist. Baxter naeratas mõtte peale, kui kõvasti oleks Wolf Thomast vihanud. Baxter mõtiskles tihtilugu, kas sellepärast oligi Thomas talle algusest peale ligitõmbav tundunud.
Peen linnamaja, kuhu õhtusöögi puhul oli kogunetud, kuulus Thomasele. Viimase paari kuu jooksul oli ta mitu korda palunud Baxteril tema juurde elama kolida. Kuigi Baxter oli tasapisi algust teinud mõne oma asja sinna jätmisega, oli ta otsesõnu keeldunud loobumast oma korterist Wimbeldonis High Streetil ja oli kassi Echo sinna jätnud, et tal oleks alati ettekääne koju minna.
Neli sõpra istusid üheskoos õhtusöögi nautimiseks lauda, et rääkida üksteisele jutte, mis olid ajapikku muutunud küll ebamäärasemaks, aga see-eest naljakamaks, et väljendada sügavat huvi vastuste vastu, mida anti kõige argisematele küsimustele töö, lõhe küpsetamise ainuõige viisi või siis lastekasvatuse kohta. Tia käest kinni hoides oli Edmunds innukalt rääkinud oma edutamisest pettuste talituses ja järjest korrutanud, kui palju rohkem aega jääb talle edaspidi, et oma kasvava perega koos olla. Kui Baxterilt töö kohta küsiti, siis ei vaevunud ta mainima teiselt poolt ookeani tulnud kolleegide külaskäiku ega sugugi mitte kadestamisväärset töökohustust, mis teda järgmisel hommikul ees ootas.
Kella 22.17-ks oli Tia diivanil magama jäänud ning Thomas läinud kööki koristama, et Baxter ja Edmunds saaksid omavahel rääkida. Edmunds oli veinile üle läinud ja kallas nende klaasid uuesti täis, kui nad kustuvate teeküünalde värelevas valguses juttu ajasid.
„Kuidas siis pettustes läheb?” küsis Baxter tasakesi, heites pilgu diivanile, et kontrollida, kas Tia päriselt ka magab.
„Ma ju ütlesin... suurepäraselt,” vastas Edmunds.
Baxter ootas kannatlikult.
„Mida? Kõik on hästi,” ütles Edmunds, pannes käed kaitsvalt rinnal risti.
Baxter oli endiselt vait.
„Kõik sujub. Mida sa tahad, et ma ütleksin?”
Kui Baxter ei jäänud ikka veel rahule, siis viimaks Edmunds naeratas.
Baxter tundis teda liiga hästi.
„Mul on nii igav! Mitte et... Ega ma ei kahetse, et ma tapmistest ära tulin.”
„Tundub küll, et kahetsed,” väitis Baxter. Iga kord, kui nad kokku said, üritas ta Edmundsit tagasi