Naerdi viisakalt selle peale, kui käheda häälega šotlasest uurija ülespuhutult ähvardas lüüa veel viimast korda enne pensionile minekut Saundersile rusikaga näkku. Nüüd tegi see küll kõigile nalja, aga eelmise vahejuhtumi tagajärgedeks olid olnud üks plastiline ninaoperatsioon, kaks distsiplinaarmenetluse koosolekut ja Baxteri jaoks tundide viisi paberimäärimist.
Baxter vihkas sellist jama: kõik olid kohmetunud, kõik tundsid end võltsilt – lahkumispidu valmistas täiega pettumuse pärast aastakümnetepikkust teenistust, mille jooksul oli palju kordi üle noatera pääsetud ja mis jättis endast hulganisti õudseid mälestusi, mida koju suveniiriks kaasa viia. Baxter seisis tagapool, naeratas koos teistega, et Finlayd toetada, ja vaatas oma sõpra soojal pilgul. Finlay oli siin Baxteri viimane tõeline liitlane, ainus allesjäänud sõbralik nägu, ja nüüd oli temagi lahkumas. Baxter ei olnud talle isegi kaarti ostnud.
Baxteri kabinetis hakkas telefon helisema.
Ta ei teinud sellest välja ja vaatas, kuidas Finlay armetult läbi kukkus, kui püüdis teeselda, et nad olid kokku pandud raha eest ostnud talle pudeli tema lemmikviskit.
Tema lemmik, nagu Wolfilgi, oli Jameson.
Baxteri mõtted läksid uitama. Talle tuli meelde, kuidas ta oli viimati Finlayle joogi ostnud, kui nad olid koos väljas käinud. Sellest oli möödas ligi aasta. Finlay oli öelnud, et ta ei olnud kunagi kahetsenud seda, et tal pole auahnust. Ta oli Baxterit hoiatanud, et kriminaalpolitsei üleminspektori töö ei sobi talle, et tal hakkab igav, et tal tekib frustratsioon. Ta ei olnud Finlayd kuulanud, sest too ei saanud aru, et ta ei tahtnud mitte niivõrd ametikõrgendust, kuivõrd pigem midagi, mis juhiks tähelepanu kõrvale, mis tooks kaasa muutuse, mis aitaks põgeneda.
Kabinetis hakkas telefon uuesti helisema ja Baxter vahtis vihaselt oma laua poole. Finlay luges eri variatsioone teemal „Kahju, et sa ära lähed”, mis olid kribitud Käsilaste pildiga kaardile – keegi oli eksikombel arvanud, et Finlay on nende fänn.
Baxter vaatas kella. Tal oli tõesti vaja ükskord ka normaalsel ajal lõpetada.
Finlay pani kaardi naeruturtsatuse saatel kõrvale ja alustas oma sõnavõttu, et kenasti hüvasti jätta. Ta kavatses rääkida nii lühidalt kui võimalik, sest talle ei olnud kunagi meeldinud avalikkuse ees esineda.
„... Päriselt ka, tänan teid. Olen siin mässanud sellest ajast saati, kui New Scotland Yard oli veel tutikas...” Ta pidas vahet, lootes, et vähemalt keegi hakkab naerma. Ta oli selle aga jube halvasti esitanud ja nii läkski tema parim nali vett vedama. Aga ta jätkas sellest hoolimata ja teades, et edasi läheb kõik allamäge.
„See koht ja siinsed inimesed on mulle olnud midagi enamat kui töökoht ja kolleegid – teist on saanud mulle teine perekond.”
Üks kõige ees seisev naine hakkas pisarais silmi pühkima. Finlay püüdis naisele naeratada nii, et jääks mulje, et ta tundis sedasama ja üldjoontes teadis, kes too naine on. Finlay vaatas kuulajate poole, et otsida üles see ainus inimene, kellele tema lahkumissõnad tegelikult mõeldud olid.
„Mul on olnud hea meel näha, kuidas mõned teie hulgast on suureks kasvanud ja muutunud ninakatest praktikandihakatistest” – nüüd tundis ta, kuidas tallegi tikuvad pisarad silma – „tugevateks, iseseisvateks, ilusateks ja julgeteks noorteks naisteks... ja meesteks,” lisas ta ja tundis muret, kas ta oli end äsja reetnud. „Ma tahan öelda seda, et mulle väga meeldis teiega koos töötada ja et ma tunnen teie üle tõelist uhkust. Aitäh!”
Ta köhis kõri puhtaks, naeratas plaksutavatele töökaaslastele ja leidis viimaks üles ka Baxteri. Too seisis suletud uksega kabinetis laua taga ja vehkis telefoniga rääkides hoogsalt käega. Finlay naeratas uuesti, seekord kurvalt, ja rahvasumm läks laiali, jättes ta oma asju kokku korjama ja viimast korda töölt lahkuma.
Mälestused ei lasknud tal kiiresti toime tulla fotode mahavõtmisega seinalt. Need olid ta laua kohal olnud juba aastaid. Iseäranis nõudis ta tähelepanu üks aja jooksul määrdunud ja tuhmunud pilt kontoris peetud jõulupeost. Finlay kiilanevat pead kattis krepp-paberist kroon, mis tegi kõvasti nalja tema sõbrale Benjamin Chambersile, kes hoidis Baxteril õlgade ümbert kinni sel kõigi aegade ainsal säilinud fotol, kus Baxter tõesti naeratab. Ja seal kaugel tagapool oli mees, kes oli haledalt kaotanud kihlveo selle peale, kas ta suudab Finlay õhku tõsta – seal oli Will... Wolf. Pistnud foto ettevaatlikult pintsaku taskusse, lõpetas Finlay ülejäänud asjade pakkimise.
Kontorist lahkudes lõi Finlay kõhklema. Ta ei arvanud, et too ununenud kiri, mille ta oli leidnud lauasahtli sügavusest, kuulub talle. Ta oli mõelnud, kas jätta see maha või rebida tükkideks, aga lõpuks oli ta pistnud selle oma mõttetute asjade karpi ja läinud lifti juurde.
Eks see pidi jääma järjekordseks saladuseks, mida tal tuli hoida.
Kell 19.49 istus Baxter ikka veel oma laua taga. Ta oli saatnud iga 20 minuti järel tekstisõnumi, et hilinemise pärast vabandada ja öelda, et tuleb niipea, kui saab. Ta ei olnud Finlay lahkumiskõnet üldse kuulnud – selles oli süüdi tema ülemus – ja praegu paistis, et ta ei jõuagi üle mitme kuu viimaks plaani võetud seltskondlikule koosviibimisele. Ülemus oli käskinud Baxteril tööle jääda, kuni ta ise kohale jõuab.
Kahe naise vahel ei valitsenud sooje tundeid. Vanita, kes oli Londoni politseiametis kõva käsi meediaga manipuleerimise vallas, oli päris avalikult olnud Baxteri edutamise vastu. Ta oli Kaltsunuku juhtumis Baxteriga koos töötanud ja andnud politseiülemale teada, et Baxter on vaidlushimuline, eelarvamuste küüsis ega tunne ülemuste vastu mingisugust austust; ka pidas ta Baxterit endiselt vastutavaks ühe ohvri surma eest. Baxteri arvates oli Vanita avaliku arvamuse ees lömitav ussike, kes ei olnud hetkegi kõhelnud Simmonsit ohverdamast, kui ilmnesid esimesed märgid olukorra halvenemisest.
Asja tegi veelgi hullemaks see, et Baxter oli just avanud arhiiviosakonnast automaatselt tulnud e-kirja, milles tuletati talle jumal teab mitmekümnendat korda meelde, et Wolf pole endiselt tagastanud mitut toimikut. Baxter vaatas seda loetelu ja tundis ära paar nime...
Bennett, Sarah – naine, kes oli oma mehe kodubasseini uputanud. Baxter oli üsna kindel, et selle toimiku oli ta ise ära kaotanud, võimalik, et see kukkus koosolekuruumi radiaatori taha.
Dubois, Léo – lihtne pussitamine, mis oli ajapikku paisunud mitme aasta jooksul üheks kõige keerulisemaks juhtumiks, mille lahendamisse oli kaasatud mitu talitust ning mis hõlmas narkootikumide salakaubavedu, relvade müüki mustal turul ja inimkaubandust.
Selle juhtumi kallal pead murdes oli ta koos Wolfiga mõnusasti aega veetnud.
Ta märkas korraga, et Vanita tuleb kontorisse ja et naise kannul on veel kaks inimest, mis ei tõotanud head, sest ta hellitas veel lootust kella kaheksaks minema saada. Ta ei vaevunud püsti tõusma, kui Vanita sisse astus ja tervitas teda nii loomulikul moel meeldivalt, et Baxter oleks tema sõbralikkust peaaegu uskuma jäänud.
„Kriminaalpolitsei üleminspektor Emily Baxter, FBI eriagent Elliot Curtis,” teatas Vanita ja heitis oma tumedad juuksed otsaeest ära.
„See on mulle suur au,” ütles pikk mustanahaline naine ja sirutas Baxterile käe. Tal oli seljas mehelik ülikond, juuksed olid seotud nii tugevasti patsi, et tundus, nagu oleks tal pea paljaks aetud, ja meiki oli ta kasutanud minimaalselt. Kuigi ta paistis olevat veidi üle kolmekümne, kahtlustas Baxter, et ta on veel noorem.
Ta surus Curtise kätt ilma püsti tõusmata, samal ajal tutvustas Vanita talle teist külalist, kes tundus olevat kipakast kartoteegikapist rohkem huvitatud kui tutvustamisest.
„Ja see on eriagent...”
„Ma küll ei tea, kui erilised nad ikka saavad olla,” segas Baxter vahele oma sõnu rõhutades, „kui meil on neid siin hädises urkas, mis kannab kabineti nime, juba kaks tükki?”
Vanita ei teinud temast välja.
„Ja nagu ma ütlesin, on see CIA eriagent Damien Rouche.”
„Ruusi?”