Baxteri hääl murdus, kui ta viimaks sosinal vastas.
„Kui ma ka nägin, poleks ma seda ju teadnud.”
Sellele järgnes pingeline vaikus, mille kestel kõik mõtlesid selle lihtsa õõvastava lause üle.
„Kuidas ta teile tundus?” prahvatas Atkins välja poolikult sõnastatud küsimuse, kui vaikus oli muutunud talumatuks.
„Kes?”
„Rouche.”
„Mis mõttes?” küsis Baxter.
„Emotsionaalses mõttes.”
„Millal?”
„Siis, kui te teda viimati nägite.”
Baxter kaalus hetkeks vastust ja naeratas siis siiralt: „Ta tundis kergendust.”
„Kergendust?”
Baxter noogutas.
„Jääb mulje, et ta meeldis teile,” jätkas Atkins.
„Mitte eriti. Ta oli tark ja kompetentne töökaaslane... vaatamata tema ilmselgetele puudustele,” lisas Baxter.
Ta jälgis oma tohutu suurte pruunide silmadega, mida ripsmetušš veelgi rohkem esile tõi, kuidas Sinclair sellele reageerib. Too hammustas endale huulde ja vaatas uuesti peegli poole, nagu kiruks kedagi, kes oli teisel pool klaasi ja oli andnud talle nii vaevarikka ülesande.
Atkins võttis ülekuulamise lõpetamise enda õlule. Talle olid kaenla alla tekkinud tumedad higilaigud, aga ta ei olnud tähele pannud, et mõlemad naised olid oma tooli mõne sentimeetri jagu kaugemale nihutanud, et haisust pääseda.
„Te lasite agent Rouche’i maja läbi otsida,” ütles Atkins.
„Lasin küll.”
„Te siis ei usaldanud teda?”
„Ei usaldanud.”
„Ja te ei tunne praegu, et peate talle kuidagi lojaalne olema?”
„Ei tunne.”
„Kas teil on meeles viimane asi, mida ta teile ütles?”
Baxter paistis rahutuks muutuvat: „Kas me oleme lõpetanud?”
„Peaaegu. Palun vastake küsimusele.” Atkins istus, hoides pastakat märkmiku kohal.
„Ma tahaksin nüüd ära minna,” ütles Baxter arstile.
„Muidugi,” vastas dr Preston-Hall järsult.
„Kas te ei saa enne sellele lihtsale küsimusele mingil põhjusel vastata?” Sinclairi sõnad kaikusid ruumis nagu süüdistus.
„Olgu.” Baxter paistis olevat maruvihane. „Ma siis vastan.” Ta mõtles vastuse üle järele ja kummardus siis üle laua, et ameeriklasele silma vaadata.
„Jumalat... ei... ole... olemas,” ütles Baxter ja muigas.
Atkins viskas pastaka lauale samal ajal, kui Sinclair tõusis püsti, lükates metallist tooli kolinal põrandale pikali, ja tormas ruumist välja.
„Hästi tehtud,” ohkas Atkins väsinult. „Kriminaalpolitsei üleminspektor, tänan teid koostöö eest. Nüüd oleme lõpetanud.”
Viis nädalat varem...
1. PEATÜKK
Kolmapäev, 2. detsember 2015
Kell 6.56
Külmunud jõgi krigises ja praksus, nagu ei saaks ta tuledes särava metropoli varjus rahulikult magada. Mitu jäälõksu jäänud ja unustatud laeva mattus tasapisi lumme, kui saarepealne linn puutus jälle ajutiselt maismaaga kokku.
Täisehitatud horisondile hiilis päike ja sild peesitas oranžis valguses, heites alla jääle teravalt piiritletud varju: uhke kaare all siksakitas hulk jäätunud traate ja miski oli öösel sellesse läbipõimunud võrgustikku kinni jäänud.
Traatidesse oli takerdunud väändunud kuju, mis kõlkus nagu kärbes, kes oli meeleheitlikult vabadusse pürgides ise ennast katki rebinud: nähtavale tuli William Fawkesi räsitud surnukeha, mis varjutas päikese.
2. PEATÜKK
Teisipäev, 8. detsember 2015
Kell 18.39
Pimedus surus end New Scotland Yardi akende vastu, linnatuled paistsid läbi kondensaadikihi udusena.
Kui välja arvata kaks lühikest käiku tualetti ja kirjatarvete sahtli juurest läbi astumist, ei olnud Baxter tapmiste ja raskete kuritegude talituses oma kapisuurusest kabinetist kordagi lahkunud sellest ajast saati, kui oli tol hommikul tööle tulnud. Ta vahtis laua serval kõrguvat paberihunnikut, mis ohtlikult prügikasti kohal kõõlus, ja pidi täiest jõust võitlema alateadliku sooviga selle liikumisele õiges suunas õrna müksuga kaasa aidata.
34-aastaselt oli temast saanud üks kõige nooremaid naissoost üleminspektoreid, kes oli Londoni politseiametis kunagi ametisse määratud, kuigi tema kiiret tõusu karjääriredelil ei olnud oodatud ega eriti ka tervitatud. Kõrge ametikoha vabanemist ja sellele järgnenud Baxteri ülemäärast edutamist võis põhjendada ainuüksi Kaltsunuku juhtumiga ja asjaoluga, et just tema oli kurikuulsa sarimõrvari eelmisel suvel kinni võtnud.
Eelmine üleminspektor Terrence Simmons oli olnud sunnitud pensionile jääma tervislikel põhjustel, millega liialdamist kõik kahtlustasid, sest Londoni politseiülem oli ähvardanud Simmonsi lahti lasta, kui ta keeldub vabatahtlikult lahkumast. Tegu oli tavaks saanud žestiga pettunud üldsuse rahustamiseks, nagu oleks keegi süütukene ohverdatud igaveses raevus jumalate meeleheaks.
Baxter suhtus sellesse nii nagu teisedki kolleegid: see tekitas vastikust, et ta eelkäijast oli tehtud patuoinas, aga kokkuvõttes tundis ta kergendust, et see ei olnud juhtunud ta endaga. Talle ei olnud pähegi tulnud äsja vabanenud kohale saamiseks avaldus esitada, kuni politseiülem oli öelnud, et kui ta tahab, siis ta saab selle töö.
Ta vaatas oma saepuruplaadist kongis ringi – kasimata vaip ja mõlkis kartoteegikapp (kes teab, mis tähtsad dokumendid olid maetud selle alumisse sahtlisse, mida ta ei suutnudki lahti teha?) – ja imestas, miks, kuradi pärast, oli ta tahtnud seda tööd.
Suurest kontoriruumist kostis hõiskeid, aga Baxter ei pannud neid isegi tähele, sest oli asunud uuesti kaebuse kallale, mis oli esitatud Saundersi-nimelise uurija kohta. Teda süüdistati kaebekirja saatja poja iseloomustamises ropu sõnaga. Selle väite puhul tekitas Baxteris kahtlust ainult mitte eriti vänge sõna, mida Saunders olevat kasutanud. Ta hakkas trükkima ametlikku vastust, kaotas poole peal eluisu, kägardas kaebuse nutsakuks ja viskas selle enam-vähem prügikasti suunas.
Uksele koputati aralt, ja hiirekese moodi politseinik sibas sisse. Naine korjas üles Baxteri napilt (mitte eriti napilt) mööda visatud paberid, pani need prügikasti ja demonstreeris siis maailmatasemel Jenga mängu oskust, asetades järjekordse dokumendi ebakindla paberikuhja otsa.
„Mul on väga kahju teid tülitada,” ütles naine, „aga uurija Shaw hakkab kohe kõnet pidama. Arvasin, et äkki tahate ka tulla.”
Baxter vandus valjusti ja toetas pea lauale.
„Kink!” oigas ta, tuletades seda endale liiga hilja meelde.
Närviline noor naine ootas kohmetult edasisi juhtnööre. Mõne hetke pärast, kui ta polnud enam üldse kindel, kas Baxter on ikka üleval, läks ta tasakesi toast välja.
Baxter ajas end püsti ja kõndis suurde kontoriruumi, kus rahvasumm oli kogunenud kriminaalpolitsei seersandi Finlay Shaw’ laua ümber. Seina külge oli sinise kleepkummiga kinnitatud 20 aasta vanune loosung, mille Finlay oli