Vastava argumentatsiooni loomine ja/või esiletoomine.
Ajalooliste tingimuste kindlakstegemine.
Muidugi on traditsioonilistel meetoditel palju kriitikuid. Peamiselt on nad positivistlikust leerist. Nende etteheited algavad sellest, et tradit-sionalistid ei kogu andmeid ega korrasta neid. Sealt edasi rõhutatakse, et hüpoteesid jäävad püstitamata ning kui juba nii, siis pole võimalik tõestada võimalikke põhjuslikke seoseid ja siit lõppjäreldus – klassika-line koolkond rahvusvaheliste suhete uurimises pole lihtsalt teaduslik. Tänapäeval on sellises võtmes üsna tihti koostatud suuri ülevaateid, olgu siinkohal toodud näidetena Henry Kissinger, „Diplomaatia”, eesti keeles 2000 (originaalis 1994) ja John Lewis Gaddis, „Külm sõda”, eesti keeles 2007 (originaalis 2006).
39
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
3.2. Positivistlikud uurimismeetodid
Rahvusvaheliste suhete akadeemilisel analüüsil hakkasid need välja kujunema 1950. aastatel. Sageli peetakse vastavates käsitlustes positi-vismi esimeseks pääsukeseks Morton Kaplanit ja tema uurimust „System and Process in International Politics” (1957). Väga üldiselt on positivism epistemoloogiline (tunnetuslik) seisukoht sellest, kuidas saada teadmisi. Positivism on laialt kasutusel loodusteadustes ning selle järgi saadakse teadmised ainult meeltega tajudes. Teadmisi saab fakte kogudes ja nende põhjal seaduspärasusi luues (induktsioon) ning neid seaduspärasusi saab hüpoteesidena testida (deduktsioon). Siit tekib ka võimalus nähtusi mõõta. Positivismi järgi on teadus objektiivne ja väärtustevaba. Seetõttu on ka võimalik saada maailma kohta objektiivseid teadmisi.
Rahvusvahelistes suhetes on positivism seotud tihedalt biheivioris-miga, positivistlikud koolkonnad on viimasest välja kasvanud. Rahvus-vaheliste suhete positivistlikud uurijad leiavad, et riikide käitumise empiirilise jälgimise abil on võimalik luua universaalseid teooriaid ning nendest dedutseeritud hüpoteese testida. Selles suhtes sarnanevad nad oma kolleegidega teistest teadusharudest, nagu füüsika või sotsioloogia. Ainult uuritav objekt on teine. Nagu eespool mainitud, on küsimusele „Kuidas me saame midagi teada?” väga üldiselt kaks vastust. Esiteks, me vaatame ise järele ning teiseks, me tuletame selle teadmise loogiliselt. Neid kahte võimalust nimetatakse vastavalt induktsiooniks ja dedukt-siooniks. Alljärgnevalt vaatamegi neid põgusalt, alustades viimasest.
„Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi on deduktsioon „üksiku või erilise tuletamine üldisest, järeldamine konkreetse üksikjuhu kohta üldise põhjal”. Mida selline ülevalt-alla- käsitlus täpselt hõlmab? Nn puhas deduktsioon on loogiline järeldamine konkreetses valdkonnas kehtivatest üldistest seaduspäradest. Sellise deduktsiooni puhul saab teadmisi ilma empiirilise kinnituseta – dedutseerimine ise annab meile kindla järelduse. Deduktiivse argumentatsiooni näiteks võiks tuua järgmise mõttekäigu.
1. Demokraatlikud riigid ei sõdi üksteisega.
2 Eesti on demokraatlik riik.
3 Järeldus – Eesti ei sõdi teiste demokraatlike riikidega.
Deduktiivne uurimus rahvusvahelistes suhetes ei ole siiski nii lihtne ning ka empiiriast ei saa mööda vaadata. Alan Brymani (2001) järgi on deduk-tiivse uurimuse peamine funktsioon andmete kogumise juhtimine, nende sidumine kontseptsioonidega. Seega ei anna deduktiivne uurimus meile
40
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
loogilist järeldust, vaid võimaldab teoreetilisi seisukohti empiiriliselt tes-tida. Selleks tuletab uurija teooriast hüpoteesi, mida ta hakkab andmetele tuginedes kinnitama (või ümber lükkama). Skemaatiliselt näeb deduk-tiivne uurimus välja järgmiselt:
Teooria → hüpotees → andmete kogumine ja analüüs → → hüpoteesi kinnitamine või ümberlükkamine
Kui hüpotees saab kinnitatud, siis saab kinnitust ka teooria tugevus. Kui hüpotees lükatakse ümber, siis on vaja teooriat kas muuta või see täielikult kõrvale lükata ning asendada uue teooriaga. Seesugune käsitlusviis pole samas enam deduktsioon, vaid on üle kasvanud induktsiooniks. Indukt-sioon on deduktsioonile vastupidine teadmiste saamise viis. Eesti keele seletav sõnaraamat annab definitsiooniks „Üksiku või erilise põhjal üldise järeldamine”. Induktsiooni puhul saame teadmised oma empiirilise ana-lüüsi tulemusena. Me teeme üldise järelduse, põhinedes vaatlustel.
Induktiivne käsitlus on sobilik juhtudel, kus puudub kindel teooria. Siiski tuleb ka sellistel juhtudel silmas pidada, et induktsioon ei pruugi viia kasuliku teooriani. Vaatlusandmete põhjal saab teha järeldusi, kuid teooriaks peaksid need üldistused saama pärast mitmeid deduktiivseid testimisi. Alan Chalmers (1998) nimetab sellist ohtu naiivinduktivis-miks – pelk teooriavaba andmete kogumine võib viia järeldusteni, mis on kas puudulikud või väärad.
On päris keeruline teha puhtalt deduktiivset või induktiivset uuri-must. Deduktsiooni puhul jääb rahvusvaheliste suhete uurimisel paha-tihti puudu terviklikust teooriast ning viimast asendavad lihtsalt kirjan-duses esitatud ideed. Andmeanalüüs annab siis induktiivselt teooriale midagi juurde, seda täiendades või parandades. Puhta induktsiooni juures võivad esile kerkida eelmises lõigus esiletoodud probleemid. Seega sisal-davad enamik uurimusi nii deduktsiooni kui induktsiooni elemente.
Näide: deduktsioon.
Farber ja Gowa (1997) lähtuvad demokraatliku rahu teooriast, ideedevõrgus-tikust, mille tuntuim algataja oli Immanuel Kant. Teooria leiab üldiselt, et eri-nevatel põhjustel (nt valitsuse vastutus valijate ees) on demokraatiad omava-helises suhtluses rahumeelsed. Autorid püstitavad sellest lähtuvalt hüpoteesi, et demokraatlikud riigid ei sõdi üksteisega ning testivad seda kvantitatiivselt. Andmetena käsitletakse sõdu ja keskmise intensiivsusega relvakonflikte; riikide tüüpe; riikide huve ja kontroll-muutujaid (riikide kaugus ja staatus vastavalt
41
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
riigi jõule). Autorid jõuavad tulemustele, et demokraatiad ei ole omavahel sõdi-nud eeskätt Külma sõja perioodil, varasemast ajast nii selget eristust ei ole. Tei-seks leiavad nad, et omavaheliste sõdade ärahoidmisel mängivad suurt rolli ka riikide ühised huvid. Ning et Külma sõja ajal olid demokraatlikel riikidel sarna-sed huvid, st nad olid liitlased, siis nad ka omavahel ei sõdinud. Farberi ja Gowa tulemusi saab kasutada demokraatliku rahu teooria täiustamiseks.
Näide: induktsioon.
Singer ja Small (1966) ei lähtu otseselt ühestki teooriast, vaid leiavad, et kui rahvusvaheliste suhete alane kirjandus räägib palju jõust, siis on kõrvale jäetud riikide staatus. Nad väidavad, et staatuse kasutamine võiks olla kasulik ning sellest saaks hiljem luua olulisi hüpoteese. Staatuse mõõtmisel kasutavad Singer ja Small ideed, kuidas üks riik võiks teist oluliseks pidada. Nad pakuvad mõõ-dikuna välja diplomaatilised esindused – riigid, kus on rohkem esindusi, on olulisema staatusega. Nad esitavad tingimused, millele riik ning diplomaatiline esindus peavad vastama. See on vajalik, et andmestik oleks selge ja uuringut oleks võimalik korrata. Järgneva analüüsi tulemusel reastavad Singer ja Small riigid järjekorda ning vaatlevad selle muutumist ajas. Nii loovad nad kontsept-siooni, mida saab korrata ja millest saab dedutseerida uusi hüpoteese.
Eelnevast tulenevalt saame väita, et positivistliku uurimismeetodi kesk-mes on hüpotees ja selle testimine. Sotsiaalteaduste ühe tuntuma metodo-loogiaõpiku autori Earl Babbie (2010) järgi on hüpotees kindel testitav ootus reaalse maailma kohta, mis tuleneb teooriast. See on väide millegi kohta, mis teooria kohaselt peaks maailmas olemas olema, kui teoorial on õigus. Kõige lihtsam hüpoteesi vorm on nn mida-seda. Väide „mida roh-kem on riikidevahelist kaubandust, seda vähem on nendevahelisi konf-likte” on hüpotees, mis on tuletatud rahvusvaheliste suhete liberaalsetest teooriatest.
Hüpoteesi püstitamise ja selle tõestamise näiteks oleme valinud Samuel P. Huntingtoni ilmselt kõige tuntuma uurimuse „Tsivilisatsioo-nide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” (originaalis ilmu-nud 1996, eestikeelses tõlkes