1. Kuidas on võimalik analüüsida rahvusvahelisi suhteid kui terviklikku protsessi?
Vastuse sellele küsimusele antakse õpiku esimeses kuues peatükis.
Mis on rahvusvahelised suhted?
Rahvusvaheliste suhete uurimise metodoloogia ja metoodika.
Rahvusvaheliste suhete teooriad.
Kuidas on võimalik maailma mõtteliselt jaotada?
Kuidas maailma tegelikult jaotatakse – rahvusvahelised reitingud.
Milline on rahvusvaheliste suhete süsteem?
2. Kuidas käitutakse rahvusvahelisel areenil?
Hea käitumise kujunemine – eetika rahvusvahelistes suhetes.
Mis reguleerib käitumist? Rahvusvaheline õigus.
Kuidas astuvad riigid omavahelistesse suhetesse – välispoliitika.
3. Kuidas suhete teravnemist ära hoida?
Suhete ebaõnnestumine – rahvusvaheline konflikt.
Suhete reguleerimine – julgeolekupoliitika.
Rahu saavutamise teed.
4. Kuidas suhted võivad õnnestuda?
Koostöö rahvusvahelistes organisatsioonides.
Rahvusvaheline majandus.
Integratsiooniprotsessid maailmas ja Euroopas.
Globaalprobleemide lahendamise võimalused.
5. Viimasesse valdkonda kuulub ainult üks peatükk – „Väikeriigid rah-vusvahelistes suhetes.” See võiks olla aluseks mõistmaks nii Eesti seisun-dit kui ka tegevust rahvusvahelisel areenil.
Rahvusvaheliste suhete mõistmine tähendab nende tõlgendamiste mõist-mist. Nii sotsiaalteadustele tervikuna kui ka rahvusvahelistele suhetele on iseloomulik arusaamade mitmekesisus. Need erinevad arusaamad
31
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
tulevad ilmsiks erinevate lähtekohtade, analüüsi erineva loogilise struk-tuuri ja neist tulenevalt erineva järelduse puhul. Niiviisi saamegi rääkida erinevatest tõlgendustest rahvusvaheliste suhete analüüsil.
Need erinevad tõlgendused – realism, liberalism, neomarksism, konst-ruktivism jm – leiavad kajastamist selle õpiku erinevate rahvusvaheliste suhete probleemide avamisel. Mõne valdkonna puhul on erinevaid käsit-lusi arvukamalt, mõne puhul vähem.
5. Levinumad rahvusvaheliste suhete õpikud
Inglise keeles on ilmunud palju korralikke rahvusvaheliste suhete ülikooliõpikuid. Järgnevas loetelus on neist kirjas ainult viimaste aastate jooksul nii Ameerikas kui ka Euroopas välja antud, suurema osa puhul on tegemist kordustrükkidega, mis suurendab veelgi nende õpikute väärtust.
John Baylis, Steve Smith, Patricia Owens (2014). „The Globalization of World Politics”. Oxford University Press.
Bruce Bueno de Mesquita (2014). „Principles of International Politics”. Sage.
Barry Buzan, George Lawson (2015). „The Global Transformation: History, Modernity and the Making of International Relations”. Cam-bridge University Press.
Richard Devetak, Anthony Burke and Jim George (2012). „An Intro-duction to International Relations”. Cambridge University Press.
Joshua S. Goldstein, Jon C. Pevehouse (2014). „International Relations Brief: 2012, 2013 update”. Pearson Education.
Robert Jackson, Georg Sørensen (2013). „Introduction to International Relations. Theories and Approaches”. Oxford University Press.
Joyce P. Kaufman (2013). „Introduction to International Relations. Theory and Practice”. Rowman & Littlefield Publishers, inc., Lanham.
Emilian Kavalski (ed.) (2015). „Encounters with World Affairs. An Introduction to International Relations”. Ashgate.
Henry R. Nau (2015). „Perspectives on International Relations: Power, Institutions, and Ideas”. Sage.
Keith L. Shimko (2016). „International Relations: Perspectives, Con-troversies and Readings”. Cengage Learning.
Arlene B. Tickner, Ole Wæver (2013). „International Relations. Scho-larship Around the World”. Routledge.
Paul R. Viotti, Mark V. Kauppi (2013). „International Relations and World Politics”. Pearson.
32
I peatükk. Mis on rahvusvahelised suhted?
6. Kirjandus
Brown, Chris; Ainley, Kirsten (2009). Understanding International Relations. Palgrave Macmillan.
Bueno de Mesquita, Bruce (2014). Principles of International Politics. Los Ange-les: Sage.
Clark, Ian (1999). Globalization and International Relations Theory. New York: Oxford University Press.
Devetak, Richard; Burke, Anthony and George, Jim (2012). An Introduction to International Relations. Cambridge; New York: Cambridge University Press.
Holsti, K. J (1995). International Politics: A Framework for Analysis. Englewood Cliffs, N.J.: Prentice-Hall.
Goldstein, Joshua S.; Pevehouse, Jon C. (2014). International Relations Brief: 2012–2013 update. Upper Saddle River, N.J.: Pearson Education.
Kaufman, Joyce P. (2013). Introduction to International Relations. Theory and Practice. Lanham: Rowman & Littlefield.
Marsh, Kevin (2015). The History of Global Politics. Rmt: Kavalski, E. (ed.). Encounters with World Affairs. An Introduction to International Relations. Farnham: Ashgate.
7. Glossaarium
De facto riigid – piirkonnad, mis on küll välja kuulutanud poliitilise ise-seisvuse, kuid mis ei ole leidnud tunnustust teistelt riikidelt.
De iure riigid – riigid tavapärases tähenduses, iseloomulik on teiste rii-kide tunnustuse olemasolu.
Rahvusvaheline areen – metafoor tähistamaks rahvusvaheliste toimin-gute ühtset ruumi.
Rahvusvaheline poliitika – riikidevaheline suhtlusvõrgustik.
Rahvusvahelised suhted – tähistavad kõikide rahvusvaheliste toimijate vastastikust tegevust.
Status quo – rahvusvahelise poliitika stabiilne seisund.
Toimija – osaleja rahvusvahelistes suhetes. Toimija võib olla riik, rahvus-vaheline organisatsioon, hargmaine korporatsioon, poliitiline ühendus või üksikindiviid.
Välispoliitika – ennekõike riikide tegevus jälgimaks ja muutmaks vahe-kordi rahvusvahelises poliitikas.
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
Rein Toomla, Raul Toomla, Andres Kasekamp
Rahvusvaheliste suhete analüüs tugineb neljale üksteisega tugevamalt või nõrgemalt seotud osisele. Üldiselt ollakse veendutud, et kogu selle prot-sessi keskmes on teooria, mille abil on võimalik teha järeldusi seni toimu-nust ning prognoosida edasist arengut. Teooria kujunemine ja tema abil rahvusvaheliste suhete tõlgendamine sõltub paljuski uurimismeetodist ehk teisisõnu, mida võetakse ette kogu selle protsessi algelemendi faktiga?
Need kolm analüüsi koostisosa on lahutamatult seotud – ei ole võima-lik iseloomustada teooriat, kui me ei tea, millist uurimismeetodit peavad kõige tõhusamaks õpetlased, kes peavad ennast kuuluvaks ühte või teise teoreetilisse koolkonda. Samuti pole võimalik välja jätta fakti – õieti küll faktide