Näide: kvantitatiivne analüüs
Chiozza (2002) testib Samuel Huntingtoni tuntud raamatu „Tsivilisatsioonide kokkupõrge” empiirilist paikapidavust. Artiklis on sõltuvaks muutujaks kahe riigi vaheline konflikt, mida mõõdetakse on-ei ole skaalal. Sõltumatuteks muu-tujateks on muuhulgas kuulumine erinevatesse tsivilisatsioonidesse, režiimi tüüp ja riikide kaugus. Chiozza annab kõikidele muutujatele numbrilise väär-tuse ning loob statistilised mudelid mõõtmaks iga sõltumatu muutuja mõju sõl-tuvale. Autor leiab, et kuulumine erinevatesse tsivilisatsioonidesse ei suurenda tõenäosust, et riik võib mõne teise konkreetse riigiga konflikti sattuda.
Mudel 1
Mudel 2
Muutuja
Kordaja
p
Kordaja
p
Tsivilisatsioonidevahelisus
-0,643
0,016
-2,203
0,001
Külma sõja järgne periood
-0,853
0,001
-0,874
0,021
Erinev Külma sõja blokk
0,805
0,000
0,428
0,223
Piir riikide vahel
2,800
0,000
2,325
0,000
Režiimi tüüp
-0,056
0,000
-0,103
0,000
Moderniseerumine
4,703
0,000
4,667
0,003
Väljatoodud regressioonitabelis (siin on ainult osa Chiozza tabelist) saab näha, et tsivilisatsioonidevahelisus näitab negatiivset seost, olles statistiliselt oluline (p-väärtus).
45
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
b) Juhtumi analüüs
Juhtumi analüüsil minnakse süvitsi ühte konkreetsesse juhtumisse ning püütakse sellest võimalikult täpselt aru saada. Juhtumi analüüse tehakse väga erinevatel eesmärkidel. Kõige lihtsamaks võimaluseks on lihtsalt mõne sündmuse või olukorra detailne ja põhjalik kirjeldamine. Minnes kirjeldusest edasi, saab eristada juhtumi analüüsi kui mingi protsessi jäl-gimist (ingl process-tracing). Selle käsitluse mõte on uurida põhjuslikke seoseid mõne üldisema uuringu sees ning esile tuua täpsed põhjus-taga-järg-seosed. Teine grupp juhtumi analüüse on seotud teooriaga. Juhtumit võib kasutada illustreerimaks loodavat teooriat. Sellisel juhul pakub uurija mingile nähtusele uudse seletuse ning illustreerib seda konkreetse juhtu-miga. Sarnaselt võib illustreerida ka uue kontseptsiooni loomist. Juhtumi analüüsi saab kasutada ka teooria kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Juhtumi analüüs on abiks ka nähtuste tõlgendamisel. Seda võib vaja minna, kui olemasolevat teooriat hakatakse kohaldama mõnele uuele valdkonnale. See aitab olemasolevat käsitlust täpsustada ja parandada. Lisaks nn tavaliste juhtumite uurimisele teooria testimisel saab juhtumi analüüsi kohaldada eriliste juhtumite käsitlemiseks. Nende hulka kuuluvad näiteks hälbivad või äärmuslikud juhtumid – erindid (ingl outlier).
c) Võrdlev meetod
Võrdleva meetodi puhul vaadeldakse kahte või rohkemat juhtumit ning analüüsitakse nende erinevusi ja sarnasusi. Võrdlev meetod ongi väikese hulga juhtumite süsteemne analüüs. Võrdlevat meetodit sobib kasutada siis, kui statistilise uuringu jaoks pole piisavalt juhtumeid, kuid juhtumi analüüsi tarbeks on neid jällegi liiga palju.
Klassikalise võrdleva meetodi lõi John Stuart Mill 19. sajandil. Prae-guseks on sellest saanud sarnase süsteemi meetod (Most Similar Systems Design – MSSD) ning erineva süsteemi meetod (Most Different Systems Design – MDSD). Esimese puhul vaadeldakse juhtumeid, mille sõltuma-tud muutujad on sarnased, kuid sõltuvad muutujad erinevad. See annab võimaluse leida mõni uus sõltumatu muutuja, mis selle erinevuse põhjus-tab. Teise puhul vaadeldakse võimalikult erinevaid, kuid sarnase sõltuva muutujaga juhtumeid. Siin on võimalik leida juhtumitel mõni läbiv sar-nasus, mis võiks olla sõltuva muutuja põhjustajaks.
Lisaks konkreetse põhjuse leidmisele võib võrdleva meetodi abil leida ka muutujate kombinatsioone. Sellisel juhul võetakse appi formaalse loo-gika võtted. Tuntuim meetod, mille puhul seda tehakse, on Qualitative Comparative Analysis (QCA). Meetodi puudused ilmnevad olukorras,
46
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
kus on palju erinevaid muutujaid. Sellisel juhul on ka väheste juhtumite võrdlemine keeruline, sest väheneb võimalus leida konkreetseid põhjus-likke seosed. Võrdlevat meetodit kasutatakse rohkem politoloogia teises harus – võrdlevas poliitikas.
Näide: võrdlev meetod
Ishiyama ja Batta (2012) uurimus on rahvusvaheliste suhete ja võrdleva polii-tika piirimail, sest uuritakse sisepoliitilist nähtust (parteisüsteemid) rahvus-vaheliste suhete valdkonnas (tunnustamata riigid). Autorid valivad sõltumatud muutujad, milledeks on teoreetilisest taustast lähtudes etniline kirevus, riigi SKT, rahva sõjaväestatus ja valimispiirkonna suurus. Sõltuvaks muutujaks on ühe domineeriva erakonnaga süsteem. Võrreldes 13 juhtumit, jõuavad autorid erinevate kombinatsioonideni, mis kõik võivad viia sõltuva muutuja esilekerkimiseni. Näiteks üheks võimalikuks kombinatsiooniks, mis toob kaasa domineeriva erakonnaga parteisüsteemi, on tunnustamata riigi etniline kire-vus, väike per capita SKT ning vähene militariseeritus. Tuleb tähele panna, et sõltuva muutuja saavutamiseks peavad olema täidetud kõik kolm tingimust.
3.3. Postpositivism
Postpositivism kerkis esile positivismi kriitikana. Selle meetodi peami-seks seisukohaks on, et sotsiaalset reaalsust ei saa uurida samamoodi, nagu loodusteadlased uurivad loodust. Inimesed, nende suhted ja nende loodud institutsioonid on looduslikust maailmast niivõrd erinevad, et positivismi ei saa nende uurimisele kohandada. See erinevus väljendub eeskätt konstruktivismis. Postpositivistid usuvad, et sotsiaalne reaalsus on inimeste konstrueeritud. Samamoodi on seda rahvusvahelised suhted. Olles sotsiaalselt konstrueeritud, on võimalik vaid rahvusvaheliste suhete kontekstipõhine uurimine, mis vastandub positivistlikule objektiivsuse taotlusele. Tegemist on uurimisega, mis vaatleb ennekõike sotsiaalsetele nähtustele omistatud intersubjektiivseid tähendusi – seda, kuidas erine-vate subjektide vahelises tähendusloomes sünnivad tähendused ja teadmi-sed sotsiaalsete ja poliitiliste faktide kohta. Postpositivism hõlmab palju erinevaid koolkondi, tegemist ei ole ühtse ja selge käsitlusega. Neid kõiki ühendabki positivismi kriitika. Postpositivistlikeks saab pidada näiteks kriitilise teooria uurimusi, kriitilist geopoliitikat, poststrukturalismi, postmodernismi ning feminismi.
Üldiselt kasutavad postpositivistid positivistidega sarnaseid meeto-deid, peamiselt juhtumi analüüsi ja võrdlevat meetodit. Suurim erinevus
47
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
seisneb muutujate käsitlemises.