See, et Jane suri suhteliselt noorelt ja et tema elu lugu ei lõpe õnnelikult, on teada. Püüdke manada silme ette see päikseline stseen kuue ja poole aastasest Jane’ist – selle elu alguses on palju niisugust, mis kuulutab ette nukrat lõppu. Püüdke kujutleda õnnelikku Jane’i, kellel oli veel kogu elu ees, jooksmas suveõhtul üle Hampshire’i heinamaade, igatsedes lõpuks taas Cassandrat näha ja koju tuua.
3
POISID
„Meestel on olnud meie ees kõik eelised oma loo pajatamiseks. Haridus on alati palju suuremal määral olnud nende päralt, sulg on olnud nende pihus.”
Näib veider, et Jane, ehtsamast ehtsam naistest kirjutaja, kasvas üles poiste maailmas, kuid just nii see oli.
Kolimine ja pere pidev suurenemine hakkasid raskendama Austenite rahalist olukorda. Seis ei paranenud isegi pärast seda, kui proua Austen sai kätte oma ema päranduse; ka mitte pärast seda, kui abielupaar laenas raha härra Austeni vennalt James Leigh Perrotilt; ei aidanud ka see, kui härra Austen müüs maha järjekordse osa oma Lõunamere kompanii aktsiatest.111 See valmistas George Austenile kindlasti piina. Tema finantsnõuandeks teistele oli: „Hoia kindlat arvestust kogu raha üle, mida teenid või kulutad, laena vaid neile, kelle tagasimaksmise osas oled kindel.”112 Austenid „ei olnud rikkad”, kuid nad elasid rikaste inimeste seas, maaomanikest härrasmeeste ja kõrgelt haritud vaimulike keskel.113 Nad kuulusid ühiskonnakihti, mida on kutsutud pseudo-härrasrahvaks – kes püüdlesid peenema seltskonda elustiili poole, ilma et neil oleks olnud piisavalt raha selle eest maksmiseks. Pseudo-härrasrahva liikmed ei omanud maad, kuid olid siiski „omamoodi härrasrahvas peamiselt seetõttu, et pingutasid visalt, et neid selleks peetaks”.114 Nad pidasid end kõrgemaks keskklassist, mis oli seotud kaubanduse ja ettevõtlusega ning mille liikmed olid iroonilisel kombel sageli Austenitest rikkamad.115 Mõlemast klassist kaugel allpool paiknes ühiskonna arvukas töölisklass.
Hoolimata rahapuudusest, esines rikkust ja vara nii Austenite kui ka Leigh’de suguvõsas. Küsimus, kas mingi osa sellest võiks päranduste kaudu jõuda ka Austenite pereni, tekitas mitmeid valukohti, mis mürgitasid peresuhteid kogu Jane’i eluaja vältel.
Proua Austeni emapoolne perekond Perrotid olid ääretult rikkad. Kui proua Austeni vanatädi Anne Perrot suri, siis jättis ta proua Austenile ja ta õele Jane’ile mõlemale 200 naela. Väga tore, aga nende vennal Jamesil läks palju paremini. Ta päris märkimisväärse varanduse, suisa nii märkimisväärse, et muutis oma nime suurest tänust Leigh Perrotiks. Õed võisid ehk loota, et vend jagab nendega oma varandust. Üks Jane’i tegelastest romaanis „Watsonid” ütleb: „Me ei peaks kõik isiklikule õnnele lootma … [i]ga perekonnaliikme õnn on õnn kõigi jaoks.” James Leigh Perrot aga ei kavatsenudki oma varandust õdedega jagada. Pärandus kergitas kuueteistkümneaastase venna õdedest kogu ülejäänud eluks kõrgemale nii elatustaseme kui ka sotsiaalse positsiooni mõttes. Mida oleks küll paar tuhat lisanaela tähendanud kirikla elanikele! Ja milline sõnum tüdrukueas proua Austenile, et ta oli sõna otseses mõttes oma nooremast vennast vähem väärt.
Nii härra kui proua Austen olid mõlemad pärinud oma perekondadelt umbes 1000 naela. Kui härra Austen oli alles Steventonisse kolinud, siis sai ta oma koguduselt umbes 200 naela aastas, hiljem õnnestus tal see kergitada peaaegu 600 naelani. Tema kasumit kasvatasid Napoleoni sõjad, mis tõid toidunappuse ja kergitasid põllumajandussaaduste hindu. Lisaks kümnistele teenis Austen oma farmiga peaaegu 300 naela aastas. Pärast vaevarikast tõusu oma jõukuse tippu oli tema aastaseks sissetulekuks lõpuks peaaegu 1000 naela.
Mida need summad tähendasid? Kaasaegsete jaoks oleks see informatsioon andnud koheselt aimu konkreetsest elatustasemest. Jane kasutas oma romaanides sissetulekuid selleks, et markeerida tegelaste ühiskondlikku positsiooni, ning ootas, et lugejad mõistaksid kohe, millisest majapidamisest ta räägib, kui kirjutab, et pere aastasissetulek on 500 või 1000 naelsterlingit. Viiesaja naela suurune aastasissetulek kujutas alampiiri, mil pere sai veel väita, et kuulub peenema seltskonna hulka. Nii suure sissetuleku annab Jane romaanis „Mõistus ja tunded” neljale Dashwoodile, kes elavad kitsastes tingimustes. Tuhande naela suurune aastasissetulek kujutas teist märkimisväärset verstaposti, kuna oli piiriks, mil perel muutus võimalikuks isikliku tõlla pidamine koos kõigi sellega kaasnevate tallile ja töötajatele tehtavate kulutustega. Austenitelgi oli mõnda aega isiklik tõld, kuid nad leidsid, et selle pidamine on liiga kallis ja sellest tuleb loobuda.
Härrasrahvas ja pseudo-härrasrahvas oli suuteline märkama hetkega riietumises ja elustiilis ilmnevaid nüansse, mida võimaldas saja naela suurune lisasissetulek. Seetõttu oli võime oma sissetulekut võimalikult hästi ära kasutada kuldaväärt. Jane’i nutikal ja kavalal tegelasel Lucy Steele’il oli näiteks kadestamisväärne oskus jätta 500 naela suuruse aastasissetuleku juures mulje 800 naela suurusest sissetulekust.
Endised teenijad Samuel ja Sarah Adams, kes kirjutasid majapidamise juhtimise alase käsiraamatu, väitsid oma teoses, et 600 naela suuruse aastasissetulekuga pere sai palgata kolm nais- ja ühe meesteenija: koka, teenija ja lapsehoidja koos „poisiga, kes täitis tallipoisi kohustusi ja oli abiks majas ja aias. Aeg-ajalt aedniku”.116
Nii suur majapidamine jätab Austenitest rikaste inimeste mulje, kuid mitte juhul, kui võrrelda neid „Uhkuse ja eelarvamuse” härra Bennetiga, kes teenis aastas 2000 naela (seda küll mõnikümmend aastat hiljem). Härra Bennetil oli ainult viis last võrreldes härra Austeni kaheksaga. Ta elas Austenitest uhkemalt, tema palgal olid nii kokk kui ülemteener, keda Austenitel polnud, ning Bennetite viis tütart ei pidanud kunagi Jane’i kombel köögis tööd tegema. Kuid isegi 2000 naela suuruse aastasissetuleku juures ei suutnud härra Bennet panna kõrvale piisavalt raha, et koguda oma tütardele kaasavara, täpselt nagu härra Austengi.
Seetõttu otsustasid vaesuse pitsitust tundvad Austenid kasutada ära kirikla suurust ja avasid omamoodi mitteametliku internaatkooli.
See oli hea mõte. George Austen oli kogenud õpetaja, ta oli töötanud nooremana oma vana Tonbridge’is asuva kooli juhi asetäitjana. Näib, et ta oli andekas koolmeister, ühendades „klassikalised ained” ja „kõrgeltarenenud üldise kirjandusliku maitse” ja lisades neile „peenetundelised kombed”.117 Vähemalt selline on ametlik versioon, George Austeni vanemal pojal Jamesil oli aga siiski võimalus kirjutada ka „vanade ja noorte igipõlisest õnnetust kombest üksteisest võimalikult erineda.118
Internaatkooli õpilased varustasid Austeneid seega alates 1773. aastast lisasissetulekuga – umbes 35 naela õpilase kohta. Vastutasuks valmistas George Austen neid ette ülikooli astumiseks. Proua Austen kasvatas aga köögivilja, pidas lehmi ning jagas poistele näpuotsast ka omamoodi karmi emalikku lahkust. See töötas hästi ning Austenid hoolitsesid internaatkooli poiste eest järgmised 23 aastat.
Nende õpilased olid pärit headest perekondadest. Üks õpilastest oli näiteks George Nibbs, kelle Antiguas sündinud isa James oli olnud St. Johni kolledžis härra Austeni koolikaaslane ja sõber. James Langford Nibbs oli ka George Austeni vanima poja ristiisaks. Vastutasuks sai härra Austenist Nibbsi Antigual asuva istanduse volitatud esindaja. Nõnda oligi Jane’i