Su Steventoni sõpru
on vallanud nukrus.
Nad tahavad teada, mis härra Eastist on saanud.
Nad kardavad vägisi,
et ta ei tulegi tagasi,
olles nad üheksa nädalat tagasi maha jätnud…
Ta kirjeldab Steventoni kiriklat „õppimise mõisana”, kus õpilased „kogu päeva õpivad (välja arvatud siis, kui mängime)” ning lisab lõpuks:
Saadame kõik selle kirja teele,
lootuses, et muutuvad su meeled.
Et mõtled selle peale, mida sulle öeldud,
ja teed meile teene suure,
naastes sõbrakeste juurde
kelleks Fowle, Stewart, Deane, Henry ja Ned!121
Kus kõik need poisid küll magasid? Kirikla ülemisel korrusel oli kokku tervelt seitse tuba ja selle kohal asuval ärklikorrusel veel kolm katusealust kambrit. Ent magajad pidid kindlasti tube jagama, isegi voodeid. Jane ja Cassandra pandi ühte tuppa, see sobis neile, nii et hiljem jagasid nad tuba vabatahtlikult. Kuna proua Austen oli kõikvõimalike töödega hõivatud, siis moodustasid õed kahtlemata poistekarja vastu väikese naisteliidu.
Härra ja proua Austenit oleks tõenäoliselt rõõmustanud ühe Leigh’de suguvõssa kuuluva nõbu kirjeldus, mis annab elust kiriklas vabameelse ja intellektuaalse pildi. Härra Austeni kohta tähendati selles, et ta „harib mõningaid valitud sõprade ja tuttavate noorukeid”, ja Steventoni peale mõeldes „meenub mulle alati lihtsus, külalislahkus ja maitsekus, mis valitseb tavaliselt Šveitsi võluvate orgude jõukate perekondade hulgas”.122 18. ja 19. sajandil peeti Inglismaal Šveitsi egalitaarseks ja eesrindlikuks riigiks, seega kujutas Steventon endast väikest arukat vabariiki. Sellegipoolest oli perekonnas olemas kindel hierarhia, mis määratles vanemate ja laste, isandate ja teenijate, vendade ja õdede suhteid. Suures peres olid tütardele ette nähtud kuuletumine ja allumine ning kodused kohustused.
Aga kuidas olid lood Jane’i lihaste (ja perekonnas kõrgemal positsioonil paiknevate) vendadega? James (Jemmy), Edward (Neddy) ja Henry Austen hoidsid vanemate lastena veidi omaette, Jane ja Cassandra sobisid paremini kokku nooremate vendade Francise (Franki) ja Charlesiga.
Meil tasub peatuda Jane’i vendadel veidi pikemalt, sest Jane’i suhted nendega olid ühed olulisemad tema elus. „Mansfield Parkis” märgib Jane õdede-vendade vahelise armastuse ülitundlikus kirjelduses, et „ühest perekonnast, ühesuguse verega, ühiste esimeste mälestustega lastel” on võimalik terve elu koos püsida. Sama kehtis Jane’i ja tema vendade puhul. Jane võlgnes neile palju emotsionaalselt ning hiljem ka rahaliselt. Siiski võime olla kindlad, et talle meeldisid mõned vennad teistest rohkem.
Jane’i suhe vanima venna Jamesiga oli mõnevõrra ebamäärane. Üldiselt leiti, et James oli pereliikmetest kirjanduse vallas kõige andekam, kirjutades esseesid ja luulet, ning see arusaam jäi püsima isegi pärast seda, kui ilmusid tema õe raamatud. Perekonna kirjaniku rolli tõttu omistatakse talle tihti au, mille kohaselt julgustas ja inspireeris just tema oma õde ning aitas tal kirjanikuks saada. James oli nooruses elav ja rõõmsameelne, Jane kirjutas temast: „Ilma temata pole ükski ball midagi väärt.” Ent Jamesis peitusid ka sügavamad tunded ning hilisemas elus muutus ta morniks, raskemeelseks ja pettunuks. Teda ei saatnud kirjanikuna edu. Pole ime, et tal oli raske olla Jane’i vend.
Jane oli vaid kolme ja poole aastane, kui James kolledžisse suundus. Tollal oli Oxfordi ülikooli peamiseks eesmärgiks koolitada tulevasi vaimulikke ning 60 protsenti õpilastest asuski just sellesse ametisse. Jane oli vaimuliku tütar ja tema vendade hulgas said nii Jamesist kui Henryst (pärast mõningaid kõrvalepõikeid) koguduse hingekarjased. Jane’i nõbude seas oli veel neli vaimulikku, tegu oli omamoodi „pereäriga“. Jamesil oli õigus tasuta kohale isa vanas Oxfordi kolledžis, St. John’s kolledžis, kuna ta sai tänu proua Austeni esivanematele väita, et on „asutaja järeltulija”. Sir Thomas White, Londoni endine lordmeer, oli rajanud kolledži 1557. aastal. Tema järeltulijad võisid taotleda ühte kuuest tasuta õppekohast, mida rahastas kolledž, kompenseerimaks seda, et White oli pärandanud oma varad õppeasutusele, mitte oma perele.
St. John’s kolledž oli koduks tõsiusklikele tooridele, kellest osa ei olnud aktsepteerinud Suurbritannia kuningana isegi protestandist autsaiderit, Hannoveride dünastiast pärinevat George I, kes asus 1714. aastal James II katoliiklike järeltulijate asemel riiki valitsema. Austenid pidasid end vaikimisi toorideks, ka Jane pidas end tõenäoliselt tooriks – vähemalt niipalju, kui naistele oli poliitilisi tõekspidamisi lubatud.123 See ei tähendanud, et nad kuulusid ametlikku parteisse, selliseid asju polnud toona veel olemas.124 Poliitikast ei räägitud kiriklas kuigi sageli, sest seda peeti „suhteliselt enesestmõistetavaks, ma oletan, mitte arutlusteemaks”, kirjutas üks pereliikmetest.125 Austenite enda poolt kinnitatud vaated viitavad üldisele kalduvusele toetada kirikut, härrasrahvast ja vanu kombeid ning olla vastu viigide reformialtitele kalduvustele, mida ümbritses uusrikastele omane särav pealispind ning lähedased sidemed tööstuse ja lahkusulistega.
Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul Jane’i teostest ja muredest kaugele. Ent tegelikult pulbitsevad tema jutustuste tasase pinna all küsimused õigest ühiskonnakorraldusest ning mõtetest, kuidas oleks seda võimalik saavutada olukorras, kus voorus ja hierarhia olid asunud vastakatele positsioonidele. Jane järgis oma isa ja vendi, lisades tooride paternalistlikke ja kulunud väljendeid perele kuulunud Goldsmithi „History of England” lehekülgede äärtele. „Kui palju,” kirjutas ta, „tuleb vaeseid haletseda ja rikkaid süüdistada?”126
Oxfordis liitus Jamesiga Henry, keda peeti üldiselt Jane’i lemmikvennaks. Reipa ja rõõmsa iseloomuga Henry suhtus ellu hoopis muretumalt kui raskemeelne James. Jane kirjutas hilisemas elus, et „ääretult südamlik ja lahke” Henry oli parim kaaslane: „Ta on tahes-tahtmata lõbus.” See päikseline tegelane oli „perekonnas kõige nägusam”, tema rõõmus enesekindlus tulenes ehk „tema isa arvamusest”, mille kohaselt oli ta Austenite poistest oma „alatise meelereipusega” kõige andekam. Mõne jaoks oli Henry aga liiga enesekindel ja arvati, et ta andekusel puudub sügavus – „tema võimed näivad suuremad, kui on päriselt”.127 See osutus tõeks.
St. John’s kolledžis õppivaid vendi külastasid nende naissoost sugulased, kelle hulka kuulus ka elegantne nõbu Eliza. Noor preili oli härra Austeni õe Philadelphia Hancocki tütar ning veetnud oma kultuurse nooruse kontinendil ringi reisides. Talle meeldisid aga ka maal elavad nõbud ja nende Oxfordi kolledž ning ta oli külaskäikude ajal „vaimustuses sealsest aiast ja ihkas saada selle liikmeks, et saaksin seal iga päev jalutada”. Moeteadlikku Elizat köitsid ka sealsed rõivad: „Olin võlutud mustast rüüst ja arvasin, et neljakandiline müts oli ääretult šarmantne.”128 Henry Austenit oli õnnistatud Eliza kombel stiilitajuga ja ta nägi välja nagu ideaalne Oxfordi õpilane. „Ma ei usu, et sa tunneksid Henryt ära tema puuderdatud juuste ja väga moekate rõivastega,” kirjutas Eliza ühele teisele sugulasele, „lisaks on ta nüüd oma isast pikem.”129 Henry puuderdatud juuksed viitasid sellele, et ta oli toori ja teda ei köitnud