The Loiterer oli imetlusväärselt professionaalne õpilasprojekt – 1789. aasta jaanuarist kuni 1790. aasta märtsini ilmus umbes kuuskümmend ajakirja numbrit. Londonis tegeles ajakirja levitamisega kirjastaja Thomas Egerton, kes läks peagi ajalukku James Austeni väikese õe raamatute esimese kirjastajana.
Jane’i vennale Edwardile ei olnud aga saatuse poolt määratud Oxfordis Jamesi ja Henryga liituda. Steventonis elavat peret külastas 1779. aasta suvel, kui Jane oli alles kolmeaastane, kaks inimest, kelle algatusel muutusid Edwardi tulevikuväljavaated täielikult. Edward lennutati – tüüpilise georgiaanliku ettearvamatuse näitel – maaomanikest härrasrahva kõrgematesse kihtidesse.
Kiriklat külastas üks härra Austeni paljudest nõbudest, Thomas Knight noorem Godmershamist. Tema isa oli seesama rikas ja mitmeid nimesid kandnud härra Knight, kes oli kinkinud härra Austenile Steventoni hingekarjase ametikoha. Härra ja vastne proua Knight – nad olid äsja abiellunud – olid väärt tuttavad. Neile kuulus Kentis suur Godmersham Parki mõis, mis jäi Hampshire’ist kolmepäevase teekonna kaugusele, lisaks veel Steventonile suhteliselt lähedal paiknev Chawtoni mõis, mida nad üürisid tavaliselt välja. Nende kolmas maavaldus asus Winchesteri lähistel.131
Noorpaarid ei käinud tollal mesinädalatel – ingliskeelne honeymoon viitas abielu esimesele kuule, mitte puhkusereisile. Siiski võtsid noorpaarid sageli pärast pulmi ette reisi sugulaste külastamiseks. Üheks härra Thomase ja proua Catherine Knighti pulmareisi kõrgpunktiks oli kohtumine kaheteistkümneaastase Edward Austeniga Steventonis. Edward oli nägus poiss ja neid „köitiski kõigepealt tema väline ilu”.132 Ent tal oli ka võluv iseloom ja „lõbus ja elav hing”.133 Jane’i arvamus oma vennast Edwardist oli, et ta „räägib mõttetusi … võluvalt”. Võlutud Knightid võtsid poisi reisi jätkates endaga kaasa. Olukord polnud sugugi nii kummaline, kui võib esmapilgul näida – ka härra ja proua Austen olid alustanud oma abielu koos ajutise kasupojaga, kelle oli nende hoolde usaldanud perekonnasõber, kuulus Warren Hastings Indiast. Kahjuks suri poiss peagi „mädase kurgupõletiku” tagajärjel.134 Abielus inimesi peeti sobilikeks lapsevanemateks, olenemata sellest, kas tegu oli nende endi või kellegi teise lastega.
Edward naasis pärast Knightide pulmareisi lõppu pere juurde. Aastate möödudes paistis, et Knightide abielu jääb lastetuks, aeg-ajalt kutsusid Knightid Edwardi endale külla. Koolmeistrist härra Austen ei tahtnud Edwardil minna lasta, muretsedes, et poeg „jääb tõenäoliselt ladina keele grammatikas teistest maha”. Edwardi ema pilk oli suunatud aga kaugemale tulevikku ja ta nägi, mis on tema pojal tänu rikkale ja lastetule paarile võimalik. Aegamisi saigi selgeks, et Knightid soovisid Edwardi endale jätta. Perekonnalegend kirjeldab Jane’i vanemate arupidamist poja saatuse üle, mis lõpeb proua Austeni leebete sõnadega abikaasale: „Arvan, mu kallis, et tee oma nõbudele meelehead ja lase lapsel minna.”
Nõnda suunduski Edward Kenti, „ratsutades terve tee ponil, mille hobuse seljas istuv härra Knighti kutsar oli poisi jaoks Godmershamist lõa otsas kohale toonud”.135 Järk-järgult „jõuti perekonnas mõistmisele, et Edward oli valitud nende hulgast härra Knighti adopteeritud pojaks ja pärijaks”.136 Ta oli oma uues peres oodatud ja armastatud. „Meie adopteeritud lapsena,” kirjutas proua Knight, „on sulle saanud osaks kogu minu emaõrnus.”137
„Lase lapsel minna,” oli proua Austen öelnud. Paar lihtsat sõna, mis vähemalt ühe tema pojatütre mälestustes – tänu millele me sellest üldse teame – olid otsuse „õrnaks kaalukeeleks”. Ent tegu oli ka saatuslike sõnadega, sest Neddy, kes enesekindlalt poni seljas minema ratsutas, ei tulnud enam kunagi tõeliselt koju tagasi. Vastupidiselt oma kõrgeltharitud vendadele, kelle vaimuerksus tõotas suuri tegusid, sai just Edwardist pere kõige tasakaalukam ja rikkam liige, kes suutis hilisemas elus ka kõige paremini oma ema ja õdesid toetada.
Edwardi ilu, tema „lõbus ja elav hing”, mis olid kallutanud Knightide peret vendade hulgast just teda välja valima, tähendasid talle sõna otseses mõttes varandust. Selles mõttes oli ta rohkem Lizzy Benneti kui tavapärase georgiaanliku härrasmehe moodi. Edwardi suur õnn võis näida mõnele kõrvalseisjale liiga heana, et olla tõsi – õelate kuulujuttude kohaselt ei olnud ta mitte lihtsalt adopteeritud, vaid oligi härra Knighti vallaslaps. Deane’i kirikuraamatus üles tähendatud Edwardi sünd näib muutvat selle aga võimatuks ning üldiselt vaikiti seesugused jutud maha.138 Lõplik adopteerimine – „ta võeti täielikult omaks” – toimus 1783. aastal, kui Edward oli saanud kuueteistkümneaastaseks. Sündmuse tähistamiseks valminud portreel kujutatakse sõna otseses mõttes Edwardi üleandmist. Kui tema vennad ja õed temaga järgmisel korral kohtusid, siis erines ta välimuse poolest neist märgatavalt. Chawton House’i raamatukogus on välja pandud tänapäevani säilinud teismelisele poisile mõeldud roheline sametülikond, mis kuulus arvatavasti Edwardile. See on palju uhkem kui härrasrahva hulka kuuluva, kuid vaesunud vaimuliku poja villane kuub ja põlvpüksid. Lisaks on ülikond vooderdatud kullakarva taftiga.
Suuremaks kasvades sai venna tuhkatriinulugu Jane’i romaanide üheks teemaks. Teise kohta viidud lapse mõte kordub mitmeid kordi nii Frank Churchillis, Fanny Price’is, isegi Anne Elliotis, kes läheb elama oma asendusema leedi Russelli juurde. Proua Austeni sõnad – „lase lapsel minna” – olid piisavalt hästi tuntud, et leida endale koht perekonna ajaloos ning ehk kuulis Jane neid piisavalt sageli, et pöörata need teistpidi „Mansfield Parkis”, kus rikas perekond võtab enda juurde elama vaesema sugulase. „Saadame kellegi lapse järele,” ütleb leedi Bertram, algatades sündmusteahela, mis lõpeb kõigile soodsalt. „Emmas” laseb Jane Isabella Knightlyl loole teise nurga alt läheneda: „Süda kisub kokku, kui mõtlen, et nii väike laps võeti isalt ära … Lahti öelda oma lihasest lapsest?! Ja ka neisse, kes talle säärase ettepaneku tegid, ei saa ma hästi suhtuda …” Esmapilgul on meil valus ette kujutada, kuidas võis Jane’i ema, kes oli lasknud oma lapsel minna, neid lauseid lugeda. Kuid raamatut teistkordselt lugedes mõistame, et Isabella on primitiivne tegelane, ülevoolav „ninnunännu-emme“, kes ütleb sageli rumalaid asju. Loodetavasti oli proua Austenil olemas huumorimeel, mida tütre nali nõudis.
Edward Austeni uued vanemad ei lõpetanud tema haridusteed kolledžiga, vaid grand tour’iga. Tema reisipäevikust ilmneb, et ta veetis 1786. aastal kuu aega Šveitsis ning suundus 1790. aasta suvel järgmisele ringreisile Itaaliasse, Šveitsi, Saksamaale ja Hollandisse.139 Ta kirjeldas päevikus oma reisimuljeid rõõmsa irooniaga, Jane’ile üpriski sarnasel moel, et lõbustada ja pakkuda meelelahutust sugulastele, kes said päevikut pärast tema kojunaasmist lugeda. Sugulased eeldasid vägagi tõenäoliselt, et ta naudib reisil kõikvõimalikke luksusi, aga tema kirjutas näiteks hoopis sellest, et võis ühel Šveitsis veedetud ööl nautida erakordselt pikka und „hoolimata viletsast voodist, kitsast toast ja kirpude rohkusest”.140 Ringreisi järel naasis Edward oma uue pere juurde Kentis asuvasse Godmersham Parki.
Pere kaks noorimat venda Francis ja Charles olid oma õdede erilisteks mängukannideks. Nagu teisedki „liigsed“ pojad tagasihoidliku majandusliku seisuga peredest – kuigi erinevalt teistest varasematest Austenitest –, nii saadeti ka nemad Portsmouthis asuvasse kuninglikku mereväeakadeemiasse.
Nooruslik Frank Austen oli enda sõnul „kasvult suhteliselt väike”, kuid „kehaliselt väga aktiivne”.141 Oma nõtke väikese keha tõttu sai ta hüüdnimeks Fly (inglise keeles kärbes, lendama). Iseloomult