Jane’i vanematele kuuluva kirikla ees oli kaarjas sissesõidutee, mis suunas sõiduvahendid maja juurde – tegu oli peenemasse seltskonda kuulumise olulise märgiga. Maja lähedal oli tiik ning „kastanite ja kuuskede viirg”. Maja päiksepoolsel küljel asus õlgedest ja savist müüri taga „üks neist vanaaegsetest aedadest, kus kasvavad nii köögiviljad kui lilled”.43
Põhiplaanilt oli maja kolmekorruseline, hoone tagaosas paiknesid kaks väljaulatuvat tiiba. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti 2011. aastal kirikla asukohast üle tuhande naela, mis lahendas kauaaegse vaidluse teemal, kumb kahest vasturääkivast majaplaanist vastas tegelikkusele: joonistus kujutab suuremat, mitte väiksemat maja.44
Kui perekond majja sisse astus, leidsid nad esimeselt korruselt kaks võõrastetuba, üks peenem ja teine tavalisem, ning kaks kööki, lisaks härra Austeni kabineti.45 Üks Austenite perekonna liige kirjutas hiljem, et esiuks avanes tavalisse võõrastetuppa, kus proua Austen tavatses tihti istuda, „käed õmblustööd täis, valmistades uusi rõivaid või parandades vanu”.46 Ent Debbie Charltoni juhtimisel 2011. aastal aset leidnud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus selgus, et maja esi- ja tagaust ühendas pikk koridor, mis võimaldas elanikel pääseda otse maja taga asuvasse aeda. Parim võõrastetuba või õhtusöögituba oli kõigest kahekümne viie ruutmeetri suurune ja asus esiuksest kohe vasakut kätt, selle kahest tiibaknast avanes vaade sissesõiduteele.47 Maja paremal küljel asuvaid kööke kutsuti paslikult tagumiseks ja eesmiseks köögiks. Tegelik toiduvalmistamine toimus tagumises köögis, teist kööki kasutati tõenäoliselt lauanõude hoiustamiseks ja ehk ka hommikuse tee ja röstsaia valmistamiseks.
Jane’i lapsepõlvest pärit esemed ilmusid päevavalgele tükkhaaval, kui kirikla endisest asukohast tuli 2011. aasta väljakaevamiste käigus päevavalgele rohkelt majapidamistarvete osasid. Sealt leiti näiteks perekonnale kuulunud Willow mustriga siniste portselannõude kilde – tegu oli Hiina portselani odavama, Inglismaal valmistatud versiooniga. Leiti ka kausikujulisi ilma kõrvata teetasse, mille juurde kuuluvad alustaldrikud olid tänapäevastest palju sügavamad. Leidude hulgas olid ka küünlamüts ja munatops, üheksa veinipudelit ja perekonnale kuulunud Wedgwoodi kreemika õhtusöögiserviisi killud.48 See kodumaine Stoke-on-Trenti piirkonnas valminud keraamika oli moekas ja taskukohane: „on tõepoolest hämmastav, kuidas selle kasutamine on levinud peaaegu tervesse maailma”, kirjutas kreemikarva nõude looja Josiah Wedgwood 1767. aastal.49 Lõbus on oletada, millised teised leiud võisid kattuda tellimustega, mille härra Austen esitas oma kohalikule majatarvete kaupmehele: maapõuest leitud paksu keraamilise nõu killud võisid olla pärit näiteks sellestsamast magustoidukausist, mille ta ostis kahe šillingi ja kuue penni eest 1792. aastal Basingstoke’ist.50 Need kirikla leiud, tavalised asjad tavalisest elust, on kummatigi asjakohased, kuna minu jaoks kuulutavad need ette seda, kuidas Jane kasutas hiljem tavalisi inimesi ja nende elusid ning muutis need oma kujutlusvõime abil erakordseteks.
Kirjelduste järgi oli kirikla kõige meeldivamaks toaks härra Austeni kabinet, mille eendaknast avanes vaade aiale. See oli tema „eksklusiivselt isiklik ala, mis oli kaitstud kõigi majapidamisaskelduste eest”.51 Kuigi kabinetis oli Hepplewhite’i raamatukappidesse paigutatud sadu raamatuid, ei olnud härra Austen nii uhke, et oleks nimetanud selle ümber raamatukoguks, nagu seda tegid ambitsioonikamad vaimulikud.52 Kabineti suureks eeliseks oli, et koguduse liikmed said sinna tulla ilma teistesse tubadesse sisenemata. „Rasked sammud” koridoris andsid teistele pereliikmetele teada, et majas viibis keegi võõras.
Meie arusaam kodu ja töökoha eraldatusest, et kodu on privaatne paik puhkamiseks või sotsialiseerumiseks, ei kehtinud 18. sajandi maailmas, kuna tollel ajal olid kodud kohaks, kus tuli teha rasket tööd. Me ei tohi alahinnata ka puhtalt füüsilist tööd, mida nõudis seesuguse maja koristamine ja töökorras hoidmine. Rõivaste pesemine, toiduvalmistamine, koristamine – kõik need olid vaevanõudvad ja ajakulukad ettevõtmised.
Härra Austen panustas tegelikult ka oma koguduseliikmete põllumajanduslikesse töödesse. „Sellel maal,” kuulutas üks parlamendiliige 1802. aastal, „on iga preester mingis ulatuses põllumees; ta on, ex officio, osaliselt farmer.”53 Lisaks kirikumaadele oli härra Austeni kasutada 195 aakri suurune farm, mis kandis nime Cheesedown ning mille pealt ta üritas kasumit teenida. Seetõttu elasid Austenid maaelu aastarütmis, lammaste niitmise ja saagikoristusega kaasnevate pidustuste rütmis.
Härra Austeni abiline John Bond nautis eriti iga-aastaste lõikuspidustustega kaasnevat „pillavust”.54 Tema tööks oli juhtida härra Austeni rendifarmi. John Bondil puudus ametlik haridus, kuid ta tähendas farmi arvepidamise kriidiga üles oma tammepuust lauale, kasutades märke, mida ei osanud lugeda mitte keegi teine peale tema.55 Maapiirkondades levinud tava kohaselt abiellus ta oma naise Anniga alles siis, kui oli sündinud nende esimene tütar. Härra Austen pidi Hannah-nimelise väikese tüdruku aga peagi mulda sängitama, too suri juba imikueas.56 Isand ja tema abimees muutusid aja möödudes üha lähedasemaks. Härra Austen ostis ühe teise naabruses elava härrasmehest farmeriga kahasse lambaid ning „et kõik oleks aus, oli neil kombeks avada aedik ja pooled lammastest, kes aedikust esimesena välja jooksid, kuulutati kirikuõpetaja omaks”. John Bond kindlustas kavaluse abil, et esimesena jookseksid välja ikka kõige paremad lambad. „Nägin teda kohe, kui sisse ast’sin,” ütles ta kõige parema lamba kohta, „ja kui me aediku lahti tegime, siis andsin talle lihtsalt kepiga ühe hoobi ja välja ta plagaski.”57 Härra Austen ja John Bond – kirikuõpetaja ja hoopleja.
Lisaks härra Austenile võis end farmeriks pidada ka proua Austen. Kui ta oli taastunud sulgmadratsil läbitud teekonnast, asus ta kohe juhtima oma väikest „äri“, valmistades aiast ja kirikumaalt kogutud saadustest toitu ja hoidiseid, millega toita oma suurt peret. Kiriklast paremale ehk siis lääne poole jäävate abihoonete hulka kuulusid pesuköök, aiatööriistade kuur, viljaait, pruulikoda ja laut. Seal olid ka lindla ning meierei või ja juustu valmistamiseks. („Olin külm nagu juustukreem”, kõlab üks Jane’i oivalistest kõnekujunditest.58) Linnulaut oli koduks kalkunitele, partidele, kanadele ja pärlkanadele ning proua Austen kiindus väga oma lehmadesse, keda ta pidas kirikla heinamaal: „Mu väike alderney toodab suhteliselt palju piima ja sellest saab rohkem võid, kui suudame ära süüa.”59 Aja möödudes ostis ta pulli ja koguni kuus lehma, kuid ainult väikesekasvulisi. „Naeraksid, kui neid näeksid,” kirjutas ta, „sest nad ei ole eeslitest kuigivõrd suuremad.”60
Proua Austenile meeldis ka aias töötada. „Mu ihu rohkem soojas,” selgitab ta ühes oma naljatlevas luuletuses, mida talle meeldis kirjutada, „mu veri vulisemas, / kui töötan väljas aias, rehitsemas, kõplamas.”61 Ta oli tubli kartulikasvataja, kuigi tegu oli Uuest Maailmast pärit importkaubaga, mida 18. sajandi Hampshire’is ikka veel võõrastati. Kartulid võeti soojalt vastu, kui ta pakkus neid korra ühele maarentniku naisele. „Proua Austen soovitas tal hakata neid kasvatama ka oma aias,” öeldakse meile, kuid soovitus lükati tagasi: „Ei, ei, need on väga head teiesuguse peenema rahva jaoks, aga neid on kindlasti hirmus kallis kasvatada.”62 Hampshire’i vaimulike naised