Härra Austen andis kirjas ka teada, et tema naisega oli – „tänu Jumalale” – kõik korras.83 Proua Austenit kosutati pärast läbielatut rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga pudruga. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud kaerahelbed, vürts, pool pinti õlut ja klaasitäis džinni.84 Proua Austen ja vastsündinu lebasid samal sulgmadratsil, mis oli Deane’ist kohale toodud, nende kohal abieluvoodi baldahhiin. Toas olid tõenäoliselt olemas veel peegliga tualettlaud ja voodi kõrval vaip, kuid mitte eriti rohkemat, võib-olla kummut.85
Kaasaegsed arstid püüdsid naisi veenda, et nad ei järgiks traditsioonilist kommet jääda sünnitusest taastumise tarbeks nädalateks voodisse, ning soovitasid lasta tuppa valgust ja värsket õhku. „Kardinad ei tohiks olla ette tõmmatud,” leidsid nad, „et seisnud õhul oleks võimalik välja pääseda.” Ebatavaliselt külmas Hampshire’is järgis proua Austen aga tõenäoliselt ikkagi vanu kombeid, hoides „voodit ümbritsevad kardinad suletuna ja nõeltega kinnitatuna, iga akna- ja uksepragu … kinni topitud, sealhulgas ka lukuauk”, tema aknaid „ei varjanud mitte ainult luugid ja kardinad, vaid isegi tekid”. Proua Austen ei lubanud endal oletatavasti „isegi nina teki alt välja pista, kartes külmetuda” ja ehk „varustati teda pidevalt teepoti tilast rohkete alkoholi sisaldavate jookidega”.86 Hilisemas elus laitis proua Austeni tütar ühes kirjas naist, kelle sünnitusjärgne tuba oli kehvalt sisustatud: „Tal ei ole hommikumantlit, milles voodis istuda; ta kardinad on liiga õhukesed.” Külm tungis georgiaanlikul ajastul maapiirkondades kerge vaevaga majadesse. Polnud ennekuulmatu, et „ülemisel trepimademel kausis olev vesi jäätus vaid mõni minut pärast väljavalamist”.87 Loodetavasti hoidsid proua Austen ja väike Jane end soojas.
Kõik tundsid kahtlemata suurt kergendust, et laps oli lõpuks sündinud. „Oled kindlasti oodanud juba mõnda aega Hampshire’ist uudiseid,” kirjutas härra Austen ühele sugulasele, „ja mõtlesid ehk vaikselt, kas me oleme muutunud vanas eas nii halbadeks rehkendajateks.” Proua Austen oli kindlasti „oodanud, et jääb nurgavoodisse juba kuu aega varem”.88
Olid nad tõesti halvad rehkendajad? Härra ja proua Austen olid kogenud lapsevanemad, neil oli juba kuus last. Võib juhtuda, et nende arvutused olid täiesti täpsed ja et Jane kuulus lihtsalt nende viie protsendi laste hulka, kes veedavad üsas kauem kui 43 nädalat. Selliste laste puhul on olemas risk, et nad ei saa vananeva platsenta tõttu enam piisavalt toitaineid ning nende koed võivad selle tulemusena kahjustuda. Seesugustel hilistel lastel on tavaliselt väga pikk keha (nagu Jane’il) ja nad on esimestel elunädalatel õrnad ja haiglased. Emad kutsuvad taolisi lapsi mõnikord „rasketeks” ja nad vajavad tavalisest suuremat hoolt.89
Ühes tolleaegses lapsehoidjatele mõeldud käsiraamatus on soovitatud, et väga väikest last „võib asetada mugavalt padjale, kus teda ei ähvarda mahakukkumise oht” ja et „keegi peaks lapse kõrval istuma, tema meelt lahutama ja teda lõbustama ning vajadusel kohe sülle võtma, kui ta näitab rahulolematuse märke”.90 Kas proua Austen lahutas lapse meelt ja lõbustas teda, kui nad nende Jane’i elu esimeste nädalate jooksul koos voodis lebasid? Või ehk ei olnud tal selleks jaksu? Pika kehaga ja hilja saabunud Jane’i suhe oma emaga oli alati komplitseeritud. Tema romaanid on täis halbu emasid: vähese mõistusega proua Dashwood ja proua Bennet, kehva tähelepanuvõimega proua Price ja olematud proua Woodhouse ja proua Elliot, kes on loo alguseks juba surnud. Võib-olla said raskused alguse juba esimestest hetkedest.
Kauges Hamphire’is mähiti Jane tõenäoliselt tugevalt sisse, et takistada siputamist. Selles kohas tsiteerivad georgiaanliku ajastu lapsepõlvest kirjutavad ajaloolased tavaliselt Jean-Jacques Rousseau’ teost „Emile”, viitamaks, et laste teki sisse mähkimise aeg oli mööda saamas. Arvatakse, et Rousseau „revolutsioneeris“ lastekasvatust oma soovitustega mitte piirata laste vabadusi, jätta nad tugevalt mähkimata ja eelistada seda, et lapsi toidaksid rinnaga emad, mitte teenijad. Kõige moekamaks imikurõivaks oli tol ajal „leidlaste kleit” – kinnitusteta rõivaese, mis seoti lapsele selga paeltega ning võeti esmakordselt kasutusele Londoni leidlaste haiglas, kus oli vaja suurt hulka imikuid „mugavalt ja kiiresti” riietada.91 Hampshire’is elaval proua Austenil, kes pidi mõtlema ka kõigi oma teiste laste peale, ei olnud aega moeka ja suurlinliku Rousseau’ teoste lugemiseks ega moodsate lasterõivaste hankimiseks. On palju tõenäolisem, et tema teadmised – kui üldse raamatutest hangitud – pärinesid sellistest teostest nagu 1744. aastal ilmunud „The Nurse’s Guide”, milles on esitatud didaktilise dialoogi vormis vestlus pompoosse arsti ja alandliku lapsehoidja vahel („Sir, tänan teid nõuannete eest ja toetun teie autoriteedile”92). Käsiraamatu arst väitis juba ammu enne Rousseau’d, et „rind on parim”, ning kahtles ka imikute sissemähkimise osas, soovitades selle asemel lappe (mähkmeid) ja tekki. Teda kuulav lapsehoidja teadis aga tõenäoliselt, nagu ka mina tänu sõpradele, kes tegelevad ajaloo taaslavastamisega, et mähkimine laseb lapsel tunda end turvaliselt ning aitab tal paremini uinuda.93 See on lihtsalt praktiline. Tõenäoliselt mähiti ka Jane’i vana kombe kohaselt.
1776. aasta jaanuar ja veebruar, Jane’i kaks esimest elukuud, olid samuti pakaselised. Isegi kõige parematel teedel oli kahe nädala jooksul vankritega ja isegi hobustel liikumine võimatu. Oxfordi lähedal palgati 217 meest maanteed lumest puhastama, kuid siis tuli jää – „väga ohtlik, sõita tuli justkui klaasil”.94 Londonis jäätus Thames. Tingimused olid nii karmid, et Jane ristiti kiriklast vaid veidi eemal asuvas kirikus alles 1776. aasta 5. aprillil.
Steventoni kirik seisab tänapäeval vaikse ja kergelt kõrgemale tõusva kitsa tee lõpus. Tee möödub põldudest ja metsadest, mis on kevadeti täis nurmenukke. „Steventoni põhiline ilu,” väidab Jane’i vennapoeg ja esimesi biograafe, „peitus selle hekkides. Sealsel maal ei tähenda hekid kitsast istutatud piiret, vaid ebakorrapärast laia võsa- ja metsatukka … selle kaitsvast varjust võib leida kõige varasemaid nurmenukke, ülaseid ja metsikuid hüatsinte.”95 Seesugustest hekkidest ääristatud jalgrada – „kirikurada” – kulges kiriklast härra Austeni 12. sajandil ehitatud kivikiriku juurde. Jane’ile sai tuttavaks sealne jugapuu, mis on arvatavasti 900-aastane, ning kiriku tohutusuur võti.
Kiriku kõrval seisis mõisahoone, mis kuulus seal juba enam kui sada aastat elanud Digweedide perele. Mõisahoone üheks osaks oli ristikujulise põhiplaaniga 9. sajandist pärinev sakside elamu ning see oli olnud normannide järeltulijate eluasemeks kuni 1560. aastani, mil vana hoone lammutati ja asemele ehitati uus. Mõis kuulus tegelikult Steventoni vaimuliku ametikoha härra Austenile kinkinud härra Knightile, kes ei elanud Steventonis, vaid Kentis asuvas Godmershamis – Digwoodid olid tema rentnikud. Nende pere neljast pojast said Austenite laste mängukaaslased.
Härra Thomas Knight Godmershamist, üks George Austeni abivalmitest rikastest sugulastest, kuulus nende georgiaanlike härrasmeeste hulka, kes näisid olevat sündinud, hõbelusikas suus. Päranduste kaudu langes talle sülle üks maavaldus teise järel. Ta oli muutnud pärast ühe maavalduse pärimist oma sünninime, Thomas Brodnaxist sai Thomas May. Pärast järjekordse valduse pärimist ühelt teiselt Hampshire’is Chawtonis elanud nõbult, Elizabeth Knightilt, sai Mayst omakorda Knight. Kuna iga nimemuutus vajas parlamendi akti, siis kuuldi ühte parlamendiliiget pomisemas, et „see härra tekitab meile nii palju vaeva … oleks parem,